parlamendihoone peamaja tunnelisse. Eskalaator oli kitsas, liiga kitsas, et kõrvuti seista, ja nii andsid sa märku, et ma esimesena trepile astuksin. Mul avanes võimalus sind vaadata, uurida su suuri pruune silmi ja sihikindlat pilku, terasraamiga prille, mis olid pisut retrostiilis või lihtsalt vanamoodsad, ma ei saanudki aru, kumb, traatjaid pruune juukseid, milles kerge laine ja pisut halli. Arvasin, et sa võid olla minust mõne aasta noorem, kuid mitte palju. Olid minust peajagu pikem, kuid tegelikult on seda enamik inimesi. Kuna seisin eskalaatoril aste allpool, olid tol hetkel kohe palju pikem. Sa naeratasid minu suunas, justkui mõistaksid, kui tobe see kõik on. Kui alla jõudsime, hakkasid sa enesekindlal sammul minu kõrval astuma. Sa polnud märkimisväärselt nägus, kuid sinu liikumises oli midagi, mingi sujuvus ja enesekindlus. Sa kandsid tumedat ülikonda, mis tundus minu asjatundmatu pilgu läbi hinnaline olevat. Jah, sinu hoiakus oli midagi ligitõmbavat, teatavat mehelikku väärikust. Sinu liigutused olid kerged ja sa näisid endaga rahul olevat – kujutasin ette, kuidas sa tenniseväljakut valitsed. Olin üsna kindel, et sa pole parlamendiliige.
„Tähendab, kas te lähete närvi?”
Märkasin alles siis, kui sa küsimust kordasid, et olime laskudes vaikinud. „Ei,” vastasin ma. „Mitte nendega. Ma tean neist palju rohkem.”
„Jah, arvata võib.” Sa tunnistad mu kompetentsust kerge noogutusega.
Kõndisime vaikides mööda tunnelit, möödudes kivilõvist ja ükssarvest kummalgi pool, kuni jõudsime sammasteni. See oli äärmiselt kummaline. Me kõndisime, inimesed möödusid ja meie tundsime end teineteise seltsis üsna vabalt – kuigi polnud veel tutvunudki. Ei mingeid nimesid, ei mingit tavapärasust – nüüd tean, et sa nii tegutsedki. Me jätsime etappe vahele, otsustades, et tavareeglid meie puhul ei kehti. Taipasin seda kõike muidugi alles tagantjärele.
Kui jõudsime sammaste juurde, mis avanevad New Palace Yardile, hakkasin värisema ja ristasin käed. Tundus loomulik pöörata vasakule ja astuda läbi suure põhjapoolse ukse suurde saali. Ruum oli sellisel lõunasel ajal täis – kooliüritused, tudengid, sagivad turistid. Olime parlamendihoone avalikus osas. Meist vasakule jäi üüratu kivihall, kus võis märgata köite taga seisvaid külastajaid, kes ootasid sissepääsu: grupp vanemaid naisterahvaid, kaks vihmakeebis meest, noor paarike, kes seisis teineteisele väga lähestikku, näod koos, käed üksteise teksaste tagataskusse pistetud.
Koridori kaugemas otsas jäime seisma. Vaatasin selja taha, ukse poole, mis viis tagasi välja, valge õhk näis raamitud nagu pilt. Kui mitu korda tuleb elus ette, et inimene tunneb sedamaid külgetõmmet kellegi suhtes, keda ta on alles kohanud; ainiti otsavaatamine, ootamatu ja kõikehaarav veendumus, et tegemist on kellegagi, kellega pidigi kohtuma? Ehk kolm, neli? Paljude jaoks juhtub see vaid hetkil, mil nad sõidavad rongijaama või poe eskalaatoriga üles, samal ajal kui keegi kõrval alla laskub. Mõned ei koge seda kunagi.
Pöörasin tagasi sinu poole ja sa vaatasid mind taas. Muud ei midagi.
Vaikisid hetkeks, kuid sõnasid siis: „Kas te krüptis olete käinud?” Sa kõnelesid kergel toonil.
Vangutasin kergelt pead.
„Kas tahaksite?”
Olin kuristiku serval. Tean seda nüüd.
„Ikka,” vastasin kergelt, sinu tooni imiteerides. Seda nimetatakse peegelduseks. Teeme seda kogu aeg.
Sa kallutasid pead põgusalt minu poole. „Tulge minuga kaasa,” ütlesid sa. Pöördudes asetasid sa ühe käe mu küünarnukile, tajusin seda vaevu läbi jaki, ja juhtisid mind, peaaegu üldse mitte puudutades. Isegi kui sa oma käe ära võtsid, tundsin seal su sõrmede jälgi. Tõusime saali kaugemas otsas laiadest kiviastmetest üles. Tipus, uhke vitraažakna all seisis turvatöötaja, jässakas naine lokkis juuste ja prillidega. Jäin tahapoole, kui sa talle lähenesid. Sa küünitasid, et temaga rääkida. Ma ei kuulnud, mida sa ütlesid, kuid oli selge, et viskasid temaga nalja, tundes teda üsna hästi.
