ning nüüd, kui viisakused olid vahetatud, oli meil – või vähemalt minul – aeg asja kallale asuda.
«Kui kaua te voodis pikali olete olnud?» küsisin ma ettevaatlikult, tahtmata välja näidata, et mu ülemus polnud selle juhtumi kohta mulle absoluutselt mitte mingisugust informatsiooni jätnud.
«Täna saab nädal,» vastas ta. «Fons et origo mali2 oli üks troska, mis mind Law Courtsi vastas ehmatas ning mu keset teed pikali paiskas. See oli loomulikult minu enda süü, vähemalt voorimehe meelest, ja küllap tema juba teadis. Ometi ei lohutanud see mind.»
«Kas teie vigastused olid tõsised?»
«Ei, seda mitte, kuid kukkudes vigastasin ma põlve ning kogu juhtunu raputas mu korralikult läbi. Teate ma olen selliste asjade jaoks liiga vana.»
«Enamik inimesi on selliste asjade jaoks liiga vanad,» vastasin ma.
«Seda küll. Kuid kahekümneselt oskab inimene graatsilisemalt kukkuda kui viiekümne viieselt. Vaatamata sellele paraneb mu põlv jõudsasti, nagu te ka hetke pärast näete. Ma lasen põlvel korralikult puhata. Kuid see pole veel kogu lugu, see on vaid köömes. Asi on mu neetud närvides. Ma olen väga närviline ning ärritun kergesti. Lisaks sellele ei saa ma ka öösiti korralikult magada.»
Mulle meenus ta värisev käsi. Ta küll ei näinud joodiku moodi välja, kuid siiski…
«Kas te suitsetate?» uurisin ma diplomaatiliselt.
Ta vaatas mulle kavalalt otsa ja itsitas omaette. «See on väga delikaatne viis teemale lähenemiseks, doktor,» ütles ta. «Ei, ma ei suitseta ja pokaali ma ka ei kergita. Ma nägin, kuidas te hetk tagasi mu värisevat kätt vaatasite – oh, ärge muretsege, ma ei tunne ennast sellest puudutatuna. Arsti töö on hoida oma patsientidel eluvaim sees. Minu käsi on tavaliselt kindel, kui miski mind ärritanud pole, kuid vähimgi erutus paneb mu värisema nagu haavalehe. Ja juhtus nii, et ma pidasin just maha ühe väga ebameeldiva vestluse…»
«Ma arvan,» katkestas miss Bellingham, «et nii doktor Berkeley kui ka kogu naabruskond on sellest teadlikud.»
Mister Bellingham naeris ja tundis juhtunu üle piinlikkust. «Ma kardan, et ma kaotasin enesevalitsuse,» lausus ta. «Ma olen üks impulsiivne vanamees, doktor, ning kui keegi mu vihaseks ajab, ütlen ma, mida mõtlen – vahel ehk liigagi otsekoheselt.»
«Ja liiga valjult,» lisas ta tütar. «Kas sa tead, et doktor Berkeley oli sunnitud kätega kõrvad kinni katma?» Ta vaatas rääkides mulle otsa, hallides mornides silmades vilkumas väike tuluke.
«Kas ma olin liiga vali?» küsis mister Bellingham, kuid mulle näis, et ta ei kahetse oma tegu, kuigi ta lisas, «ma vabandan, kallis, ja luban, et see ei kordu enam. Ma arvan, et me nägime seda kena härrasmeest viimast korda.»
«Ma loodan küll,» vastas tütar ning lisas, «aga ma jätan teid nüüd kahakesi. Ma olen teises toas, juhul kui sa mind vajad.»
Ma avasin talle ukse ja kui ta väikese jäiga kummarduse saatel lahkunud oli, istusin voodiservale ja jätkasin konsultatsiooni. Ilmselgelt oli ta närvivapustuse äärel ja õnnetus troskaga oli kahtlemata sellele kaasa aidanud. Kuid mis puutus teistesse põhjustesse, siis need polnud minu mure, kuigi tundus, et mister Bellingham arvas teistmoodi, sest ta jätkas: «Teate, see õnnetus oli viimane piisk karikasse ja lõi mu korralikult rivist välja, aga mu tervis on juba pikemat aega allamäge läinud. Mul on viimase paari aasta jooksul olnud palju muresid. Aga ma ei taha teid oma isikliku elu detailidega tüüdata.»
«Mulle pakub huvi kõik, mis puutub teie tervislikku olukorda ja mida te olete nõus minuga jagama,» vastasin ma.
