oma uut poega sõjaväeteenistusesse anda.
Ta tahtis aga, et poeg enne teise järgu sõjaväeteenistuse eksami pidi ära tegema. Kolm-neli aastat õppis William veel erateel, muidugi niisamuti kui ennegi, ja kui ta eksamile läks, kukkus ta selle pääl hiilgavalt läbi. Küll sundis parun Williami usinamale õppimisele, aga kõik asjata. Veel käis ta paar korda eksamil õnne katsumas, kus aga temaga nõndasamuti sündis nagu esimene kord. Midagi ei olnud teha. William oli vana, kusagile kooli teda enam vastu ei võetud. Viimaks laskis parun oma poja T. linnast koju tulla. Ta ei teadnud enam midagi pääle hakata. Kodune elu näis Williamile kaunis hästi meeldima. Päevad otsa hulkus ta püssiga, koer kaasas, mööda metsa ümber. Talupoegadega käis ta kui oma vendadega läbi. Kõik ümberkaudsed karjapoisid tundsid teda. Tihti tuli ta nende palvele, kui tal kõht tühi oli. Karjapoisid olid temaga varsti nii ära harjunud, et nad temale kõiksuguseid lookesi talupoegade elust jutustasid.
Need lookesed olid Williamile selge uudis. Hää meelega kuulas ta karjapoiste juttusid ja sõi sääljuures nende karpidest viimased ärakuivanud ja tulitanud silgud ära. Karjased tahtsid ikka alati lahkele nooreherrale rõõmu teha, sellepärast kui püssipaugud juba tema ligiolemist kuulutasid, siis ei raatsinud nad ise oma toiduvarast mitte teragi süüa, vaid hoidsid kõik nooreherrale. Ta oli ju ka selle asemel karjaste vastu väga lahke käega. Kui tal raha juhtus olema, siis andis ikka karjapoisile kõhutäie eest 15 ehk 20 kopikat. Keegi karjapoistest, kellel hästi hää perenaine oli, kes karjapoisi karbid alati võid ja liha täis toppis, rääkis, et nooreherra temale ühekorra terve rubla andnud. Teised ei tahtnud mitte uskuda ja pidasid isekeskis olles aru, et Kuristiku Mart valetab. Olgu kudas ta oli, aga niipalju teadis kõik ümberkaudne rahvas ja ka parun Birk, et karjapoisid ja nooreherra William suures sõpruses elasid.
Täna, kui William üksipäini siin põliste kaskede all istus, lendas tema noorepõlvne eluaeg mitmesugustes värvides tema vaimusilmade eest mööda. Kõige õnnelikumad päevad tema elus, niipalju kui ta neid mälestas, olid need, mis ta väikeselt vana Ädu hoiu all oli elanud, ja ka need, mis ta nüüd kaks, kolm aastat siin mõisas elamisega mööda oli saatnud. Korraga tõusis temal nüüd kahetsus kõige oma hooletuma möödaläinud elu pärast. “Eks ma oleks võinud hoolsasti õppida ja ma oleksin võinud julgesti tulevikule silma vaadata – aga nüüd! Nüüd on mu tulevik tume, lootuseta. Ma olen vilets põgeneja maailmas. Oma sugukond ei salli mind, ei pea minust mitte midagi; ma ise ei hooli neist ka mitte, teadmata, mispärast. Praegu olen ma üksi siin, aga teised on heledasti valgustatud saalis, nad rõõmustavad, mängivad, laulavad, aga mina – täiesti üksi. Minu ainsad sõbrad on karjased, nemad üksi usuvad mind ja on minu vastu lahked. Ädu, nüüd alles mõistan ma, mis tähendavad sinu laulud, mis mulle lapsepõlves nii armsad olid, millede pärast ma nii palju noomimistes olen kannatanud ja mida ma nüüdki veel ainuüksi metsas olles laulan, võib olla sellepärast, et ma peaaegu muud midagi ei mõista. Ädu, õnnetu vigane Ädu, ma mäletan veel sinu kibedat naeratust, kui ema minu kasvatust tundma oli õppinud ja kui ta sind sõimates minema ajas. Ma arvan veelgi seda nägu nägema, veelgi sinu tasast häält kuulma. Ma mõistan, kuhu ma olen langenud – ümber pöörata on hilja – ma ei jaksa seda enam …” Ja ta toetas oma pää käsipõsikile põlve najale ja mõtles kaua, kaua. Tähed hiilgasid selges sinises taevas, mis kui ilmatu meri üle ilma oli tõmmatud, millesse kauguses metsad ja väljad näisid uppuma. Tasahiljukesi puges õrn tuuleõhk puude lehtede vahelt nagu argselt läbi, kartes, et ta mõnda nendest liigutab, mis siis kohe salaja sosistama hakkab ja temast teatust toob. Selle pääle vaatamata, et tuuleõhk kõiki oma käikusid nii tasa ja ettevaatlikult püüdis toimetada, sosistasid puud siiski aeg-ajalt tuule külaskäigu üle. Nahkhiired lendasid lipendades puude vahel, kord üle nende latvade tõustes, kord jälle täiesti maa ligi vajudes. Ei laulnud ööpik enam, ta oli meie maa juba jumalaga jätnud. Looduses oli kõik nii vagane, kõik toimetati nagu salaja, öövaikuse vaiba all.
