Saaremaa onupoeg. Lydia Koidula

      Lydia Koidula

      Saaremaa onupoeg

      1. M i i n a (istub voki ees, mõtteid täis, vokk seisab)

      M i i n a (nagu ärgates): Kas ei olnud mul pea jälle mõtetega kes teab kuhu kõrvale jooksnud? Lõngaheie peab pihus pühapäeva! See on ime: ühtepuhku kuulen ma helinat kõrvus kõlavat, nagu räägiks tuttav armas hääl mulle ikka veel esimesi armsaid, unustamata sõnu. (Ohates.) T e m a tuli mulle jälle meelde! Ja-jah, kui tark ja kallis tegu on see taevataadist, et ta meile m õ t t e i d pähe on andnud – mõtteid ja mälestusi! Endisi rõõmsaid juhtumisi jälle ärksele hüüda: kui magus see on ja kui armas asi! Nagu pühapäeva päikese terad1 langevad niisugused õnnelikud mõtted argipäevase taeva hallide pilvede sekka. Kui ma ise selle üle järele hakkan mõtlema: kas ma, endine vallatu piiga, pole nagu hoopis teiseks ja võõraks läinud sestsaadik – teiste ja enam veel iseenesegi silmis? Siin ma istun voki ees, tunnikaupa mõnekorra vait, ei raatsi sõna lausuda ega sõrme liigutada, – ja siis korraga ajab ratas kihutades ringi, ruttu ja ruttu, nagu tuleks äraviidetud aeg takka kinni püüda! Ja (ohates) see ei ole veel ainus häda! Kui lugu alati nõnda jääks, kui muud ei puuduks, asi läheks veel korda. Aga nagu isa ütleb: see'p see on, paraku! (Ketrama hakates.) Korra ajab mul südame nii nukraks sees, et ma täna õndsa eide terved kangarullid niiskeks nutaks, ja homme – hüppaksin ma õnne pärast pilvi ja lendaksin ja laulaksin lõokestega võidu. See tuleb kõik sest sõgedast armastusest, ei ole rahu ega puhkamist põues! – Säh, seal ta, voki, vurab nüüd! Lõng tühjendab koonla ja täidab pooli – et kangas korda läheb, seda ma küll tean; kui ma aga niisama selgesti teaksin, mis sest vaesest armastusest saab! Sest kui tõsi on, mis rahvasuu räägib – ja vanasõna ei valeta –, siis tuleb mehele minnes iseäranis selle peale vaadata, kas lõngaheided ka ühetasased küllalt ja kas sünnivad ühte. Kangast võib veel talitaja tarkus pärast silendada ja hiilastada: päike põletab, kurik virutab, ei aita muu nõu – läheb tasaseks ja valgeks! Aga mis sa armastusega teed? Kui abielus alles välja tuleb, et sellele tõngad lõngaheidesse kedratud: ei aita seal enam tuul ega tuli ega kurik ega vesi: hukas ta on ja hukka jääb!

      2. H a n s (üle õla neiule suud andes). M i i n a

      H a n s: Tere, kallis Miinakene!

      M i i n a (kohkudes): Tule, jumal, – appi!

      H a n s: Ohoh! Ära kohku, laps, mina olen.

      M i i n a: Ah – Hans! Mis sa hullad!

      H a n s: Ma usun, linnupoeg, sa laulad nii udukarvalisi lauseid, et meie surnumatja süda sees pealt kuulates hüppama lööks! Miinakene, sinul näitab pea enneaegu pääsukesi täis olevat – enne meie pulmi juba, nii aegsasti! Mine ikka!

      M i i n a: Sinul hea naerda! Kui ma m e i e pulmani ootan, siis jäävad pääsukesed viimsepäevani tulemata! Eks sa tea ju, keda ma pean –

      H a n s: „Pean“? Kas sa „p e a d“ juba jälle? Sind oma „pidamisega“! See on see rumalam sõna, mida mina maailmas tunnen: „Sina pead!“ Vaevalt oleme mähkmeis, siis hakatakse meile juba ette lugema, mis meie kõik p e a m e ja p e a k s i m e, ja kui viimati suure hoole ja mure varal vanker pori sisse on sattunud, siis katsugem ise, kuidas jälle välja upitame – võtkem siis jõudu veest või toogem tuulest! Selle eest, kallis laps, et sina p e a d, selle eest ma ülearu ei värise, – kui sa t a h a k s i d, kae, Miinakene, selle juures mu süda k ü l l nii rahule ei jääks! Aga, kanapoeg, ega sa ju ise ei taha, sellepär –

      M i i n a: Jah, küllap isa palju sest hoolib! Kui ta järele ei anna – ja, Hans, ma kardan, ma kardan, seda ta ei tee –, siis pean ma ometi Saaremaa koolmeistrile minema, tahes või tahtmata. Pane tähele: minu nõu küsib ta kõige p ä r a s t taga!

      H a n s: No sellepärast, siis jääb s i n u nõu s i n u jaoks. Koolmeister? Onupoeg koolmeister? Mis sina, haljas oks, selle kuivetand inimesekännuga tahad teha? Selle kõrval pead sina elust läbi lendama? Ma ütlen sulle, kulla laps, tema tiivad on nagu vaulinnul mõisa hoovis: ei kanna kaugemale kui laudakatusele.