klassi arvates peaksid kõik pagulased olema meie riigis teretulnud”.
Üldisi nõuandeid
Julgustage noori, et nad hoiaksid ennast kursis maailmas ja kohalikus elus toimuvaga, ning võtke oma ühise töö lähtekohaks need teemad, mis neile rohkem huvi pakuvad. Püüdke alati arvestada ka noorte arvamust selle kohta, kuidas ja mida nad tahaksid õppida. Kui palju nad tegelikult saavad kaasa rääkida, sõltub sellest, kas töötate tasemehariduse või mitteformaalse hariduse vormis, samuti noorte vanusest, kasutatavast ajast ja ressurssidest. Võimaluse korral küsige siiski alati osalejatelt, millist laadi harjutusi nad eelistaksid.
Osalejad ei peaks tundma piinlikkust ega sundi avaldada enda või oma põhimõtete kohta rohkem, kui nad ise soovivad.
Lähenege vastuolulistele või provokatiivsetele teemadele ettenägelikult ja ettevaatlikult. Kui teie ühiskonnas ei ole kombeks mingist teemast rääkida ning see võib tekitada võimupositsioonil olevate isikute vastuseisu, kaaluge võimalust käsitleda teemat kaudselt mõne teise nurga alt või mõnes muus kontekstis. Kasutage näiteks mõnda ajaloost võetud näidet, et panna inimesi mõtlema sõnavabadusega seotud õigustele. Harjutustes „Usklikud” (lk 105) ja „Varsti iganenud” käsitletakse selliselt küsimusi, mis on seotud religiooni ja LGBT-inimeste õigustega, samuti õigusega abielluda ja perekonda luua.
Inimõigustealase hariduse oluline osa on arusaamine sellest, et meie maailmas leidub teatud vastuolulisi või lahkarvamusi tekitavaid teemasid. Vastuoluliste või provokatiivsete teemadega seotud õiguste käsitlemisel tuleb aga kindlasti tagada, et osalejad tunneksid ennast turvaliselt, neil ei oleks piinlik ning nad ei oleks sunnitud avaldama enda või oma põhimõtete kohta rohkem, kui nad ise soovivad. Näiteks väiteharjutused või juhtumivaatlused on sellisel juhul sobivad meetodid, mis aitavad inimest ja teemat üksteisest distantseerida. Teine võimalus on paluda osalejatel erinevaid seisukohti lähemalt tundma õppida. Näiteks võiksid nad kutsuda mõne vähemuse esindaja rühmaga vestlema.
Kui teie rühma liikmed jagunevad mõnes küsimuses kahte leeri, näiteks kui väike osa inimesi ei pea teemat enda jaoks oluliseks, paluge neil otsesõnu oma arvamust selgitada ja põhjendada. Teil tuleb panna tööle nende kujutlusvõime, et neis tekiks valmisolek teemaga lähemalt tutvuda. Filmi näitamine, mõne teemakohase asutuse (põgenikekeskus, kodutute varjupaik või vähemusrahvuse kauplus/kohvik) külastamine või külalisesineja kutsumine on kõik head moodused uudishimu äratamiseks.
Kui noored hakkavad kaaluma, kuidas edasi tegutseda, peate olema valmis neile selgitama nende plaanitud tegude tagajärgi. Nad peaksid olema täiesti teadlikud oma tegude võimalikest või tõenäolistest isiklikest, sotsiaalsetest ja poliitilistest järelmitest. Üks inimõigustealase hariduse olulisi eesmärke on julgustada noori ise mõtlema ja vastutama. Seega peaksite kirjeldama neile võimalikke raskusi, mida oskate ette näha, põhjendama oma arvamust ning andma nõu. Kui peate neid veenma, et teatud tegevused on ebasoovitavad, tuleks välja pakkuda alternatiivseid tegevusi (ideid erinevat liiki tegevuste kohta leiate tegutsemist käsitlevast 3. peatükist).
3.6 Märkusi õpetajatele
Õpetajate tagasiside põhjal oleme teada saanud, et Kompassi kasutatakse kõikjal Euroopas koolide keele-, geograafia-, ajaloo-, kodaniku- ja ühiskonnaõpetuse tundides. Näiteks harjutuse „Kõik võrdsed – kõik erinevad” (lk 97) juures esitatud tsitaate saab kasutada keeletundides sõnavara ja mõistmise arendamiseks ning harjutus „Üks minut” võimaldab arendada kõnelemisoskust. Matemaatikatundides saab õpikunäidete asemel kasutada näiteks statistilisi näitajaid lapstööjõu, soolise lõhe ja haridusvõimaluste kohta (need on esitatud 5. peatüki taustateabe erinevates punktides), aidates nõnda suurendada inimõigustealast teadlikkust ja huvi. Harjutust „Eluvõrk” saab kasutada bioloogiatundides sissejuhatusena toitumisahelate või elurikkuse teemasse. „Kahe linna lugu” sobib ühiskonnaõpetusse, „Usklikud” religiooniõpetusse, „Ashique’i lugu” ja „Me jälgime teid” aitavad geograafiatunnis heita valgust rahvusvahelisele kaubandusele ning „Õiguste eest võitlejad” võib huvitavamaks muuta maailmasündmusi käsitlevaid tunde. Võimalused on lõputud.
