et kristlusele tuginev lääs on kaitsmist väärt hoolimata sellest, et elame nn kristlusejärgsel ajastul. Veelgi enam, Muhammadi ja Jeesuse sõnadest lähtuvalt saame välja tuua põhitõed, mis tõsiusklikke muslimeid ja kristlasi juhivad. Muhammadi järgijad loevad tema sõnu ja jäljendavad tema tegusid ning tulemuseks on kristlusest üpris erinev usutõlgendus. Ei pea just teemasse süüvima, et märgata erinevust islamiriikide elu ja Ameerika Ühendriikide või Suurbritannia elu vahel. Erinevused algavad Muhammadist. Tänapäeval, mil sedavõrd paljud kasutavad Muhammadi sõnu ja tegusid õigustamaks vägivalda ja verevalamist, on oluline selle pöördelise isikuga lähemalt tutvust teha.
Paljude lääne inimeste jaoks on Muhammad müstilisem kui teised suured usujuhid. Näiteks enamik inimesi teab, et Mooses sai kümme käsku Siinai mäel, Jeesus suri Kolgatas ristil ning tõusis surnuist ja võib-olla teatakse koguni sedagi, et Buddha istus puu all ja kirgastus. Ent Muhammadist teatakse palju vähem ja isegi selle vähese üle vaieldakse. Kogu järgnev info pärineb islami tekstidest.
Esimene põhitõde: Muhammad ibn Abd Allah ibn Abd al-Mu alib (570–632), islami prohvet, oli sõjakas mees. Ta õpetas oma järgijaid oma uue religiooni nimel võitlema. Ta ütles, et nende jumal, Allah, on andnud korralduse haarata relvad. Muhammad, kes ei olnud mingi tugitoolikindral, pidas arvukaid lahinguid. Need tõsiasjad on üliolulised neile, kes soovivad tõepoolest mõista sajanditetaguste ristisõdade põhjuseid või ka kaasaegseid jõujooni, mis on viinud ülemaailmse džihaadiliikumise tõusuni.
Lahingute käigus sõnastas Muhammad mitmed põhitõed, mida muslimid tänase päevani järgivad. On oluline ära märkida mõned Muhammadi lahinguid iseloomustavad suundumused, kuna need pakuvad taustinfot tänastele ajalehepealkirjadele. Paraku kipub see taustinfo mitmete analüütikute ja ekspertide kõrvust mööda lipsama.
RÖÖVSÕDALANE MUHAMMAD
Muhammadil oli sõjapidamises kogemusi juba enne prohvetiks tõusmist. Ta oli osalenud kahes sõjas quraysh’i hõimu ja nende rivaalitseva naabri, ḥawāzin’i hõimu vahel. Ent oma unikaalsesse sõdalasprohveti rolli astus ta hiljem. 610. aastal sai ta ingel Gabrieli vahendusel ilmutuse Allahilt ning ta alustas jutlustamist oma hõimule, õpetades, et on vaid üks jumal ning tema on selle jumala prohvet. Kuid quraysh’i hõimu suguvennad ei võtnud tema sõnumit Mekas sugugi hästi vastu. Nad põlgasid tema prohvetlikku kuulutust ja keeldusid oma jumalatest loobumast. Muhammad sattus raevu. Kui isegi tema onu Abū Lahab tema sõnumit millekski ei pidanud, needis Muhammad onu ja tema naise raevuka keelekasutuse saatel ära. See on meieni jõudnud islami pühakirja Koraani vahendusel: „Et häviksid Abū Lahabi mõlemad käed ja ta hävigu, ja ta rikkus ning vara ei aita teda, ja ta lõõmab tules, pilgeni leekides, ja tema nainegi, küttepuude kandja, kellel on kaelas palmikiust köis” (Koraan 111:1–5).
Nii nagu tänagi: tsiviilisikute tapmine
Kui Osama bin Laden tappis 11. septembril 2001 Maailma Kaubanduskeskuses süütuid inimesi ja tema usuvennad hiljem Iraagis tsiviilisikuid pantvangi võtsid ja neil päid maha raiusid, siis ütlesid Ameerika muslimite esindajad tuimalt, et säärane süütute inimeste tapmine on islamis keelatud. See on aga vaieldav, sest mõned islami seadusandjad lubavad tappa tsiviilisikuid, kes on islami vaenlasi sõjas abistanud.6 Aga isegi siis, kui muslimi esindajate väited tõesed oleksid, ei saa unustada Nakhla röövretkega seoses täheldatut: usk ebajumalatesse on suurem patt kui tapmine. Seega on ülimaks eesmärgiks võidelda ebajumalakummardamise (ja muslimite tagakiusamise) vastu sealjuures vahendeid valimata.
