aga võtta rahuhariduse lähtekohaks inimõigustega seotud inimväärikuse ja universaalsuse mõisted, võib ehk kergemini jõuda rahu sügavama mõistmiseni. Sel juhul ei tähenda rahu lihtsalt vägivalla lõpetamist, vaid suhete taastamist ning selliste ühiskondlike, majanduslike ja poliitiliste süsteemide ülesehitamist, mis kõige tõenäolisemalt loovad pikaajalise rahuliku keskkonna.
Rahuhariduses eristatakse mitmeid vägivalla liike. Need on näiteks füüsiline või käitumuslik vägivald, mille alla kuuluvad ka sõjad; struktuurne vägivald ehk ebaõiglastest ja ebavõrdsetest ühiskonna- ja majandusstruktuuridest tingitud vaesus; poliitiline vägivald, mida harrastavad teisitimõtlejaid, vaeseid, võimetuid ja marginaalseid rühmi orjastavad, ähvardavad ja kuritarvitavad surverežiimid; kultuuriline vägivald ehk teatud identiteedi ja eluviisi alaväärtustamine ja hävitamine; samuti rassistlik, seksistlik, rahvuslik, koloniaalne või muu taoline inimeste tõrjumine, mille korral vaenulikkust, ülemvõimu, ebavõrdsust ja rõhumist põhjendatakse ideoloogiliste argumentidega.
Inimõiguste perspektiivist lähtuv rahuharidus võib kaasa aidata rahu sügavamale mõistmisele.
Kõigi selliste vägivalla liikide analüüsimisel on kasulik uurida, milliseid konkreetseid inimõigusi nende puhul rikutakse. Inimõigustealases hariduses kasutatav kriitilise mõtlemise ja kogemuspõhise õppe metoodika on siin abiks, kuna sisaldab nii konkreetseid kogemusi kui ka normatiivset ja kirjeldavat mõõdet. Kompassist leiavad praktikud rohkesti sellekohast materjali teemade „rahu ja vägivald” ning „sõda ja terrorism” alt.
2.5 KKK seoses inimõigustealase hariduse kasutamisega noorsootöös
Inimõiguste teemad on olulised väga paljude pedagoogide jaoks, olgu tegemist noorsootöötaja, kooliõpetaja või noortega tegeleva vabaühenduse liikmega, olenemata sellest, kas ta juba tegeleb mõne eespool nimetatud hariduse liigiga või mitte. Sellegipoolest võib inimõigustealane haridus kutsuda mitmel põhjusel esile teatud ebakindlust. Allpool esitame mõned korduma kippuvad küsimused inimõigustealase hariduse kohta ning püüame kõrvaldada kahtlusi, mis inimestel võivad tekkida seoses inimõigustealase hariduse kasutamisega oma töös.
Kas noored ei peaks pigem õppima kohusetunnet, mitte õigusi?
Vastus: inimõigustes on kesksel kohal nii õigused kui ka kohustused ning käesolevas käsiraamatus on rõhutatud mõlemat aspekti. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 1 öeldakse: „Kõik inimesed sünnivad vabadena ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. … nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim.” Artiklis 30 öeldakse: „Selles deklaratsioonis ei tohi midagi tõlgendada kui õiguse andmist mingile riigile, isikurühmale või üksikisikule tegevuseks või teoks, mis on suunatud selles deklaratsioonis välja kuulutatud õiguste ja vabaduste kaotamisele.” Kompassi harjutuste eesmärk on näidata, et ühtegi õigust ei tohi kasutada teise inimese õiguste kuritarvitamiseks ning igaüks on kohustatud teiste õigusi austama.
Kas lapsevanemad, koolidirektorid ja kogukonnajuhid ei hakka inimõigustealasele haridusele vastu töötama, pidades seda vastanduvat käitumist soodustavaks poliitiliseks propagandaks?
Vastus: inimõigustealane haridus aitab lastel, noortel ja täiskasvanutel ühiskonnaelus ja selle arendamises täiel määral osaleda. Oluline on eristada osalejate pädevuste arendamist parteipoliitikast. Arutelude ja osaluse abil soodustab inimõigustealane haridus noortes kriitilise ja uuriva mõtlemise kujunemist, et nad oskaksid teha teadlikke otsuseid ning vastavalt käituda. Selles mõttes on inimõigustealane haridus seotud ka kodaniku- ja poliitikaharidusega ning õpetab noori leidma seoseid inimõiguste, sotsiaalsete probleemide, hariduse ja poliitika vahel. Tänu sellele võivad noored tõesti kasutada oma õigust poliitikas osaleda, samuti õigust mõtte-, ühinemis- ja sõnavabadusele, ning mõne kohaliku või riikliku erakonnaga liituda või sealt välja astuda. See peaks aga jääma nende endi valikuks.