Tuleb arvestada sellega, et koolitundides on inimõigustealase hariduse eesmärkide saavutamine kohati põhimõtteliselt raskendatud. Näiteks võib tavalise tunni kestusest piisata ainult kõige lühemate harjutuste läbiviimiseks või ei ole õpilastel seal piisavalt sõnaõigust, et mõjutada oma õppe sisu. Lisaks võib neil olla vähem võimalusi õpitu rakendamiseks praktikas. Nimetatud raskused ei ole siiski ületamatud. Näiteks on mõned õpetajad leidnud võimaluse viia harjutusi läbi kahel järjestikusel tunnil või teemanädalate käigus, mil tavaline tunniplaan ei kehti.
Koolitundides on inimõigustealase hariduse eesmärkide saavutamine kohati põhimõtteliselt raskendatud.
Mõnes riigis on vaja muuta ka tunni läbiviimise tava nii, et õpetaja üksnes ei jagaks tahvli ees teadmisi, mille õpilased peavad ära õppima, vaid innustaks neid ka kriitiliselt ja iseseisvalt mõtlema. Riikides, kus õpetajad tavaliselt ei täida juhendaja, nõuandja või korraldaja rolli, tuleb muudatusi teha järk-järgult, et nii õpetajad kui ka õpilased harjuksid töötama demokraatlikus õhkkonnas, kus soositakse küsimuste esitamist ja oma mõtete väljendamist. Arusaam Kompassis kasutatud meetoditest ja võtetest aitab õpetajatel selliseid muudatusi ellu viia. Meetodeid on kirjeldatud allpool leheküljel 61 algavas alaosas, mis sisaldab ka nõuandeid, kuidas korraldada arutelu suures klassis. Teine võimalus oma korraldamisoskuste arendamiseks on teha koostööd kellegagi, kes on selliste töömeetodite kasutamisel juba kogenud. Näiteks võite kutsuda tundi üksinda või teiega koos läbi viima mõnes kohalikus inimõiguste organisatsioonis tegutseva koolitaja.
Ideaaljuhul peaksid kõigi ainete õpetajad omandama vajaliku pädevuse esialgse väljaõppe ja hilisema täienduskoolituse abil. Neid võimalusi käsitletakse lähemalt väljaandes „How all teachers can support citizenship and human rights education: a framework for the development of competences”.13
Ühes hiljutises väikesemahulises uuringus tehti kindlaks terve rida praktilisi raskusi, mis seostusid Kompassi ja õppepaketi All Different – All Equal kogemuspõhiste harjutuste kasutamisega Taani gümnaasiumite keeletundides.
Uuringust ilmnes, et osalejad nautisid harjutusi väga ning õpetajad tõstsid esile õpilaste suurt kaasategemissoovi. Samas tekkis raskusi analüüsi ja hindamise etapil. Õpilastel oli raske oma tavapärast klassikäitumist muuta ning nad suunasid oma kommentaarid pigem õpetajale kui üksteisele. Seetõttu ei tekkinud suuremat õpilastevahelist dialoogi, vaba mõttevahetust ega kaaslastega koos õppimist. Õpilased ootasid õpetajalt kommentaare või parandusi ning seda, et õpetaja neile järjekorras sõna annaks. Seetõttu juhtus tihti, et õpilased lihtsalt mõtlesid, mida nad tahavad öelda, selle asemel et teisi kuulata ja üksteisele vastata. Lisaks oli raske muuta klassis välja kujunenud suhteid. Ikka oli nii, et muidu domineeriv õpilane domineeris ka nüüd ja naljahammas tegi nalja.
Inimõigustealast haridust ei saa peale suruda.
Uurijad järeldasid, et harjutuste kasutamine klassis võib olla kasulik, kuna need haaravad õpilasi teemasse rohkem kaasa, kuid tõenäoliselt ei ole võimalik kõiki inimõigustealase hariduse eesmärke täiel määral saavutada. Eriti kehtib see koostöö ja vastutuse võtmise oskuste arendamise ja reaalse tegutsemiseni jõudmise kohta. Sellegipoolest võivad koolid oluliselt kaasa aidata mõnede leheküljel 36 loetletud inimõigustealase haridusega seotud pädevuste arendamisele, nagu näiteks aktiivne kuulamine, suhtlemisoskus, kriitiline mõtlemine ja uudishimu. Samuti võib tegutsemise etapp näida koolis esmapilgul probleemsena, kuid tegutsemine võib tähendada paljusid erinevaid asju. Näiteks klassis võib see avalduda üldises käitumise paranemises, suuremas arvestamises kaaslastega, õpilaste iseseisvas tutvumises inimõiguste eestvõitlejate
