section>Seigneurs, sachiez qui or ne s’en ira En cele terre ou Dex fu mors et vis, Et qui la croiz d’outremer ne prendra A paines mès ira en paradis
Anno Domini 1148. Boscodoni Jumalaema klooster Provence’is.
Mu nimi on Dieter. Kunagi olin ma keegi teine, aga sel ei ole enam tähendust. Maa, kust ma pärit olen, ei ole enam endine ja inimesed, kes mind mäletasid, on surnud. Sest mis on üks maa ja üks rahvas? Veepiisk veenõus, ei enamat. Ma olen siiski üritanud. Olen üritanud koduranda leida. Käsikirjadest ja kaartidelt ja rännumeeste lugudest. Teda pole kusagil. Kuid ma mäletan pilvi tema taevas, udu tema niitude kohal ja jälge, mis jäi tömbi peaga maost, kes läbi lõikeheina libises. Ja ma tean, et ma ei ole und näinud.
Tõeline kodu on see, mille poole inimene teel on. Mida ta oma mõtteis kannab. Minu mõtteis on linn, mille me uskmatutelt tagasi võitsime. Minu jaoks on ta kõiges ja kõikjal. Igal ööl hiilib kõrb üle mu läve, tuul puhub, luited liiguvad ja palverändurid on ületamas tühermaad. Ja siis ei olegi vaja koltunud reisikirju lehitseda, sest igaüks neist peab rändurit juhatama lähemale Jumalale, mitte kodurannale ja iga kaardi keskpaigas on Jeruusalemm.
Aristoteles kirjutab, et inimkehas on kaardistatud kogu kosmos. Minu keha on valu maakaart. See aitab leida kohti, kus ihu on lõigatud, muljutud ja purustatud. Iga arm on osa teekonnast. Iga vigastus on mingi lahinguväli. Öösel lavatsil lebades sulen ma silmad ja libistan sõrmedega üle inimeste maa: Nikaia, Dorylaeum, Harem, Antiookia, Kerbola, Jeruusalemm, Askalon.
Valul on omad mälestused. Põlvedes ja puusades tuikab ratsutamisest. Õlaliiges pakitseb mõõga vibutamisest. Pahkluud sadulast langemisest. See kõik on ainult pinnavirvendus. Tõeline valu on mujal. Palverännul öeldi: võitle ja ära karda, elu saab sinult võtta, kuid au mitte iialgi. Aga saab sedagi. Ning autusest saab häbi, mis saadab inimest elu lõpuni. Mis muserdab ja närib ja tuletab end iga Issanda päev meelde: täna, täna, täna. Täna. Kui täna on teie päev, siis te teate. Ja neile, keda häbi maadligi surub, võin ma öelda: ma tean, mida te tunnete. Ma olen teie.
Ma olen elanud mitut elu. Ma olen olnud see, kes hoiab sulge, ja see, kes hoiab mõõka. Kõik on hajunud nagu suits tuules. Täna olen ma see, kes hoiab taimi, ja homme olen ma muld, millest taimed uut jõudu saavad. Muld ei hooli, kui palju keegi head või halba tegi, ja õigest mehest ning õelast mehest võrsuvad ühesugused viljapead. Võib-olla on tuules kõikuva vilja jaoks kõik inimesed ühtemoodi õiged.
Ma olen aednik kloostris, mis asub Montpellier’ linnast kahe päevateekonna kaugusel ja mille maad krahv Guillaume de Montmiral Pühale Kirikule annetas. Issanda aastal 1142 asus kolmteist venda Chalais’t teele, et uuele konvendile alus panna. Ürikutesse jäi neist kaksteist, sest kaksteist on apostlite arv. Väljajäänud vend olin mina, aga see ei teinud mulle meelehärmi. Inimese elu sulab nii või teisiti möödanikku nagu kala vette. Isegi siis, kui see kroonikatesse üles tähendatakse. Jääb ainult kala. Ainult vesi.
Eile kaevust veenõud kergitades kummardusin ma allapoole. Sünkjal pinnal väreles kellegi nägu. Silmade asemel oli kaks mustavat koobast. Kaks musta koopasuud. Mida rohkem ma jälgisin, seda hägusemaks muutusid kujutise piirjooned. Näis, nagu tõrjuks maailm mind endast eemale. Sinna alla, sügavikesse, kus elusast saab eimiski ja siis jälle midagi.
Ma olin kohal, kui krahv Guillaume vastlaotud kloostrimüüre vaatamas käis. Temaga oli kaasas kõrge külaline, Brabandi isand Godefroy VII. Räägitakse, et selle mehe soontes voolab Godefroy de Bouillon’i, Püha Haua Kaitsja verd. See näis tõele vastavat. Samasugused kõrged põsesarnad. Samasugune ekslev pilk. Veel räägitakse, et Godefroy oli vapraim palverändurite seast, ja ma vaatasin ta järglast huviga. Et milline tema on. Godefroy oli nõrk mees. See, mida vapruseks peeti, oli ainult põikpäisus. Hirm taganeda.
Tõeliselt vaprad jäid Anatoolia mägismaale ja Süüria kõrbe. Issand kutsub õiged enda juurde. Oma vägedesse, et nad mõnes teises lahingus uuesti langeda saaksid. Brabandi käskija vaatas mulle otsa ja ma ei löönud pilku maha. Ma võin seda endale lubada. Ma olen ainult aednik, märkamatu ja tähenduseta nagu rohukõrred kloostriõuel. Öeldakse, et märkamatu elu on Jumala kiituseks.