«Nõus teiega jagama!» hüüatas mees. «Kas te olete kunagi näinud mõnda haiget, kellele ei meeldi oma tervisest rääkida? Tavaliselt on kuulaja see, kellel on midagi nende juttude vastu.»
«Teie praegusel kuulajal igatahes pole midagi nende juttude vastu,» ütlesin ma.
«Sel juhul,» lausus mister Bellingham, «luban ma endale seda luksust, et kurdan teile oma muresid. Mul ei avane just tihti võimalust oma muresid kurta enda masti auväärsele mehele. Ja ma leian, et mul on põhjust saatuse peale pahane olla. Ilmselt te nõustute, sest paar aastat tagasi läksin ma ühel õhtul magama iseseisva ja rikka mehena, kellel olid suurepärased väljavaated, ning ärkasin järgmisel hommikul üles põhimõtteliselt kerjusena. Pole väga meeldiv kogemus või mis? Eriti minu vanuses.»
«Seda mitte,» nõustusin ma, «ega ka üheski teises vanuses.»
«Ja see polnud veel kõik,» jätkas ta, «samal ajal kaotasin ma ka oma venna, kes oli mu kõige lähedasem ja parem sõber. Ta kadus jäljetult – lihtsalt haihtus õhku… Aga äkki olete te sellest juhtumist juba kuulnud? Kõik pagana lehed pasundasid sellest toona.»
Ta jäi järsku vait, märgates äkilist muutust mu näos. Muidugi ma mäletasin seda juhtumit.
Sellest hetkest peale, kui ma majja sisenesin, oli mul olnud veider tunne, justkui mängiks mälu minuga vingerpussi, ning tema viimaste sõnade põhjal panin ma pildi viimaks kokku.
«Jah,» ütlesin ma, «ma mäletan seda juhtumit, kuigi pole põhjust, miks ma peaksin mäletama. Meie kohtumeditsiini õppejõud rääkis meile sellest juhtumist.»
«Või nii,» ütles mister Bellingham üsna rahutult või nii mulle vähemalt tundus. «Mida ta selle kohta ütles?»
«Ta viitas sellele kui juhtumile, mis võib tekitada tõsiseid juriidilisi komplikatsioone.»
«Jumal hoidku,» hüüatas Bellingham. «See mees oli prohvet! Juriidilisi komplikatsioone, tõepoolest! Aga ma võin kihla vedada, et ta ei osanud uneski näha, milline põrgusegadus selle juhtumi ümber tegelikult tekkis. Muuseas, mis ta nimi on?»
«Thorndyke,» vastasin ma, «doktor John Thorndyke.»
«Thorndyke,» korrutas mister Bellingham mõtlikult. «See nimi tuleb mulle tuttav ette. Jah, muidugi! Üks minu advokaadist sõber, mister Marchmont, mainis tema nime seoses ühe mehe juhtumiga, keda ma aastaid tagasi põgusalt tundsin. Tolle mehe nimi oli Jeffrey Blackmore ja ta jäi samuti jäljetult kadunuks. Mulle meenub, et doktor Thorndyke lahendas selle juhtumi märkimisväärse leidlikkusega.»
«Ma julgen arvata, et ta oleks teie juhtumist väga huvitatud,» pakkusin ma välja.
«Ma usun, et oleks,» vastas ta, «kuid sellise professionaali aeg maksab ja ma ei saaks sellist väljaminekut endale lubada. Sellega seoses meenub mulle, et ma raiskan praegu ka teie aega oma isiklike murede peale.»
«Minu hommikune ring on läbi,» ütlesin ma, «ja pealegi on teie isiklik elu ülimalt huvitav. Ilmselt ei tohiks ma seda küll küsida, kuid millist laadi juriidiliste probleemidega oli tegu?»
«Ärge küsige, kui teil pole soovi siia terveks päevaks jääda ja pärast märatseva hullumeelsena lahkuda. Aga nii palju ma teile ütlen – asi puudutab mu vaese venna testamenti. Esiteks ei saa seda täita, kuna pole piisavalt tõendeid selle kohta, et mu vend on surnud, ja teiseks, kui seda ka tehtaks, läheks kogu vara inimestele, kes ei pidanud sellest üldse kasu saama. See testament ise on kõige pagana ärritavam dokument, mis üks eksiteele viidud väärastunud geenius on kunagi koostanud. See on kõik. Kas te soovite nüüd mu põlve näha?»
Kuna mister Bellinghami vastus (mille ta tõi kuuldavale järjest kiiremini valjeneval häälel, lõpuks peaaegu karjudes) oli
kurja juur
