lahkuma.
«Ja jätke meelde,» ütlesin ma patsiendi kätt surudes, «ei mingit tubakat, kohvi ega mitte mingisugust erutust. Teil on vaja vaikust ja rahu.»
«Kõlab hästi,» torises ta, «kuid mida teha, kui inimesed siia tulevad ja mind vihale ajavad?»
«Ärge tehke nendest välja,» ütlesin ma, «ja lugege Whitakeri entsüklopeediat.» Selle nõuande saatel lahkusin ma ruumist.
Miss Bellingham istus laua juures siniste kaantega märkmike taga, millest kaks olid avatud ning võimaldasid näha väikese ja korraliku käekirjaga tihedalt täis kirjutatud lehti. Kui ma sisenesin, tõusis ta püsti ja vaatas mulle küsivalt otsa.
«Ma kuulsin, et te soovitasite mu isal Whitakeri entsüklopeediat lugeda,» ütles ta. «Kas see on üks teie ravimeetoditest?»
«Otse loomulikult,» vastasin ma. «Ma soovitan seda raamatut selle heade meditsiiniliste omaduste pärast, vastumürgina vaimsele erutusele.»
Neiu naeratas vaevumärgatavalt. «Nojah, ega see ülearu tundeline raamat ei ole,» ütles ta ja küsis: «Kas teil on veel mingisuguseid juhtnööre, mida me peaksime järgima?»
«Ma võin anda ka tavapärasemat nõu: hoida rõõmsat meelt ja vältida muresid, kuid ma kardan, et sellisest nõuandest pole teile kasu.»
«Ei,» vastas ta mõrult, «see on suurepärane, kuid meie jaoks kasutu nõuanne. Meie olukorras inimesed pole just kõige rõõmsameelsemad, kuid samas ei püüa me ka haiglasel kombel otsida probleeme juurde sealt, kus neid pole. Mured leiavad meid ise üles. Kuid teil ei ole tarvidust sellesse teemasse süüvida.»
«Ma ei saa teid kahjuks rohkem aidata, kuid ma loodan siiralt, et teie isa probleemid leiavad varsti lahenduse.»
Ta tänas mind heade soovide eest ja saatis mind alla ukseni, kus ta jäiga käepigistuse ja kummarduse saatel minuga hüvasti jättis.
Kui ma võlvi alt välja tulin, mõjus Fetter Lane’i jõhker tänavamüra mulle kui kõrvakiil ning see väike tänav tundus mulle auväärselt ja pühalikult vaikse vana aia kõrval armetu ja rahutuna. Arstikabinetti jõudes ootasid mind ees vahariidega kaetud seinad ja põrandad, mille muutsid võikaks uhkeldavad kindlustusreklaamid kassikullatud raamides, mis nägid nii jubedad välja, et nende eest põgenemiseks süvenesin ma paberimajandusse ning olin parasjagu usinalt hommikusi visiite sisse kandmas, kui teenija Adolphus kabinetti hiilis ja teatas, et lõuna on valmis.
3
JOHN THORNDYKE
Isegi need, kes ei ole väga tähelepanelikud, teavad, et inimese riietus peegeldab tema iseloomu. Kuigi see pole nii laialdaselt teada, kehtib see tähelepanek ka vormirõivaste kohta. Kas inimesed, kelle tööks on võidelda, ei ehi end mitte tänase päevani sulgede, kirgaste värvide ja kullatud ehetega, nagu seda tegid Aafrika sõjapealikud ja julged punanahad, osutades sellega sõja rollile tänapäeva ühiskonnas? Kas mitte Rooma kirik ei saada oma preestreid altari ette rüüdes, mis olid moes enne Rooma impeeriumi lagunemist, sümboliseerimaks nende vankumatut konservatismi? Ning kas mitte seadusandlus, mis pidevalt areneb, ei väljenda oma allumist pretsedendile, lastes kohtunikel kanda peakatteid, mis meenutavad ammu möödunud kuninganna Anne’i aegu?
Ma pean lugejate ees vabandama, et teid oma üsna üldlevinud mõttekäikudega tüütan, kuid just need mõtted tekkisid mul vanamoodsa parukameistri laopoe juures Inner Temple’i ristikäikudes, kuhu ma sattusin ühel leitsakulisel pärastlõunal varju ja vaikust otsides. Ma jäin väikese poeakna ees seisma ja mu pilk jäi unistavalt parukaridadel pidama ning ma vajusin omaenda mõtteisse, kuni mind ehmatas madal hääl, mis mulle kõrva sosistas: «Sinu asemel valiksin ma tagant pika mudeli.»
