torn, mida elumuda pritsmed ei määri, juba eos mõttetu ega vääri teatri nime. Sest teater on algusest peale olnud rahvakunst. Nii Vana-Kreekas kui ka Shakespeare’i Inglismaal tuli teatrisse rahvast igast seisusest, et elada kaasa üldinimlikele lugudele. Teatriajalugu teab kõnelda õhtutest Londonis, kus toimusid Shakespeare’i värssdraamade esmaettekanded, ja publik käis saalist sisse-välja, õgis, jõi, mölises ja kusi nurka. Ega Shakespeare rahvalikkust ei kartnud, tema näidendid on geniaalsele riimitehnikale vaatamata rammus segapuder päevapoliitikast, kuulsuste elulugudest, müütidest ja lorilauludest. Shakespeare tegi postmodernismi juba 400 aastat enne Von Krahli ära.
Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Ei postmodernismist ega Shakespeare’ist, ehkki need kaks ongi vist minu teatriteel olnud need kaks mäge, millevahelises hämaras orus ma ekslen. Niisiis pole mul pääsu.
Ma tulin teatrisse, kui postmodernism oli juba läbi saanud. Eri teatrivormide kokkusegamine ühel laval, eri mängustiilidega trikitavad näitlejad, näidendite ümberkirjutamine ja kokkusegamine muude tekstide ja tsitaatidega, trupi distantseeritud ja irooniline suhtumine teatrisse kui sellisesse ning cool vaenulikkus kõige ümbritseva suhtes muutus just siis vanaks ja imelikuks, kui mina jala teatriukse vahele sain. Kohe alguses esitati mulle küsimus: „Millega sa meid üllatad?“
Hea küsimus. Mida enneolematut saab teha noor kunstnik, kes juhtub sündima avangardistide perre? Ma küsisin teatrikooli alguses ühelt oma õpetajalt, võib-olla maailmateatri viimaselt avangardistilt Kristian Smedsilt, mis on tänapäeva teatris avangardne? Ta vastas, et avangardismi teatris enam pole, see on liikunud üle ellu. Tänapäeval saab olla avangardistliku elustiiliga, elades kuidagi risti vastupidi, kui peavool ja standard ette näevad (kuidas siis?), aga laval sa vaevalt enam midagi avangardistlikku suudad korda saata.
Nii palju postmodernismi varjust.
Shakespeare’i vari ütleb mulle kui näitekirjanikule: „Mina olen mägi, sina oled kübe.“ (Teemaga mitteseotult: Bret Easton Ellise tippteos „Glamorama“ algab sõnaga „kübemed“ (specks) ning lõppeb sõnaga „mägi“ (mountain). Ma eelistan iga kell arutlusi Ellise teemadel aruteludele postmodernismist ja Shakespeare’ist.)
Jäägu postmodernism ja püha William sinnapaika. Ega ma nende pärast ju teatrisse ei sukeldunud (samamoodi nagu ma teatri pärast Haapsallu ei kolinud; nagu ma teatri pärast üleüldse midagi ei tee, vähemalt väidan nii, kuigi tegelikult teen kogu aeg). Teater oli minu jaoks nagu kauge kindlus, kuhu ükski rada ei viinud. Seetõttu tuli mul tee teatrini ise okste ja kiviklibuga sillutada. Aga loomulikult polnud see teater, milleni ma tahtsin jõuda, vaid inimene. Inimene minus ja teises. Ja teise inimeseni minnakse teatavasti läbi tule ja vee. Kui müür on ees, minnakse ka läbi kivi. Minnakse iga hinna eest, sest igatsetakse kontakti, seda tõelist vahetut ühendust. Oodatakse kohtumist ja kokkusulamist teisega, vabanemist enda piiratud maailmast.
Ma armusin ja kukkusin armastama inimesi. Ma läksin armastuse pärast.
Ja ju ma siis sõidan ka praegu proovi armastuse pärast. Muidugi ma olen väsinud, segaduses ja verise ninaga, aga see ju käibki armastuse juurde. Ega armastus pole pidu. Armastuse nimel tehakse lolle otsuseid, minnakse hulluks ja surrakse. Mu kolleeg, üks kuulus näitleja, ütles kord, et armastusest võib rääkida alles siis, kui oled üleni verine ja su käes on matšeete.
Minul on küll taskus vaid üks verine pabertaskurätinutsakas, aga see ei tähenda, et ma ei või armastusest rääkida. See ei tähenda, et ma ei või vahetult enne jõule haigena proovi sõita. Võin, võin, miks ma ei või.
Kõike võib, aga kas on tarvis?
#3 Valetajate kants
Haapsalu–Tallinna buss
30. detsember 2015
TERE, KALLIS TEATER!
