et ma kontrollin või loon oma reaalsuse, on tegelikult püüe rebida ennast välja elu rikkalikust, keerukast, salapärasest ja toetavast kontekstist … ja eitab suhete võrgustiku olemasolu, mis iga päev mulle ja kõigile meile jõudu annab.
Me vastutame oma suhtumiste ja tunnete eest, käitumise eest enda ja oma maailmaga, kuid meie ei saa tulemust ette kindlaks määrata; nii nagu meie ei pane päikest tõusma ja loojuma, ei hoia Maad orbiidil ega lase vihmal sadada. Meie ei loo oma reaalsust, pigem vastutame me oma reaalsuse ees. Me ei saa muuta tuule suunda, kuid saame kohendada purjesid. Me vastutame enese meelerahu eest, kuid võime ikkagi keemiaravi vajada. Meie kontrolli all on lahenduse leidmine ja sisima olemuse tervendamine ning sellega võib kaasneda ka füüsilise keha tervenemine. Kui seda ei toimu, siis ei ole me süüdi, tegemist ei ole ebaõnnestumisega.
Oluline on meeles pidada, et meie ei vastuta lõpptulemuse eest, ükskõik mida me ka ei tee, kuigi meie haigus ja tervis puudutavad meid väga lähedalt. Me võime mõjutada oma suhtumist ja käitumist, me võime tegelda oma emotsioonide ja allasurutud hirmudega, me võime arendada endas võimet andestada ja lahkelt armastada. Kuid tulemus on meie isiklikust haardest väljaspool. Me ei peaks kunagi tundma, et oleme läbikukkunud, kui tervenemine jääb allapoole meie ootusi.
Raamatus “Elu ja surma ravi” (Healing Into Life and Death) meenutab Stephen Levine naist, kellel oli vähi viimane staadium ja kes uskus, et on oma haiguse ise loonud. Kuid ta ei suutnud luua ravimit. Selle tulemusena kaotas ta kiiresti usu endasse. “Ma pole see inimene, kelleks ennast pidasin. Pole ime, et ma olen haige,” rääkis ta. Levine küsis naiselt, kas ta on oma reaalsuse ainus looja. Vastuseks vajus naise suu segaduses abitult pärani, vähehaaval ilmus ta näole naeratus ja ta lausus: “Ei, ma arvan, et mitte päris. Kuid ma olen kindel, et minu panus on kõige suurem.”
Haigusega saadab keha meile sõnumi, et miski on tasakaalust väljas. See pole karistus halva käitumise eest, pigem on see loomulik tasakaalu loomise viis. Sõnumit kuuldes on meil võimalus hakata oma tervisega tegelema, võtta koos oma kehaga osa tervikliku seisundi ja tasakaalu taastamisest. Selle asemel et end süüdistada sõnadega: “Miks ma küll valisin vähki haigestumise?” võime küsida: “Kuidas on vähist mulle kasu?” Me võime kasutada kõiki enese ette kerkivaid raskusi õppimiseks ja arenemiseks, vanadest negatiivsetest mudelitest vabanemiseks, kaastunde, andestamise ja intuitsiooni süvendamiseks. Nii saavad raskustest meie teel trepiastmed, mitte komistuskivid. Selle asemel et langeda lootusetusse ja tunda ennast süüdlasena, sest vastutame kõige eest, mis meiega toimub, võime haiguses näha hoopis tohutut väljakutset ja võimalust ärgata. Nii saab haigusest suur kingitus – võimalus leida iseennast.
2
ALGPÕHJUSED
AMEERIKA Holistilise Meditsiiniassotsiatsiooni (The American Holistic Medical Association) rajaja dr C. Norman Shealy väidab, et vähemalt 85 % haigustest tuleneb elustiilist. Ülejäänud 15 % haiguste põhjusteks on tema arvates keskkonna-, geneetilised ja niinimetatud “salapärased” tegurid. Kuigi need andmed on hinnangulised, rõhutavad nad ometi, kui tähtis on viis, kuidas oleme otsustanud elada, ja kui suures ulatuses määravad kalduvused meie tervisliku seisundi.
Marc Barasch tõstatab mõned neist küsimustest raamatus “Tervenemise tee”:
Kui väljakannatamatu abielu põhjustab naisele stressi ja ta suitsetab selle leevendamiseks, siis mis on tema kopsuvähi “põhjuseks”? Kas geneetiline soodumus? Vähirakk? Suitsetamine? Suhe abikaasaga? Kui tulemuslik on ravi, kui naise üks kops eemaldatakse, kuid abielu jätkub sama väljakannatamatuna kui enne, rääkimata selle naise isiksuseomadustest, mis lasevad tal pikaks ajaks oma õnnetuse külge takerduda?
Niisugune eneseanalüüs pole kerge. Enamik meist eelistab loomulikult uskuda, et kõigi meid tabanud haiguste põhjused on kusagil väljaspool ja neil pole tegemist meie mõtete, tunnete ja käitumisega. Tavaliselt arvame, et haigus on pärilik või et selle põhjuseks on mingi tundmatu aine või reostus. Haigestudes on meil alati tunne, et tegemist on millegagi, mille üle meil puudub kontroll, et me oleme haiguse abitud ohvrid.
Hoolimata sellest, et oleme oma kehas elanud nii pikka aega – kolmkümmend, nelikümmend või kuuskümmend aastat –, võib siis, kui midagi on halvasti, tunduda, et elame täiesti võõras kehas. Meil puudub kontakt ja me ei suuda mõista, kuidas see tundmatu toimib või miks ta lakkab toimimast. Paljud inimesed ei tea, kus nende kehas mingi elund asub ja kuidas see funktsioneerib. See on üks põhjus, miks me arstidele nii suure võimu anname – nad teavad keha kohta asju, mida meie peame enese jaoks mõistetamatuks.
Mida põhjalikumalt me haiguse põhjuste ahelat vaatleme, seda rohkem kaugeneme ilmsetest füüsilistest põhjustest ja jõuame mittefüüsiliste psüühilis-emotsionaalsete seoste keerukamate tasandite juurde. Enne kui hakkame uurima haiguste sisemisi põhjusi, heidame aga pilgu välistele põhjustele, mis teatud määral ei allu meie kontrollile. Need võivad küll moodustada arvuliselt väiksema rühma, kuid on siiski sama olulised.
Keskkonda ei saa haiguste põhjusena lihtsalt kõrvale jätta. Reostus suureneb ärevust tekitava kiirusega, luues probleeme, millele meil on vaid vähe lahendusi (näiteks osoonikihi auk Antarktika kohal põhjustab lõunapoolkeral juba tõsiseid terviseprobleeme). Veider on mõelda, et me neelame teadlikult mürkaineid keemiliste väetiste, putukamürkide, tehaste jäätmete ja autode heitgaaside näol. Astma järsk sagenemine on üks näide terviseprobleemidest, mida on teravdanud õhu saastatuse suurenemine. Teine näide on hullulehmatõbi, mis nüüd puudutab ka inimesi. Mida rohkem me püüame loodust muuta (näiteks andes taimtoidulistele loomadele loomseid produkte), seda kõrgemat hinda maksame. Keskkonda tuleb igal juhul pidada haiguste põhjustajaks, tingimata on vaja ulatuslikumalt uurida saastatuse ja tervise halvenemise vahelisi seoseid. Me ei saa töödelda viljasaaki, loomi ja õhku kemikaalidega või jätkuvalt paisata keemilisi jäätmeid ökosüsteemi, ilma et see mõjuks kahjustavalt meie tervisele.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
