ja teistesse inimestesse, kes meie ellu kuuluvad. Pane tähele, kuidas su süda hakkab kiiremini lööma, kõht tõmbub kokku, keha läbivad kuumahood ja lihased pingulduvad, kui oled vihane. Kui sa nende tunnetega ei tegele, siis sügavama valu vältimise tagajärjeks võib olla sõltuvus narkootikumidest, alkoholist, toidust või võimust; võib tekkida migreen, juhtuda õnnetusi, nõrgeneda immuunsüsteem, ette tulla väärkohtlemist või ärakasutamist suhetes, isegi vägivalda.
Karuna King surus oma tõelised tunded alla ja see oleks ta peaaegu hävitanud:
Ma olin vanim oma ema neljast lapsest. Alati vajas mõni vend või õde rohkem tähelepanu kui mina ja kuigi meie kõigi eest hoolitseti, tundsin pidevalt, et mu emotsionaalsete vajadustega ei arvestata. Tõmbusin üha rohkem endasse ega suhelnud teistega. Kaheksateistaastasena läksin nunnakloostrisse, järgides oma soovi tegelda millegi vaimsega, kuigi mul polnud mingit ettekujutust, mida see endast peaks kujutama.
Kloostris hakkas mul kaduma kontakt oma sisemise reaalsusega. Ma tundsin lootusetust, süütunnet ja täielikku üksildust. Toit oli miski, mille üle mul püsis kontroll. Sügavamalt järele mõeldes olin tookord sellises ahastuses, et tahtsin surra, kuna see näis väljapääsuna. Minust sai anorektik. See tekitas pidevat hõõrumist minu ja nunnade vahel, kuid ma olin sel ajal sedavõrd kontakteerumisvõimetu, et sulgusin süngesse värvideta maailma. Mitte keegi polnud mulle ei lapsepõlves ega kloostris kunagi öelnud: “Ma armastan sind.” Mul oli tunne, nagu poleks keegi mind aastaid kallistanud või armastusega puudutanud. Toidust keeldudes leidsin kinnitust hüljatusele, mida sisimas tundsin.
Selleks ajaks kui mind veendi kloostrist lahkuma, olin kohutavalt kõhnaks jäänud ja emotsionaalselt sedavõrd allasurutud, et ei saanud enam aru, mida tegelikult tunnen. Kaks psühhiaatrit, kellega kohtusin, mõjusid mulle nii, et sulgusin veel rohkem endasse. Pöördepunkt tuli alles siis, kui lugesin noorest naisest, kes oli end surnuks näljutanud. Ma teadsin, et ka mina võin surra. Lõpuks hakkas miski minu sees end liigutama.
Paranemine oli vaevarikas. Pidin murdma kõik võltsi, mille olin enda ümber ehitanud. Pidin tahtma süüa iseenda heaolu nimel, sest keegi teine sellest ei hoolinud. Armumine oli hea tervendaja. Paiskasin endast välja kõik oma hirmud ja kartused, aga minu partnerile ei mõjunud miski. Tänu tema armastusele hakkas mu süda avanema ja see vallandas tohutu elujanu.
Anoreksia õpetas mind jääma truuks oma tunnetele, mitte laskma end kõrvale juhtida mingitest “oleks’itest”, samuti seda, et toidu kaudu armastan ma ennast ja hoolitsen enda eest ning pean oma elust lugu.
Teiste armastus ja toetus aitab meil arendada toimetulekuvõimet, samuti tõsta enesehinnangut ja tajuda enda väärtust. Eemaletõugatud lapsel võib aeglustuda luude kasv või esineda teisi füüsilisi probleeme, kuna imikud, keda paitatakse ja masseeritakse, kasvavad kiiremini. Inimesed on ühiskondlikud olendid. Meil on üksteist vaja. Meil on vaja tunda puudutust. Meil on vaja olla armastatud, oodatud ja hoolitsetud, samuti nagu meil on vajadus armastada teisi ja teiste eest hoolitseda. Ja seda pole tarvis parema enesetunde saavutamiseks, vaid selleks, et ellu jääda. Uurides toitumise mõju südamehaigustele, toitsid Ohio ülikooli uurijad küülikuid kõrge kolesteroolisisaldusega toiduga. Tulemuseks oli arterite ummistumise sagenemine, välja arvatud ühes grupis, kus esines 60 % vähem haigusesümptomeid. Selle küülikute grupi hooldaja hoidis enne toitmist küülikuid süles ja silitas neid.
Margaret Birdi lugu illustreerib hästi armastuse ja tervise vahelist seost:
Ma hakkasin verd köhima. Arvasin, et küllap tuleb see sellest, et köhin väga tugevasti. Kaks päeva hiljem köha ägenes ja mind pandi haiglasse, kus mul diagnoositi kopsu osaline lagunemine.
Eelmine aasta oli minu jaoks olnud kurb ja raske. Ma võõrdusin üha rohkem oma nooremast pojast ja mul olid konfliktid endise abikaasaga, kes oli suremas. Tundsin end tarbetuna ja mul puudusid elatusvahendid. Üks lähedane sõber oli ära kolinud, minu koguduse uus preester viis läbi muudatusi, mida mul oli raske heaks kiita. Minu ohvrimeelsus õilmitses!