Viimaks jõudis Muhammad vägivaldsete sõnade juurest vägivaldsete tegudeni. 622. aastal põgenes ta kodusest Mekast lähedalasuvasse Mediina linna, kus salk hõimusõdalasi teda prohvetina aktsepteeris ja talle truudust vandus. Mediinas asusid need uued muslimid röövima quraysh’i hõimu karavane, kusjuures Muhammad ise juhtis mitmeid röövretki. Röövsaak hoidis tärkavat muslimiliikumist ülal ja pani aluse islami teoloogiale. Näitena võib tuua ühe kurikuulsa intsidendi, mille käigus salk muslimeid röövis quraysh’i hõimu karavani Meka lähedal Nakhla asumis. Röövlid ründasid karavani püha kuu rajab’i ajal, mil sõdimine oli keelatud. Kui nad saagiga muslimite laagrisse naasid, keeldus Muhammad saagist osa saamast ja röövlitega üldse tegemist tegemast, öeldes vaid: „Mina pole teil püha kuu ajal sõdida käskinud.”7
Ent siis saabus Allahilt uus ilmutus, selgitusega, et quraysh’i hõimu vastuseis Muhammadile oli suurem üleastumine kui püha kuu reeglite rikkumine. Teisisõnu, röövretk oli õigustatud. „Nad küsivad sinult püha kuu ajal võitlemise kohta. Vasta: „Võidelda pühal kuul on suur patt. Aga takistada (inimesi kõndida) Jumala teel ja Pühasse Palvepaika, temasse mitte uskumine ja palvetaja ärasaatmine (palvepaigast) on veelgi suurem patt Jumala ees, sest usk ebajumalatesse on suurem patt kui (inimese) tapmine.” (Koraan 2:217) Nakhla rüüstajate patt ei olnud seega midagi võrreldes quraysh’i hõimu põlgusega Muhammadi vastu.
Tegemist oli äärmiselt olulise ilmutusega, sest selle tulemuseks oli islami põhitõde, mis on rakendust leidnud läbi aegade. Hea definitsiooniks sai kõik, mis tõi muslimitele kasu, hoolimata sellest, kas valitud teguviis rikkus moraalireegleid või muid seadusi. Kümnes käsus sedastatud moraalsed tõed ja teiste islamieelsete suurte religioonide õpetused tõrjuti kõrvale, et teha ruumi kõikehõlmavale omakasuprintsiibile.
BADRI LAHING
Peagi pärast Nakhlat leidis aset muslimite esimene suurem lahing. Muhammad kuulis, et Süüria poolt on teel suur quraysh’i hõimu karavan ühes raha ja kaupadega. „See on quraysh’i karavan ühes nende omandiga,” lausus ta oma järgijatele. „Minge ja rünnake seda, ehk annab Jumal selle meile saagiks.”8 Ta asus röövretke juhina Meka poole teele. Aga sel korral oli quraysh’i hõim tema saabumiseks valmis ning astus Muhammadi kolmesajale mehele vastu peaaegu tuhandepealise väega. Näib, et Muhammadile oli asjade käik ootamatu ning ta hüüdis hirmunult Allahi poole: „Oo Jumal, kui minu salk täna hävib, siis ei kummarda sind enam keegi.”9
Hoolimata ülekaalust sai quraysh’i hõim lüüa. Osade muslimi pärimuste kohaselt osales Muhammad isiklikult lahingus, kuid teised väidavad, et ta kannustas oma järgijaid rindejoone tagant. Olgu kuidas oli, aga nüüd oli tal võimalus välja elada mitme aasta jooksul kogunenud frustratsioon, põlgus ja viha oma hõimuvendade vastu, kes olid ta eemale tõuganud. Üks tema järgijatest meenutas hiljem needust, mille Muhammad quraysh’i hõimu liidritele peale pani: „Prohvet ütles: „Oo Allah, hävita quraysh’i hõimu juhid! Hävita Abū Jahl ibn Hishām, ʻUtba ibn Rabīʻa, Shayba ibn Rabīʻa, ʻUqba ibn Abī Muʻayṭ, ʼUmaiyya ibn Khalaf (või ʼUbay ibn Khalaf)”.”10
Kõik need mehed vangistati või tapeti Badri lahingu käigus. Üks needuses nimetatud hõimuliider, Uqba, palus oma elu eest ja lausus: „Ent kes hoolitseb minu laste eest, auväärne Muhammad?”
„Põrgu,” vastas islami prohvet ja käskis Uqba tappa.11
Teine hõimujuht Abū Jahl (mis on tõlkes rumaluse isa, säärase nime panid talle muslimitest kroonikud, tema pärisnimi oli Amr ibn Hishām) jäi oma peast ilma. Pea maha raiunud muslim viis trofee uhkelt Muhammadile: „Ma raiusin maha tema pea ja viisin selle apostlile, öeldes: „See on Jumala vaenlase Abū Jahli pea”.”
Muhammad oli õnnelik. „Kiidetud olgu ainus Jumal,” hüüdis ta ning tänas Allahit vaenlase surma eest.
Vt
A. Guillaume,
Ibn Isḥāq, lk 289.
Ibid, lk 300.
Muhammad Ibn Ismāʻīl al-bukhārī,
Ibn Isḥāq, lk 308.