Ma kirjutan su nime väikse algustähega, sest ma vihkan peenutsemist. Isegi kui inimesed sinatavad mind kirjades suure S-iga, valmistab see mulle ebamugavust, sest vastates peaksin justkui viisakusest maneeriga kaasa minema ja hakkama ka kirjutajat Sinatama. Ja veel, miks on see nii, et kui tahetakse kirjavahetuses väga ametlikuks ja lugupidavaks minna, hakatakse teietama suure T-ga? Kas sõna „teie“ pole juba piisavalt aupaklik viis pöördumiseks? Kui aupaklikuks meil on vaja minna?
Igal juhul sinu ees, teater, ei hakka ma kunagi suure algustähega kummardama.
Käes on aasta eelviimane päev. Olen jälle bussis teel Haapsalust Tallinnasse, kodust Von Krahli. Sa ei kujuta ette, mis ilm väljas on. Lõpuks ometi saabus talv. Kell hakkab saama 10. Hommikupäike on nagu sulav võisilm akna taga mööduva madala metsa kohal. Maa on härmas, puid, teid ja autode katuseid katab lume õhuke tolm. Kõik näeb kohe puhtam ja rahulikum välja. Kuldne valgus vajub külmale maale peale nagu tekk. Mul on klapid peas ja elukaaslaselt jõuludeks saadud termotass käes. Klappides mängivad järjest Deftones, Jamie XX, ANOHNI, Grouper, kõik mu lemmikud. Termoses on hommikupimeduses keedetud kohv. Jälle ma kirjutan sulle. Ja jälle sõidan proovi.
Ma mõtlesin veel ühe lause välja, kuidas aknast paistvat vaadet kirjeldada: see mõjub, nagu ema pehme käsi oleks mu silmist rähma ära pühkinud. Nüüd, kus olen selle lause välja kirjutanud, ei tundugi see nii ilmekas, ei anna ikkagi vaate imelisust nii hästi edasi, kui lootsin. Aga eks ma proovin veel. Looduskirjeldused on igal juhul huvitavamad ja elavamad kui igasugune teatrijoru.
Need kirjad on küll sulle, teater, aga need ei ole sinust. Ära mitte loodagi. Ma kirjutan loodusvaadetest bussiakna taga, päikesest ja härmatisest, aga mitte sinust. Sinust pole mul midagi kirjutada, veel vähem mõelda ja tunda.
Loomulikult ma valetan, aga teater ongi valetajate kants. Kuidas rääkida valetajaga kui mitte valetades? Ma tean, et teater ja kunst üldse tahab epateerida sellega, et tema üksi räägib tõde, sest keegi teine – ei poliitikud, rahabossid ega väikekodanlased – ei saa ega julge. Aga mina ütlen sulle, et tõde on mul kodus puukuuris. Talv on kätte jõudnud. Ma ärkan ja kodus on külm. Ma panen jope selga, toon puukuurist puid ja teen ahju tule alla. Tasapisi hakkab soojem, kuni lõpuks ongi soe. See on tõde.
Krahlis on meil suurem osa ajast külm.
#4 „Othello“, algus
Vanemuise külalistemaja tuba nr 405, WC
17. märts 2016
TERE, KALLIS TEATER
Ma pole sulle ammu kirjutanud. Kah asi, ega sa mind vast igatsenud pole. Sinuga on ju ikka nii, et sina ei igatse kedagi. Ikka inimesed on need, kes sinu pärast unetutel öödel voodis vähkrevad, su pärast uluvad ja tänulikena su ustest sisse ja välja voorivad. Ometi kord saime jälle teatrisse! Lõpuks ometi oli mul raha, et teatripilet osta! Ma pole vahepeal mingi sada aastat ühtegi etendust vaatamas käinud! Lõpuks ometi ma olen näitleja! Lõpuks ometi ma olen lavastaja! Lõpuks ometi ma olen kostüümikunstnik ja riietan päris näitlejaid päris teatris! Lõpuks ometi on mul koht eesti teatris! Taevaväravad on avanenud. Mind lubati sisse.
Aitäh, teater. Aitäh, et tegid minust väljavalitu.
Tead, teater, mis minuga vahepeal juhtus? Andres Noormets, see kuulus lavastaja, näitleja ja kirjamees, kutsus mind Tartusse Vanemuise teatrisse mängima. Ja tead, mida? „Othellot“! Jah, just nimelt „Othellot“. Andres nägi mind pulmas, tema tütar abiellus mu pinginaabri ja parimaks sõbraks ristitud (sellest natuke hiljem) näitleja Kristo Viidinguga. Küsis, kas ma ei tahaks tulla. Ma küsisin vastu, et kas Othello ei peaks vähe tüsedam ja turskem olema? Andres ütles, et ei-ei, just vastupidi, lahe olekski seda teha minuga, sest ma ei oleks üldse selline Othello, keda inimesed on harjunud