Tänu haiglatöötajate hoolitsusele mõistsin, kui väga vajan teiste inimeste armastust, kui üksildase ja mahajäetuna olen end tundnud. Ma oleksin justkui emotsionaalselt kokku varisenud. Lagunenud kops seadis mu ette küsimuse ellujäämisest – kas ma tahan jätkata, hingata? Kui ma sellele mõtlesin ja palvetasin, tuli vastus: “Jah.” Vähehaaval algas tervenemisprotsess, ma hakkasin elust rõõmu tundma, olema lihtsalt käesolevas hetkes, armastama iseennast, mul tekkis suurem usaldus elu vastu.
Üksildus, lahutus ja raske kaotus võivad surma lähemale tuua, justkui sureksime sõna otseses mõttes murtud südame tõttu. David Gelman kirjutas 1988. aastal ajakirjas Newsweek:
Mitmed uuringud … näitavad suuremat haigestumisprotsenti nende inimeste hulgas, kes on hiljuti abikaasa kaotanud. Sama kehtib inimeste kohta, kes on sotsiaalselt isoleeritud … Uurijad leidsid, et kõigis soolistes ja vanusegruppides oli suremus kolm korda kõrgem nende hulgas, kellel oli vähe lähedasi suhteid.
New Yorgi Mount Sinai haiglas läbi viidud uuringud näitasid, et inimestel, kelle partner oli suremas, funktsioneeris immuunsüsteem hästi. Pärast partneri surma langes aga vastupanuvõime järsult ja seda ei olnud võimalik tõsta. Immuunrakud lihtsalt ei toiminud, kuigi nende arv oli normaalne. Niisugune seisund püsis mitu kuud. “On täiesti ilmne, et esimese kuue kuu jooksul pärast abikaasa surma on suurem oht haigestuda mõnda surmavasse haigusse,” kirjutas Londoni Kuningliku Haigla endine psühhokonsultant Colin Murray Parkes ajalehes The Times. Pärast Federico Fellini surma oli tema naine täiesti muserdatud; ta suri viis kuud hiljem. Kui suri televisiooni uudistediktor Leonard Parkin, järgnes tema naine talle vaid mõni nädal hiljem. Üks nende sõber ütles: “Näis, nagu oleks ta elust loobunud.” Tundub, nagu tunneksid rakud leina ja üksildust, mille aju immuunsüsteemile edastab.
Kui meie suhtumine ja elustiil põhjustavad ligikaudu 85 % haigustest, siis on lihtne hakata arvama, et me vastutame kõige meiega toimuva eest. See mõte viib loogilise järelduseni, et me oleme ise oma haigestumises süüdi – et me oleme ise endale haiguse kaela toonud. Levinud on arvamus, et me loome oma reaalsuse ise, et me vastutame sajaprotsendiliselt kõige eest, mis meiega elus juhtub, et iga meie mõte määrab tuleviku, nii hea kui halva. See mõte võib olla kasulik, kui aitab meil märgata, millal me endale ise – sageli seda teadvustamata – raskusi tekitame; see mõte võib õpetada meid lõpetama teiste inimeste või väliste sündmuste süüdistamist oma probleemides ja vaatama omaenda käitumist, võtma vastutust oma tegude eest. See näitab meile ka seda, et me ei suuda muuta teisi inimesi ja maailma, kuid võime tegelda iseenda ja oma suhtumistega.
Kuid alates hetkest, mil võtame omaks arvamuse, et oleme oma tegelikkuse eest täies ulatuses vastutavad, läheme ennast täis ja hakkame uskuma enese kõikvõimsusse. See tekitab egotsentrismi ja enesekesksust, mis on heaks kasvulavaks süütundele, häbile ja ebaõnnestumistele. Me süüdistame ennast haigeksjäämises ja seejärel selles, et ei saa terveks. Me tunneme end süüdi, et oleme oma viha alla surunud ja seetõttu saanud haavandi või kasvaja, ning leiame, et oleme kõige lootusetumad inimesed maailmas. Kui ütleme, et vastutame täielikult oma reaalsuse loomise eest, siis tähendab see, et me võrdsustame enese füüsilise tervise oma vaimse ja hingelise arenguga, nii et haigestumine viitab vaimsele läbikukkumisele. Selle võrde paikapidamatus leiab ikka ja jälle kinnitust, eriti paljude vaimsete õpetajate puhul, kes on surnud vähki või mõnda teise sarnasesse haigusse.
Usk, et me loome oma reaalsuse – nii põhjuse kui ka tagajärje –, tähendab, et “mina” kontrollin kõike. Kuid inimene ei saa kunagi kõike kontrollida, alati on ka teisi tegureid. Me ei ole maa peal üksi. Pigem oleme me kõik osad läbipõimunud, tihedas seoses olevast tervikust, mis on pidevas liikumises ja muutumises. Reaalsuse kaasloojaks on vastastikune sõltuvus. See lähedane suhe kõigi muuga annabki elule sügavuse