Ma pöörasin kiiresti ja üsna vihaselt ringi ning seisin silmitsi oma vana sõbra ja kaasõpilase Jervisega, kelle selja tagant jälgis meid malbe naeratusega meie endine õpetaja doktor John Thorndyke. Mõlemad mehed tervitasid mind nii soojalt, et ma tundsin ennast lausa meelitatuna, kuna Thorndyke oli auväärt isik ja ka Jervis oli minust akadeemilises mõttes mitu aastat ees.
«Ma loodan, et te tulete meiega teed jooma,» ütles Thorndyke ning kui ma rõõmuga nõustusin, võttis ta mu käe ja juhtis mind üle tänava riigikassa hoone poole.
«Millest selline näljane pilk nendele edevatele kohtuaksessuaaridele, Berkeley?» küsis ta. «Kas te plaanite minu ja Jervise jälgedes käia ja voodiserva kohtupingi vastu vahetada?»
«Misasja? Ka Jervis töötab nüüd kohtus?» hüüatasin ma.
«Nii see on!» vastas Jervis. «Minust on saanud Thorndyke’i parasiit! Suurtel kirpudel on väikesed kirbud3, nagu öeldakse. Mina olen see murdosake, mis tuleb täisarvu järel pärast komakohta.»
«Ärge uskuge tema juttu, Berkeley,» segas Thorndyke vahele. «Tema on firma aju. Mina panustan vaid auväärsuse ja moraalsuse hõngu. Kuid te ei vastanud mu küsimusele. Miks te suvisel pärastlõunal parukameistri akent piilute?»
«Ma asendan Barnardit. Ta on Fetter Lane’i elanike arst.»
«Ma tean,» ütles Thorndyke, «me oleme temaga aeg-ajalt kohtunud ja viimastel kordadel nägi ta väga kahvatu ja kidur välja. Kas ta läks puhkusele?»
«Jah. Ta läks tramplaeva pardal Kreeka saartele.»
«Sel juhul,» ütles Jervis, «oled sina ju kohalik perearst. Seda ma vaatasin, et sa näed ülimalt auväärne välja.»
«Ja teie muretu oleku põhjal võib järeldada,» lisas Thorndyke, «et töö konti ei murra. Ma oletan, et tegemist on ainult kohalikega?»
«Jah,» vastasin mina. «Enamik patsiente elab vastuvõtutoast umbes poole miili raadiuses väikestel tänavatel ja väljakutel ning mõned neist elavad üsna kasinates tingimustes. Oi! Sellega seoses meenub mulle üks kummaline kokkusattumus, mis teile huvi võiks pakkuda.»
«Elu koosnebki kummalistest kokkusattumistest,» sõnas Thorndyke. «Ainsad inimesed, keda kokkusattumused näivad üllatavat, on romaanide arvustajad. Millise kokkusattumusega on tegu?»
«See puudutab ühte juhtumit, millest te meile umbes kaks aastat tagasi haiglas rääkisite. See oli seotud ühe mehega, kes läks väga müstilistel asjaoludel kaduma. Kas mäletate seda juhtumit? Mehe nimi oli Bellingham.»
«Egüptoloog? Jah, ma mäletan seda juhtumit päris hästi. Mis sellega siis on?»
«Tema vend on minu patsient. Ta elab koos oma tütrega Nevill’s Courtil ning nad on vaesed kui kirikurotid.»
«Tõesti?» ütles Thorndyke. «See on küll huvitav. Nende õnn pöördus ilmselt võrdlemisi järsku. Kui ma õigesti mäletan, elas tema vend üsna uhkes majas.»
«Jah, nii see oli. Ma näen, et te mäletate juhtumit päris hästi.»
«Mu kallis sõber,» ütles Jervis, «Thorndyke ei unusta kunagi ühtegi juhtumit, mis tema eriala puudutab. Ta on justkui kohtumeditsiini juhtumite kaamel. Ta neelab tooreid fakte ajalehtedest ja mujalt ning vabal hetkel toob need jälle esile ning mälub neid rahus ja vaikuses. See on väga isemoodi komme. Thorndyke neelab kõik juhtumid, mida ajalehtedes või kohtus mainitakse, tervenisti alla. Seejärel läheb aega mööda ja juhtum unustatakse. Aasta või paari pärast kaevatakse see uuesti välja ja oma üllatuseks avastad sa, et Thorndyke on selle vahepeal ära lahendanud. Kogu selle aja on ta pidevalt juhtumi
«Suurtel kirpudel on väikesed kirbud» on inglise pärimusliku lasteluuletuse «Kirbud» algus.
