avaldan teile oma meisterliku analüüsi… mis ei vii kuhugi.» Seejärel popsutas ta veidi aega piipu, tundes kerget häbi, nagu mulle näis, ja ma tundsin talle kaasa. Lõpuks puhus ta väikese suitsupilve ja alustas:
«Olukord tundub olevat järgmine: üks mees siseneb ühte majja, ta juhatatakse ühte tuppa ja uks suletakse. Keegi ei näe, kuidas ta sealt lahkub, kuid ometigi on ruum tühi, kui sinna hiljem sisenetakse, ning meest ei nähta enam kunagi, ei elusa ega surnuna. Päris keeruline algus ühele juhtumile.
Seega on kolm varianti. Ta kas jäi elusana sinna tuppa või vähemalt majja, ta suri, loomulikul moel või mitte, ja tema laip peideti ära või ta lahkus majast, ilma et keegi oleks märganud. Võtame kõigepealt esimese võimaluse. Juhtum leidis aset rohkem kui kaks aastat tagasi. Seega ei ole võimalik, et ta oleks elusana kaheks aastaks sinna majja jäänud. Teda oleks märgatud. Näiteks teenijad oleksid teda tähele pannud, kui nad tube koristasid.»
Siin katkestas Thorndyke oma nooremat kolleegi, ise andestavalt naeratades. «Minu õppinud sõber kohtleb juhtumit kohatu kerglusega. Me nõustume sellega, et mees ei saanud elusana majja jääda.»
«Väga hea. Seega, kas sinna majja jäi tema surnukeha? Ilmselt mitte. Artiklid väitsid, et Hurst ja tema teenijad otsisid maja põhjalikult läbi, kui selgus, et mees on kadunud. Lisaks ei olnud aega ega tekkinud ka võimalust laibast vabanemiseks, seega on ainus võimalik järeldus, et surnukeha ei saanud majas olla. Lisaks sellele, kui me ei välista seda, et ta mõrvati – sest laiba peitmine viitaks sellele –, tekib küsimus, kes oleks saanud ta tappa. Ilmselgelt ei saanud seda teha teenijad ning mis puutub Hursti – noh, me ei tea, millised olid tema suhted kadunud mehega, või vähemalt mina ei tea.»
«Mina ka mitte,» ütles Thorndyke. «Mina tean ainult seda, mis on ajalehtedes kirjas ja mida Berkeley meile rääkis.»
«Seega ei tea me midagi. Tal võis olla motiiv kadunud mehe tapmiseks aga võis ka mitte olla. Sellele vaatamata on selge, et tal ei tekkinud võimalust kadunud mehe tapmiseks. Isegi kui me oletame, et ta peitis laiba ajutiselt kuhugi majja, pidi ta ikkagi lõpuks sellest lahti saama. Ta ei saanud seda aeda matta, sest teenijad oleksid seda märganud, samuti ei saanud ta seda ära põletada. Ainus võimalik viis, kuidas ta laibast lahti oleks saanud, oleks olnud see tükkideks lõigata ja need kuskil inimtühjas kohas maha matta või tiikidesse ja jõgedesse visata. Kuid selliseid jäänuseid pole leitud ning praeguseks hetkeks oleks midagi ilmselt juba välja ilmunud, seega ei toeta seda teooriat ükski fakt. Seega võib mõrva – vähemalt selles majas – välistada, kuna kohe pärast mehe kadumist viidi läbi põhjalik läbiotsimine.
Kui nüüd minna kolmanda variandi juurde, siis kas on võimalik, et ta lahkus majast märkamatult? See pole võimatu, kuid selline käitumine oleks olnud veider. Ta võis olla impulsiivne või ekstsentriline mees. Me ei tea temast midagi. Aga rohkem kui kaks aastat on möödunud ja ta pole välja ilmunud, seega kui ta majast salaja lahkus, pidi ta pärast seda ennast peitma ja praeguseni peitu jääma. Muidugi, võib-olla ta oli hullumeelne, kes niimoodi käituks, aga võib-olla ka mitte. Meil pole tema iseloomu kohta mitte mingisugust informatsiooni.