Täna pärastlõunal hakkas Boscodoni kohal vihma kallama. Veejoad paiskusid sellise hooga, nagu oleks keegi lasuursinise peekri ühe hooga tühjaks valanud. Vend Glaber ütleb, et vihm on osa lunastusest, mida taevas maale laseb osaks saada. Kõlab ilusasti, aga see on kloostritarkus. Vihmast saavad aru ainult need, kes teda ootavad: talupojad, kelle vili on põllul nädalate kaupa kõrbenud. Sõjamehed, kes on Süüria päikesest poolsurnud. Ma vaatasin, kuidas mullapinnale tekkinud tumedad plekid mõne hetkega laugasteks muutusid. Vihm oleks nagu kõik minema uhtunud, nii mineviku kui oleviku. Jeruusalemma müürid ja kloostrimüürid. Müüride vangistuse. Maailm lagunes ja langes koost, jäi ainult taevast alla paiskuv vesi. Taevane kosk.
Hiljem, hilisõhtul, läksime me kõik missale. Ma seisin vendade keskel, aga mulle tundus, nagu oleksin neid ülalt vaadanud. Mungad laulsid ja nende hääled voogasid uue kiriku võlvide all. Väljas sadas ikka veel.
Kloostri siseõues õitseb magnoolia. Päikesepaistel tundub, nagu väreleks igas õiekobaras küünlaleek. „Post tenebras spero lucem,” pomises ristikäigus puud imetlema jäänud abt. Seejärel vaatas ta mulle otsa, nagu ootaks mingit vastust. See maailm on täis varje, oleksin võinud öelda. Miks mitte järgmine? Aga ma teadsin, et kloostriülem ei oota minult midagi. Ja ma hoidsin suu kinni.
Boscodoni aias kasvab palju erinevaid taimi, ainult lavendlit mitte. Oleks kaunis, kui see siinsete maadega kohaneks. Kloostri ümber võiksid laiuda lavendliväljad nagu Languedocis, kust me krahv Raymond’i vägedega läbi ratsutasime. Me kõikusime sadulas, päike lõõmas pea kohal ja ümberringi sinas lavendel, nagu oleks taevas maa peale laskunud ja öelnud: veel veidi kannatust – Jeruusalemm võib olla juba järgmine linn, pärast taevasinist merd. Ainult veel veidi kannatust. Palju pole enam jäänud.
Kõike, mida kloostris vaja oli, valmistati ja töödeldi kohapeal, intra muros. Ainult pärgamenti mitte. Tavaliselt telliti seda Montpellier’st või siis mõnest naaberkonvendist, kus asjad olid paremal järjel. Ühel päeval selgus, et külas elab parkal, kes on piisavalt osav, et loomanahka lubjavannis söövitada, puhtaks kraapida ja pimsskiviga üle käia. Ta käis oma kätetööd abtile ja armaariusele näitamas ja pärast mõningast kauplemist lepiti hinna osas kokku. Summa, mis talle maksti, oli kaks korda väiksem kui Montpellier’s, aga mehel ei olnud teist valikut. Linn oli kaugel ja tee ohtlik. Klooster oli siinsamas. Ja nii hakkas parkal meie juures käima, teinekord üksi, teinekord koos neiuikka jõudnud tütrega, kellel olid vaskpunased juuksed ja ebaloomulikult valge nahk. Nagu oleks teda ennast pimsskiviga silutud ja kriidiga hõõrutud. Nagu oleks ta pärgamendileht, mis ootab, et keegi ta täis kirjutaks.
Tüdruk oli sihvakas ja nõtke nagu jugapuu. Kuigi Boscodonis ranget klausuuri ei järgitud, oleks sellise olendi lähedalolek nõrgemad fraatrid kiusatusse saatnud. Seetõttu teda kloostriõuest kaugemale ei lubatud. Ta võis suhelda ainult majordoomuse või mõne vanema vennaga. Näiteks minuga. Ma võtsin tüdrukult korvi ja andsin vastutasuks peotäie münte. Tüdruk tänas püüdlikult, pööras end kannal ringi ja lippas minema.
Mõne kuu möödudes hakkas ta mulle naeratama, alguses kohmetunult, hiljem üha vabamalt. Naeratus sai alguse silmanurgas, liikus sealt huultele ja edasi põsesarnale. Ja siis lõi kogu nägu särama. Nagu hämar kabel, mis läbi vitraaži tunginud valgusvoost küütlema lööb. Alul ei ole midagi ja siis on kõik. Kuldne brokaat libiseb jahedale marmorpõrandale ning varjud pagevad pimedatesse nurkadesse. Kärmelt ja hääletult, nagu varjudele kohane.
Mulle meeldis vaadata, kuidas tüdruk jalgrada mööda sammub. Ma vaatasin teda nagu mõnda taime või lindu. Nagu lindu, kes hetke pärast lendu tõuseb ja taevalaotusesse kaob. Tüdruk oli minuga juba harjunud. Aga me ei olnud kordagi pikemalt rääkinud. Selleks polnud vajadust. Ta ütles mulle tere, ulatas korvi, sai oma raha,