“Mind on eesti eide juures lihtsaks inimeseks kasvatatud …”
Kaua helendas veel tuli mõisa toa akendest, kaua istus William üksipäini rohuaias pingi pääl. Tema pääst lendas üks mõte teise järele kiiresti läbi, nagu üksteist taga ajades. Ta heitis viimaks pingi pääle pikali maha, vahtis pärani silmil laotusesse, nagu tahaks ta midagi uurida, midagi selgemini järele vaadata, aga ta silmad ei näinud midagi muud kui ilmatu kaugel hiilgavaid tähti ja hõbedast kuud, mis kõik nii rahul näisid olema, mis kõik nii nurinata oma teed käisid. “Aga tõesti, mis peab minust viimaks saama?” ärkas jällegi tema rinnus küsimine. “Omadest olen ma lahutatud, ma pean teist teed otsima. Kui aga see rahvas, kellesuguseks ma olen kasvatatud, mind ka kiusab, naerab, irvitab – mis siis? Ädu, sina oled sundinud mind mu oma rahvast maha jätma – aga teine tõukab mind enesest ära, sest ma ei mõista teda täiesti, ei või ka mõista, ja tema – noh, tema ei või mind vasta võtta, tal ei või ka midagi põhjust olla mind vasta võtta. Ehk mis võin ma neile pakkuda, et nad mind vasta võtaksid kui oma seltsimeest?”
Järsku tõstis ta oma silmad mõisa akende poole, mis heledas tules helkisid. Ja ajas ennast pingi pääl sirgeks ja jäi kord silmapilguks kuulatama. Jalaastumised kostsid temale kõrva. Ta pööras tasakesti oma silmad sinnapoole. Meesterahvas ja naisterahvas paistsid temale silma, kes teineteise käe alt kinni hoides tasakesti, kuulmata mööda teerada edasi astusid. See äratas Williami sootumaks tema mõtetest. Ka tema tõusis ülesse ja läks tasakesti oma tuppa. Tema kammer oli kolmandal korral hommikupoolse nurga pääl. Sisseminek oli eest paraade-trepist. William valvas paraja aja, kui kedagi väljas ei olnud, ja astus trepist üles kolmandama korra pääle. Kui ta oma tuppa oli jõudnud, viskas ta ennast riides asemele. Ta ei teadnud isegi, millal ta magama oli jäänud, hommikul leidis ta aga üles ärgates, et ta riietes selle öö läbi oli maganud.
Kui William oma silmad ära oli pesenud ja ennast uuesti riidesse pannud, tuli toatüdruk ja kutsus teda herra juurde. Esimene kord sündis see tema mõisas elamise ajal, et parun Birk teda oma jutule laskis kutsuda. William läks.
Ta astus mõisa kabinetti, kus ta paruni pehmes leentoolis istumas ja sigarit suitsetamas leidis. Birki silmis paistis täna midagi iseäralikku: see paistus oli nagu isalik õrn tundmus oma viletsa võõrapoja vastu, või pahameel ja viha. Kui William temale hääd hommikut oli soovinud, käskis parun teda oma vastu tooli pääle istuda. Juba sellest mõistis William, et parunil midagi südame pääl on.
“Istu siia,” ütles parun, “ma tahan sinuga täna midagi rääkida. Meie elame ühes majas ja peame õiguse pärast isa ja poeg olema, aga siiski pole meie üksteisega mitte üht ainust sõna rääkinud, kuna aga seda ammugi oleks vaja olnud. Päev läheb päeva järele, nädal nädala järele, kuu kuu järele, ja ometi oleme meie teineteisele alles tundmata, mitte küll näo järele, aga oma arvamiste poolest, vaadete poolest elu pääle. Meie oleksime võinud veelgi mitu hääd aastat nõnda ära elada, ilma et mina sind oleksin lasknud enese juurde kutsuda. Eila õhtul aga tuletas S. mõisa herra mulle mu isalikka kohusid meelde ja ma tundsin, armas poeg, et ma mõneski tükis sinu ees süüdlane olen …”
“Parun Birk, teie ei ole mulle iialgi paha teinud,” rääkis William vahele.
“Väga tõsi, aga ega ma hääd ka pole teinud, ja mis vanem see on, kes oma lapsele üht teragi hääd ei märka teha. Ehk kelle eest on mul hoolitsemist? Mitte kellegi eest. Omal mul lapsi ei ole, seda sa tead juba isegi. Sina üksi oled mul ainus laps, kui ka küll paljalt nime poolest, ja siiski olen ma nii hooletu. Ma püüdsin sinu hääks esiotsa midagi teha, aga see kõik oli teisiti kui kord ja kohus.”
William tõstis oma silmad võõraisa pääle ja selle nägu näis temale nii iseäralik olema.
“Ma ei taha pikemalt tühje sõnu kulutada, vaid ütlen otsekohe sulle, poeg, oma päämõtted välja: ütle ometi, mis peab sinust saama? Sa oled juba ise praegu mehepäevade sees ja ometi elad sa nagu väike lapsuke, kellel millegi asja ette muret ei ole. Tõesti, ma ütlen, mul on kahju sinust, armas poeg. Kui sa ka minu poeg ei olekski,
