algas ägedate kõhuvaludega. Olin kurnatusest ja energiakaotusest rivist väljas. Lõpuks diagnoositi mul ärritatud soole sündroom. Haiguse ägedas faasis, mis kestis kolm kuud, sõin väga vähe ja võtsin kaalust alla üle kaheteistkümne kilo.
Kui järele mõelda, siis oli see haigus täiesti põhjendatud. Enne elukohavahetust olin tegelnud teiste eest hoolitsemisega (sotsiaalteenustega) ja seadnud alati teised esikohale. Elukohavahetus tähendas võimalust lubada endale midagi head – anda iseendale. Tegelikult leidsin, et seda muutust “on raske seedida”, raske on lubada endale midagi head. Pealtnäha kolisin õnnelikumasse ellu, sügavamal tasandil võitlesin aga ikka veel kõigi nende piirangutega, millega olin enne nii palju aastaid koos elanud. Haigus andis mulle võimaluse näha, mis toimub, heita pilk sügavamale. Tunnen, et olen põhjalikult muutunud, mul on iseendaga parem kontakt.
Sisemine sõjavägi
Stress mõjub otseselt meie immuunsüsteemile, vähendades meie võimet hävitada ründavaid viirusi ja baktereid. Immuunsüsteemi nimetatakse mõnikord sõjaväeks, sest see võitleb, et kaitsta meid haiguste eest. Stress päästab valla erinevaid hormoone, et tekiks lisaenergia, kuid kaks neist hormoonidest – adrenaliin ja kortisoon – mõjuvad ka immuunsüsteemi pärssivalt.
Näiteks võib eksamistress maha suruda immuunreaktsiooni ja see omakorda suurendada gripi- või külmetushaiguse ohtu. “Kas sind ei ole kunagi nooruses tabanud eksamite ajal ebameeldiva üllatusena näärmepõletik?” küsib dr Trisha Greenhalgh The Times’is (juuni 1994). “Viimase kolme nädala jooksul olen näinud, kuidas säravaimad ja helgeimad pead jäävad vastu tahtmist voodisse põletikuliste mandlite, tursunud näärmete ja kõikevõitva unisuse tõttu. Ühe kuu pärast oleks neil kõigil olnud haridus omandatud.”
Võib-olla oled ka ise midagi sarnast märganud. Võib-olla oli sul probleeme partneriga, mis ei lasknud lõdvestuda, tekitades unehäireid ja mõjutades söömisharjumusi (võib-olla hakkasid rohkem sööma või sõid ebatervislikku toitu). Ning siis sõitsid tööle rahvast täis rongis, kus kõik hingasid sinu peale pisikuid. Mõni tund hiljem tundsid, et haigus hiilib ligi. Kas selle põhjuseks olid sind rongis ümbritsevad pisikud? Magamatus või ühekülgne toit? Või hoopis kuhjunud emotsionaalne stress, mille tõttu nõrgenes sinu füüsiline seisund? Gripiviiruse ajal ei jää kõik haigeks. Mõned ei haigestu, teised aga peavad voodisse jääma. Millised tegurid mõjutavad veel neid, kes vastu ei pea? Kas stress, ületöötamine, kodused probleemid, depressioon? Kas oled haigena märganud, mis veel nõrgestab seestpoolt sinu immuunsüsteemi ja kahandab võimet nakkustele vastu seista? Kas oled tundnud end haavatavana, kaitsetuna, psüühiliselt või emotsionaalselt nõrgana? (Loe 15. peatükist immuunsüsteemi kohta.)
Kahesuunaline kommunikatsioonisüsteem
Meie psüühilis-emotsionaalne seisund mõjutab ka endokriinsüsteemi. Hormoonid liiguvad edasi-tagasi nagu voolavad kemikaalid, mõjutades meie kehalist aktiivsust, käitumist, tundeid ja emotsioone. Neid eritavad sisesekretsiooninäärmed, mis moodustavad terve omaette süsteemi, mõjutades vastastikku üksteist ja sõltudes üheskoos ajuripatsist, mis on justkui mingi kommunikatsioonikompanii direktor. “Põhiemotsioone, näiteks hirmu, võib kirjeldada abstraktse tunde või reaalse adrenaliinimolekulina,” kirjutab Deepak Chopra raamatus “Eatu keha, ajatu vaim” (Ageless Body, Timeless Mind). “Ilma tunneteta pole hormoone, ilma hormoonideta pole tundeid … Revolutsioon, mida me nimetame kehameele meditsiiniks, põhineb lihtsal avastusel, et kuhu iganes läheb mõte, sinna lähevad ka kemikaalid.”
Aju, immuunsüsteemi ja närvirakkude eristatud neuropeptiidid – keemiliste sõnumitoojatena toimivad hormoonid – transpordivad emotsioonid ajust kehasse ja tagasi. Nad loovad keeruka ja täpse kahesuunalise kommunikatsioonisüsteemi, mis seob tunded keha erinevate piirkondadega. Neuropeptiidid kannavad meie hirmud, mured, unistused ja lootused keha igasse nurka. “Närviimpulssideks kodeeritud mõtted liiguvad lihaseid ja näärmeid tööle pannes mööda aksoneid umbes samamoodi, nagu telefonisõnumid liiguvad elektriliste signaalidena mööda traate,” kirjutab Buryl Payne, keda tsiteerib Barbara Hoberman Levine oma raamatus “Sinu keha usub iga sõna, mis sa ütled” (Your Body Believes Every Word You Say).
