sest ta ei tahtnud võõras majas nii hilisel tunnil kära teha, aga nüüd taipas ta, et selles valgustamata hoones pole hüüdmine mingi kuritegu, ja kavatses parajasti kummalegi poole valjusti «hallo!» hüüda, kui ta märkas korraga sealtpoolt, kust ta tulnud oli, lähenevat tulukest. Alles nüüd võis ta sirge koridori pikkust õigesti hinnata: see maja polnud villa, vaid kindlus. Karli rõõm päästva tulukese üle oli nii suur, et ta unustas igasuguse ettevaatuse ja jooksis selle poole; juba paari sammu järel kustus ta küünal. Ta ei hoolinud sellest, sest tal polnud küünalt enam vaja, seal tuli talle vastu vana teener laternaga, küll see talle juba õiget teed näitab.
«Kes te olete?» küsis teener ja tõstis laterna Karli näo kõrgusele, misläbi ta ühtlasi ka enda nägu valgustas. Suur valge täishabe, mis alles rinnal siidjateks rõngasteks hargnes, tegi ta näo veidi liikumatuks. See peab küll truu teener olema, kellel lubatakse säärast habet kanda, mõtles Karl ja uuris üksisilmi ta habeme laiust ja pikkust, tundmata end sellest häirituna, et ka teda ennast jälgiti. Muuseas vastas ta otsekohe, et ta on härra Pollunderi külaline, tahab oma toast söögituppa minna, aga ei leia seda üles.
«Ah nii,» ütles teener, «meil pole veel elektrit sisse pandud. »
«Ma tean,» ütles Karl.
«Tahate ehk oma küünalt minu laternast põlema panna?» küsis teener.
«Palun,» ütles Karl ja tegi seda.
«Siin on koridorides säärane tuuletõmbus,» jätkas teener, «küünal kustub kergesti ära, seepärast on mul latern.»
«Jah, latern on palju praktilisem,» ütles Karl.
«Te olete end küünlarasva täis tilgutanud,» ütles teener ja näitas küünlaga Karli ülikonnale valgust.
«Seda ma ei märganudki!» hüüdis Karl, ja tal oli väga kahju, sest see oli must ülikond, mille kohta onu oli öelnud, et see sobib talle kõige paremini. Klaraga kaklemine ei võinud samuti ülikonnale kasuks tulla, meenus talle nüüd. Teener oli vastutulelikult valmis ülikonda puhastama, nii hästi kui seda kiiruga teha sai; Karl keeras end tema ees ühte- ja teistpidi ning näitas talle siin-seal veel mõnda plekki, mille teener kuulekalt eemaldas.
«Miks siin õieti tuul niiviisi tõmbab?» küsis Karl, kui nad juba edasi läksid.
«Siin on lihtsalt ehitamine alles pooleli,» ütles teener, «sellega on küll juba algust tehtud, aga asi ei edene. Nüüd hakkasid ehitustöölised veel streikima ka, nagu te ehk teate. Säärase ehitusega on palju pahandust. Nüüd tehti paar suurt auku seina sisse, mida keegi kinni ei müüri, ja tuul tõmbab läbi terve maja. Kui mu kõrvad poleks vatti täis, siis ma küll siin vastu ei peaks.»
«Ma pean siis vist valjemini rääkima?» küsis Karl.
«Ei, teil on selge hääl,» ütles teener. «Aga kui selle ehitamise juurde tagasi tulla, siis eriti siin, kabeli ümber, mis hiljem tuleb tingimata majast eraldada, on tuuletõmbus lausa väljakannatamatu.»
«Nii et rinnatis, millest siin koridoris mööduda tuleb, avaneb kabelisse?»
«Jah.»
«Seda ma arvasin,» ütles Karl.
«Kabelit maksab vaadata,» ütles teener, «kui seda poleks olnud, vaevalt siis härra Mack seda maja oleks ostnud.»
«Härra Mack?» küsis Karl. «Mina mõtlesin, et maja kuulub härra Pollunderile.»
«Seda küll,» ütles teener, «aga härra Macki osa oli ostmisel siiski otsustav. Kas te tunnete härra Macki?»
«Oo jaa,» ütles Karl. «Aga mis vahekorras ta härra Pollunderiga on?»
«Ta on preili peigmees,» ütles teener.
«Seda ma küll ei teadnud,» ütles Karl ja jäi seisma.