Samuti on oluline meeles pidada, et lisaks otseselt inimõigustega seotud oskustele aitab näiteks Kompassis esitatud inimõigustealane haridus kasvatada ka sotsiaalseid ja suhtlemisoskusi, näiteks koostöövõime, rühmatöö, aktiivne kuulamine ja kõnelemine.
Kas inimõiguste tundmaõppimise võimaldamine ei peaks olema valitsuse ülesanne?
Vastus: Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni liikmesriigid on kohustatud edendama inimõigustealast haridust kõigis õppevormides. Inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklis 26 öeldakse: „Igaühel on õigus saada haridust […] ja haridus peab olema suunatud isiksuse täielikule arendamisele ning inimõigustest ja põhivabadustest lugupidamise suurendamisele.” Õigus haridusele ja inimõigustealasele haridusele on sätestatud ka lapse õiguste konventsiooni artiklis 28. Sellele vaatamata ei ole paljud valitsused inimõigustealase hariduse edendamiseks ning õppekavadesse lisamiseks suurt midagi teinud. Pedagoogid ja valitsusvälised organisatsioonid saavad iseseisvalt või ühiselt inimõigustealase hariduse arendamiseks koolides ja muudes koolituskohtades küllaltki palju ära teha. Samuti võivad nad teha lobitööd ja avaldada oma valitsustele survet, et viimased oma vastavaid kohustusi täidaksid.
Mida teha siis, kui minu riigis inimõigusi ei rikuta?
Vastus: maailmas ei ole praktiliselt ühtegi riiki, kus kõigi inimeste inimõigusi alati austatakse, kuigi on tõsi, et mõnedes riikides rikutakse inimõigusi sagedamini ja avalikumalt kui teistes.
Inimõigustealane haridus ei tegele siiski ainult õiguste rikkumisega. Eeskätt aitab see näha inimõigusi kui kõigi inimeste ühist vara, mis vajab kaitsmist. Pealegi ei saa ükski riik väita, et seal üldse õigusi ei rikuta. Näiteks on Euroopa Inimõiguste Kohus teinud inimõiguste rikkumises süüdimõistvaid otsuseid praktiliselt kõigi Euroopa Nõukogu liikmesriikide suhtes. Üks lihtne võimalus tegelikust olukorrast ülevaate saamiseks on vaadelda inimest ümbritsevat sotsiaalset keskkonda ja kogukonda. Kes on seal tõrjutud? Kes elab vaesuses? Milliste laste õigused pole tagatud? Teine võimalus on uurida, kuidas valitsus või teie riigi äriühingud rikuvad inimõigusi teistes riikides, näiteks müües relvi ebademokraatlikele režiimidele, sõlmides tegelike tootjate suhtes ebaõiglasi kaubanduskokkuleppeid, kehtestades protektsionistlikke eeskirju ja nõudeid varalistele õigustele või kaitstes ravimeid patentidega, mis takistavad odavamate geneeriliste ravimite tootmist.
3. Kompassi kasutamine inimõigustealases hariduses
Inimõiguste õpetamiseks ja õppimiseks on palju võimalusi. Lähenemisviis sõltub sellest, kas töötate tasemehariduse või mitteformaalse hariduse valdkonnas, riigis valitsevatest poliitilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest tingimustest, noorte vanusest ning nende huvist ja motivatsioonist inimõigusi õppida. Kindlasti sõltub see ka sellest, milline on olnud teie varasem kokkupuude inimõiguste teemade ja sellealase haridusega.
Ükski inimene ei tea kõike seda, mida me teame ühiselt.
Te võite olla näiteks noorsootöötaja, koolitaja, õpetaja, täiendusõppe juhendaja, kiriku arutelurühma liige või noorsooaktivist. Me loodame, et käesolevas juhendis leidub midagi igaühele, olenemata tema asukohast. Me ei eelda mingeid õpetamis- või koolitamisoskusi ega varasemaid teadmisi inimõigustest.
Kompassi tuleks käsitada paindliku materjalina. Inimõiguste edendamine on pidev ja loominguline protsess, mille lahutamatuks osaks olete ka teie kui selle käsiraamatu kasutaja. Loodame, et kasutate siin esitatud ideid ja arendate neid edasi vastavalt teie enda ja teie rühmas olevate noorte vajadustele. Samuti loodame, et te analüüsite õpitut ja annate meile tagasisidet oma kogemuste kohta. Tagasiside vormi leiate aadressilt www.coe.int/compass.
3.1