Neuropeptiidid on kehas taju ja mõtte, aju ja hormoonierituse, elundite ja rakutegevuse vaheliseks ühenduslüliks. Hüpotalamuses, väikeses näärmes ajus, muunduvad emotsioonid füüsilisteks reaktsioonideks. Seal asuvad neuropeptiidide kobarad nagu ka kõhupiirkonnas (mõtle hetkedele, mil su kõhutunne sulle midagi ütleb). Hüpotalamus on aju emotsionaalne keskus. Ta pole mitte ainult neuropeptiidide vastuvõtja, vaid kontrollib ka ajuripatsit ja adrenaliini eritust, isu, veresuhkru taset, kehatemperatuuri ning südame, kopsude, seedeelundkonna ja vereringe automaatset tööd. See on nagu apteek, mis jagab keha tasakaalu säilitamiseks vajalikke kemikaale ja hormoone. Kui igale mõttele ja tundele järgneb reaktsioon, siis teeb hüpotalamus oma tööd. Manusta doos stressi ja ahelreaktsioon haarab kogu su keha.
Pole ühtki olulist immuunsüsteemi osa, mida neuropeptiidid ei mõjutaks. “Mida rohkem me neuropeptiididest teame, seda raskem on mõelda meelest ja kehast traditsioonilises mõttes. Tundub mõttekamana rääkida ühestainsast komplekssest olemist, kehameelest,” kirjutas Candace Pert, USA Rahvusliku Terviseinstituudi ajukeemia osakonna endine direktor oma artiklis Tervise Edendamise Instituudi ajakirjale Advances (1986).
Keha ja meel pole sugugi kaks eraldi funktsioneerivat süsteemi, nad moodustavad ilmselgelt kompleksse terviku, mis reageerib nii sise- kui väliskeskkonnale. Meie mõtetel ja tunnetel on vahetu mõju füüsilisele tervisele, samuti mõjutavad kõik kehalised kogemused meie vaimset ja emotsionaalset seisundit. Nende kahe eraldamine tähendab, et sa ei mõista ega süvendada suhteid oma tervikliku olemusega.
Tunded leiavad vormi
Meie tunded määravad, kas oleme pinges ja pärsitud või lõdvestunud ja avatud, ja see omakorda mõjutab meie lihaste kuju ja struktuuri. Kas lihased on tihked või lõdvad, kõhetud või ülisuured, kas liigesed on liikuvad või jäigad ja valulikud – see kõik peegeldab meie emotsionaalset minevikku. Dr Ashley Montague, raamatu “Puudutus” (Touching) autor, näitas, et lastel, kes ei saa piisavalt armastust – keda ei puudutata piisavalt või kellega vähe suheldakse –, võib kasv kinni jääda. Röntgeniuuringud näitavad, et luude kasvus esineb aeglase ja minimaalse kasvu perioode, mis on vastavuses isoleerituse ja üksilduseperioodidega lapse elus. Kui keha ei saa kinnitust, et teda armastatakse ja et tal on emotsionaalselt turvaline olla, siis ta lihtsalt ei kasva. “Olen märganud, et emotsionaalsed kogemused, psüühilised valikud ning isiklikud kalduvused ja ettekujutused mitte ainult ei mõjuta inimkeha funktsioone, vaid ka selle kuju ja struktuuri,” kirjutab Ken Dytchwald oma raamatus “Kehameel” (Bodymind).
Meie ettekujutus iseenesest kujuneb tavaliselt välja varastel eluaastatel alateadlike sõnumite kaudu, mida lapsena vastu võtame. Vähesed inimesed kasvavad üles keskkonnas, mis soodustab vaba eneseväljendust ja tunnete väljendamist, enamik meist õpib hoopis oma tundeid alla suruma, et olla vastavuses teatud normidega. Mahasurutud tunded võivad viia madala enesehinnanguni või ülemäärase seksuaalse, raha- või võimuihani, millel võib olla laastav mõju tervisele. Ameerika sensitiiv ja tervendaja Caroline Myss on öelnud: “Meie eluloost saab meie haiguslugu.”
Kardioloog dr Dean Ornish pani tähele, et paljud tema patsiendid, kellel raviti kirurgilisel teel südame pärgarteri ahenemist, tulid tagasi teisele või isegi kolmandale operatsioonile. Uuringud näitasid, et üle 50 % patsientidest tuli tagasi viie aasta jooksul – arter lihtsalt ahenes uuesti. Marc Barasch tsiteerib Ornishit oma raamatus “Tervenemise tee”:
Tegelik põhjus peitub sügavamal põhjuslikkuse ahelas, mis viib kroonilise stressi ja seejärel südamehaiguseni … Nad tunnevad, et neid ei armastata, ja ainus viis armastust