«Kas see on teile nii suur üllatus?» küsis teener.
«Ma tahan nendes asjades ainult selgust saada. Kui sääraseid suhteid ei tea, siis võib ju hirmsaid vigu teha,» vastas Karl.
«Mind paneb ainult imestama, et teile sellest midagi pole räägitud,» ütles teener.
«Jah, tõesti,» ütles Karl häbi tundes.
«Küllap arvati, et te teate juba,» ütles teener, «see pole ju enam uudis. Olemegi kohal,» ja teener avas ukse, mille taga oli trepp, see viis püstloodis nagu saabumiselgi heledasti valgustatud söögitoa tagaukseni.
Enne kui Karl söögituppa astus, kust kostsid muutumatult, nii nagu vist juba kahe tunni eestki, härra Pollunderi ja Greeni hääled, ütles teener: «Kui tahate, siis ma ootan teid siin ja viin siis teie tuppa. Pole kuigi lihtne siin kohe esimesel õhtul teed leida.»
«Ma ei lähe enam oma tuppa tagasi,» ütles Karl ega teadnud isegi, miks ta seda teatades nukraks jäi.
«Nii hull see asi ka ei ole,» ütles teener veidi üleolevalt muiates ja patsutas talle käsivarrele. Tema oli Karli sõnadest tõenäoliselt nii aru saanud, et Karl kavatseb terveks ööks söögituppa jääda härradega juttu vestma ja koos nendega jooma. Karl ei tahtnud praegu pihtima hakata, pealegi mõtles ta, et teener, kes meeldis talle palju rohkem kui teised siinsed teenrid, võiks talle ju New Yorgi poole teed juhatada, ja seepärast ütles ta: «Kui te tahate siin oodata, siis on see teie poolt muidugi väga lahke ja ma võtan selle tänuga vastu. Varsti tulen ma igatahes välja ja ütlen teile, mida ma edasi teen. Ma arvangi, et mul läheb teie abi veel vaja.» – «Hüva,» ütles teener, pani laterna põrandale ja istus madalale postamendile, mille lagedus oli tõenäoliselt samuti seotud maja ümberehitusega. «Ma siis ootan siin. Küünla võite samuti minu kätte jätta,» ütles ta veel, kui Karl tahtis põleva küünlaga söögituppa minna.
«Olen mina ka hajameelne,» ütles Karl ja ulatas küünla teenrile, kes talle ainult noogutas, ja seegi ei olnud selge, kas ta tegi seda tahtlikult või tuli see sellest, et ta käega habet silitas.
Karl avas ukse, mis ilma tema süüta valjusti kliratas, sest see koosnes ühestainsast klaasplaadist, mis peaaegu looka paindus, kui uks kiiresti avati ja ainult lingist kinni hoiti. Karl laskis ukse ehmunult lahti, sest ta oli tahtnud hoopis väga vaikselt sisse astuda. Ümber pöördumata märkas ta veel, kuidas teener, kes oli ilmselt oma postamendi otsast alla tulnud, ukse tema taga ettevaatlikult ja vähimagi kärata kinni pani.
«Vabandage, et ma segan,» ütles Karl mõlemale härrale, kelle suured, üllatunud näod talle vastu vaatasid. Ühtaegu laskis ta pilgul saalis ringi lennata, et võib-olla kiiresti oma kübarat leida. Seda polnud aga kusagil näha, söögilaud oli ära koristatud, äkki oli ka kübar rumalal moel kuidagi kööki sattunud.
«Kuhu te siis Klara jätsite?» küsis härra Pollunder, kellele segamine ei paistnud muide vastumeelt olevat, sest ta kohendas kohe oma istumisasendit tugitoolis ja pöördus terve kehaga Karli poole. Härra Green mängis osavõtmatut, võttis põuest rahatasku, mis suuruse ja paksuse poolest oli omas laadis tohutu; ta paistis selle mitmest lahtrist üht teatavat dokumenti otsivat, luges aga otsimise ajal ka muid pabereid, mis talle parasjagu kätte juhtusid.
«Mul oleks teile palve, mida te ei tohi valesti mõista,» ütles Karl, läks ruttu härra Pollunderi juurde ja pani käe tema tugitooli käetoele, et talle hästi lähedal olla.
«Mis palve see siis oleks?» küsis härra Pollunder ja vaatas Karlile avalalt, otsekoheselt silma. «See on mõistagi juba ette
