vaga muslimi poolt. Pea iga lehekülg purustab täielikult poliitiliselt korrektse müüdi rafineeritud ja rahumeelsest Muhammadist.
Seejärel väitis Muhhamad muslimite üllatuseks, et nad olid võidukad olnud, ja andis edasi uue ilmutuse Allahilt: „Tõesti! Me andsime sulle ilmselge võidu” (Koraan 48:1). Tema järgijad pidid saama küllusliku saagi: „Jumal jäi rahule usklikega, kui nad andsid sulle vande puu all. Ta ju teadis, mis on nende südametes, ja ta läkitas neile Kohalolu ja tasus peatse võiduga ning rohke saagiga, mis neid ootab. Jumal on võimas ja tark. Jumal lubas teile rikkalikku saaki, mida võtate, ja tõi selle lähemale. Ta pööras teist eemale vaenlase käed, et te oleksite eeskujuks usklikele ja väärt matkimiseks ning teie juhtimiseks õigele teele.” (Koraan 48:18–20)
Kui mõni muslim endi selt skeptiline oli, siis vaigistati tema kahtlused peagi. Quraysh’i naine ʼUmm Kulthūm liitus Mediinas muslimitega. Tema kaks venda tulid Muhammadi juurde ning palusid õde vastavalt Muhammadi ja quraysh’i hõimu vahel Ḥudaybiyyas sõlmitud leppele tagastada.27 Muhammad keeldus, kuna Allah ei lubanud seda teha. Allah andis Muhammadile uue ilmutuse: „Teie, usklikud! Kui teie juurde tulevad elama usklikud naised (Mekast), siis katsuge läbi nende usk, kuigi Jumal teab paremini, milline see neil on. Kui veendute, et nad on usklikud, siis ärge ajage neid tagasi uskmatute juurde.” (Koraan 60:10)
Keeldudes naist tagasi quraysh’ide juurde saatmast, rikkus Muhammad Ḥudaybiyya lepet. Kuigi muslimi apologeedid on läbi ajaloo väitnud, et quraysh’id rikkusid lepet esimesena, leidis antud vahejuhtum aset enne quraysh’ide rikkumisi. Veelgi enam, Ḥudaybiyya leppe ignoreerimine kinnitas põhitõde, et miski pole hea, välja arvatud see, mis on kasutoov islamile, ja miski pole halb, välja arvatud vastuseis islamile. Kui lepe oli ametlikult kõrvale lükatud, kehtestasid islami juristid reegli, et üldiselt ei tohiks vaherahusid sõlmida kauemaks kui kümneks aastaks ja neid tohib sõlmida vaid selleks, et nõrgenenud muslimite väed saaksid jõudu koguda.
Järgnevad sündmused illustreerivad selle taktika tumedaid tagajärgi.
2. peatükk
Kas teadsite?
• Koraan käsib muslimitel sõdida juutide ja kristlastega.
• Sageli tsiteeritud sallivad ja rahumeelsed Koraani salmid ei ole islami teoloogia kohaselt kehtivad.
• Piiblis pole Koraani omadega võrdset üleskutset vägivallale.
Kuna Muhammadi prohvetikarjääri iseloomustasid paljuski verevalamine ja sõdimine, siis ei tohiks olla üllatav, et islami prohveti poolt maailmale pärandatud püha raamat Koraan on samuti vägivaldne ja kompromissitu. Nii see on. Koraan on maailma pühakirjade seas unikaalne, õhutades sõjategevust uskmatute vastu.
KORAAN SOODUSTAB SÕDA
Koraanis on rohkem kui sada värssi, mis kutsuvad usklikke üles džihaadile uskmatute vastu. „Sina, prohvet! Võitle uskmatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.” (Koraan 9:73) Jāhid, mis on verbituletis nimisõnast jihād, tähendab araabia keeles püüdle hoolega. Antud püüdlus pidi aset leidma lahinguväljal: „Kui sõjas on teie vastas uskmatud, siis raiuge neilt pead. Kui olete nad täiesti puruks löönud, siis köitke (vangid) ahelatega.” (Koraan 47:4) Seda rõhutatakse korduvalt: „Teie, usklikud! Võidelge uskmatutega, kes on teie lähedal. Nad peavad nägema teie kindlat meelt. Ja teadke, Jumal on vagade poolel.” (Koraan 9:123)
Sõjategevus tuli suunata nende vastu, kes islamist keeldusid, ja ka nende vastu, kes küll nimetasid end muslimiteks, kuid ei järginud usku piisavalt vagalt: „Sina, prohvet! Võitle uskmatute ja silmakirjatsejatega, ära halasta nendele. Nende elupaigaks saab põrgu, mis on väga halb sihtkoht.” (Koraan 9:73) Sõjapidamine oli vaid osa laiemast konfliktist Allahi ja Kuradi vahel: „Need, kes usuvad, võitlevad Jumala teel, need, kes ei usu, võitlevad Ṭāghūti teel. Võidelge siis Kuradi järel käijate vastu.” (Koraan 4:76)
„Kui keelatud kuud läbi saavad, siis tapke ebajumalateenijaid, kus aga saate, vangistage neid, piirake neid linnustes ja varitsege neid igal võimalikul viisil. Kui nad aga kahetsevad, peavad palvust ja tasuvad almust, siis mingu nad oma teed, sest Jumal on andestaja ja armuline.” (Koraan 9:5) Värsis mainitud almus on zakat, religioosne kümnis, üks viiest islami tugisambast. Seega ütleb värss: kui ebajumalateenijad muslimi usku pööravad, siis jätke nad rahule.