Lisaks sellele tekitab probleeme ka skarabeus, mis leiti kadunud mehe venna maja eest Woodfordis. Skarabeus näitab, et kadunud mees pidi Woodfordi maja külastama. Ometi ei ole keegi väitnud, et oleks teda seal näinud, ning seetõttu on ebaselge, kas ta käis enne oma venna või Hursti juures. Kui tal oli skarabeus kaasas siis, kui ta Elthami majja jõudis, pidi ta majast märkamatult lahkuma ja Woodfordi sõitma, aga kui tal skarabeust seal kaasas ei olnud, läks ta ilmselt Woodfordist Elthamisse, kus ta lõpuks kadunuks jäi. Selle kohta, kas ta kandis oma skarabeust sel hetkel, kui Hursti majapidajanna teda viimasena elusana nägi, puuduvad praegu igasugused tõendid.
Kui ta läks pärast Hursti juures käimist oma venna majja, on tema kadumine arusaadav juhul, kui meil pole midagi kergekäelise mõrvasüüdistuste pildumise vastu. Seal oleks olnud võimalik surnukehast märkamatult vabaneda. Tuleb välja, et keegi ei näinud teda majja sisenemas, nii et kui ta sisenes, siis tagavärava kaudu, mis viib raamatukokku, mis on eraldiseisev ehitis ja asub majast kaugemal. Sellisel juhul oleks Bellinghamidel olnud füüsiliselt võimalik temast lahti saada. Neil oli piisavalt aega, et laibast märkamatult vabaneda, vähemalt ajutiselt. Keegi ei näinud teda majja sisenemas ja keegi ei teadnud, et ta seal on – muidugi kui ta seal üldse oli. Lisaks sellele ei otsitud maja läbi ei pärast kadumist ega ka hiljem. Kui oleks võimalik tõestada, et kadunud mees lahkus Hursti majast elusana või et ta kandis sinna jõudes oma skarabeust, oleksid Bellinghamid omadega plindris. Sest kui isa oli asjaga seotud, pidi ka tütar sellest teadma. Aga probleem on selles, et pole võimalik tõestada, et kadunud mees lahkus Hursti majast elusana. Ja kui mitte… Näete, nagu ma juba alguses ütlesin, ükskõik mis pidi seda juhtumit vaadelda, ikka lõpetame tupikus!»
«Milline vilets lõpp nii meisterlikule analüüsile,» kommenteeris Thorndyke.
«Ma tean,» ütles Jervis. «Aga mida sina siis ütleksid? Võimalikke lahendusi on mitmeid ja üks neist peab olema õige. Aga kuidas teha kindlaks, milline see õige on? Ma arvan, et nii kaua kui me ei tea midagi eri osapooltest ning nende majanduslikest ning muudest huvidest, pole meil piisavalt informatsiooni juhtumi lahendamiseks.»
«Siinkohal lähevad meie arvamused lahku,» ütles Thorndyke, «minu meelest on meil piisavalt informatsiooni. Sa ütled, et meil pole võimalik otsustada, milline paljudest lahendustest on õige, kuid mina arvan, et kui sa artiklit hoolikalt ja mõttega loed, siis sa leiad, et kõik faktid viitavad üheleainsale seletusele. See ei tarvitse olla õige seletus ning ilmselt ei olegi, kuid praegu vaatleme juhtumit teoreetilisest ja akadeemilisest vaatepunktist ja mina väidan, et meile teadaoleva informatsiooni põhjal saab teha vaid ühe järelduse. Mis teie arvate, Berkeley?»
«Ma arvan, et ma pean nüüd minema. Õhtused konsultatsioonid algavad pool seitse.»
«Noh, ärge laske meil ennast oma kohustustest eemale tirida,» ütles Thorndyke, «vaene Barnard korjab ju Kreeka saartel korinte. Aga tulge meile teinekordki külla. Astuge läbi, kui oma töö tehtud saate. Te ei sega meid isegi siis, kui meil on kiire, ja tavaliselt on meil pärast kaheksat siin juba rahulikum.»
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