Juutide ja kristlastega tuli sõdida kui ebajumalateenijatega: „Võidelge nendega, kes ei usu Jumalat ega viimset päeva, kes ei pea keelatuks seda, mille Jumal ja tema sõnumitooja on keelanud, nagu ka nendega raamaturahva hulgast, kes ei järgi tõelist usku, kuni nad ei hakka omaenese käega ja alandlikul meelel maksma kümnist” (Koraan 9:29). Kümnis ehk jizya oli uskmatutele kehtestatud maks.
Džihaad on muslimite ülim kohustus: „Kas tõesti võib palverändurile juua andmist ja pühas palvepaigas viibimist pidada võrdseks nende (tegudega), kes usuvad Jumalasse ja viimsesse päeva ja kes on olnud püüdlikud käima Jumala teel [jihād fī sabīl Allah]? Nad ei ole võrdsed Jumala ees, kuna ta ei juhi alatuid õigele teele. Need, kes uskusid, läksid (Mediinasse) ega hoolinud oma varast ja elust, minnes mööda Jumala teed [jihād fī sabīl Allah], on Jumala silmis kõrgemal ja nad pälvivad rohkem.” (Koraan 9:19–20) Islami teoloogias viitab jihād fī sabīl Allah konkreetselt relvade haaramisele islami nimel.
Neile, kes tapavad ja saavad surma Allahi nimel, on paradiis garanteeritud: „Tõesti, Jumal ostis usklikelt nende elu ja varanduse, andes neile selle eest paradiisi. Nad võitlevad Jumala teel, tappes ja surma saades, nii nagu ta oli nendele tõtt mööda tõotanud tooras, evangeeliumis ja Koraanis.” (Koraan 9:111)
Loomulikult võib proovida sääraseid värsse spirituaalselt sümbolistlikuna tõlgendada, kuid ajaloo seisukohast pole kahtlustki, et Muhammad kasutas neid otseses tähenduses.
Poliitiliselt korrektne müüt: Koraan õpetab sallivust ja rahu
Ent pidagem. Kas Koraan siis ei õpetagi sallivust ja rahu? Jah, paaris kohas on mõned teistsugused värsid ka, kuid seal on küllaldaselt selliseid, mis kõnelevad rahvaste sõprusest ja kõigi inimeste võrdsusest ja väärikusest, on ju nii?
Ei. Kõige lähemale tegeliku sallivuse või rahumeelse kooseksisteerimise õpetamisele jõuab Koraan, öeldes usklikele, et nood jätaksid uskmatud oma eksimustes rahule: „Ütle: „Uskmatud kuulake! Mina ei teeni teda, keda teie teenite, nagu teie ei ole tema teenrid, keda mina teenin, ja mina ei ole tema teener, keda teie teenite, ja teie ei ole tema teenrid, keda mina teenin. Sest teil on oma usk ja minul oma”.” (Koraan 109:1–6) Loomulikult tuleb nad rahule jätta vaid selleks, et Allah saaks nendega ise tegeleda: „Ole kannatlik, kui nad kõnelevad, ja eemaldu nendest heaga. Jäta minu hoolde need, kes salgavad ja naudivad rikkust, anna nendele veel veidi aega.” (Koraan 73:10–11)
Eelkõige ei tohiks ükski muslim sundida kedagi islamit vastu võtma: „Usus ei ole sundi, tõe tee on selgesti eristatud valest. See, kes ei usu puuslikke, vaid usub Jumalat, on kätte võtnud kindla nööri, mis ei katke. Jumal kuuleb ja teab.” (Koraan 2:256)
Ent kas tegemist on tõepoolest sallivusega kaasaegse lääne tähenduses? Nii võiks järeldada siis, kui Koraan antud teemal rohkem sõna ei võtaks. Aga see pole nõnda.
Poliitiliselt korrektne müüt: Koraan õpetab usklikke
Ibn Isḥāq, lk 509.