Kui sa minu juurde tagasi kõndisid, näitasid võtit, mis oli kinnitatud musta plastikust ristküliku külge. „Tuletage mulle meelde, et ma selle Marthale tagasi annan, või muidu satun pahandustesse,” ütlesid sa.
Pöörasime ringi. Järgnesin sulle mööda väiksemaid kiviastmeid läbi mustade raudväravate kuni suure puitukseni. Sa avasid selle võtmega. Me astusime sisse. Uks sulgus meie taga tugeva mürtsatusega. Seisime järjekordsete, seekord üsna kitsaste kiviastmete alguses, mis kaarena alla kulgesid. Sa läksid ees. Trepi jalamil ootas ees veel üks suur uks.
Krüpt on väike, ornamentidega, kaared võlvumas pea kohal nagu madalal rippuvad puuoksad, lagi kaetud kuldse niidistikuga. Altari ees on peene mustriga sepis ja kaunistatud ristimisvann purskkaevuga – liikmed võivad siin oma lapsi ristida, jutustad sa mulle, või abielluda. Matuste kohta sa ei tea. Kabeli seinad ja põrand on kaetud plaatidega, sambad marmoriga; see näeb välja nagu külluslikult kaunistatud salakoht – võib-olla põhjusel, et tegemist on kiriku alla jääva ruumiga: varjatud palvepaik.
Kõnnin mööda vahekäiku ja tajun, kuidas tühjus peletab vähimagi pühadustunde. Kirikupinke pole, on vaid rida rea järel kokkuklapitavaid toole. Need näivad kasutamata. Mu sammud kajavad. Kiriku mõte seisneb selles, et igaüks võib ükskõik millal sisse jalutada – see kamber on aga kinni ja avatud vaid liikmetele. Sa järgned mulle mööda vahekäiku, aeglaselt, distantsi hoides, pehmete sammude kajal. Ma kuulen teravat kontrasti enda kõrgete kontsadega. Kuigi olen sinu poole seljaga, räägid sa minuga edasi, sellest, kuidas kabeli õige nimetus on St Mary Undercrofti kabel, kuid kõik kutsuvad seda krüptiks. Krüpti seinad olid sajandeid krohvitud, kuid 1834. aasta tulekahjus varises krohvikiht maha ja paljastas kabeli uhked kaunistused, neist kõige tähtsamana stseenid suurtest reljeefsetest isandatest, kes märtritegusid sooritavad. Ja seal, meie kohal – olen ikka veel sinu poole seljaga, kuid palud mul üles vaadata – on tuleriidal põletatud pühak, teine uputatud … Ütled, et need on Püha Stefanus ja Püha Margaret. Sa osutad paganlikele veesülititele. See on minu arvates barbarism, keskaegne barbarism. Ma mäletan puhkust, kui käisime kord abikaasaga Põhja-Hispaanias, kus iga väikelinn näis meenutavat inkvisitsiooni enda isikliku, sageli vägagi värvika piinamisriistade muuseumiga. Marmor, kivinikerdused, peened plaadid, ladinakeelsed kirjutised, kogu katoliku kiriku rituaal – ei, mul ei torka siin pähe mingeid vaimseid mõtisklusi, vaid ainult kerge intellektuaalne uudishimu ja – mis see siis on, mõtlen aeglaselt kannapealt ringi pöörates … Taipan, et teen seda selle pärast, et valitseb haudvaikus. Pöördun, sest sa ei räägi enam; kividelt ei kosta enam sahinat. Ma ei kuule sind isegi hingamas.
Sa pole haihtunud. Sa pole kadunud või end mõne samba taha või ristimisvanni peitnud. Sa seisad paigal ja vaatad mind.
Vaatan vastu ja ma tean, ilma et kumbki meist midagi ütleks, et see on koht, millest alates hakkab hetk venima.
Sinu kingad, su taldade hääl liigub, kajab, läheneb mulle. Minuni jõudes sirutad sa pisut kätt ja on täiesti loomulik, et ma vastan sellele samaga. Sa võtad mu käest kinni. Su haare kutsub mind endaga. Sa juhatad mind mööda vahekäiku, kabeli tagumisse otsa. „Tahan teile midagi näidata.”
Astume madala vaheseina taha, kuhu jääb järjekordne suur puituks, seekord väga piklik, kaarja kujuga.
„Minge ees, seal on pisut kitsas,” ütled sa.
Avan ukse – pean veidi pingutama, sest see on väga raske. Ukse taga on väike kõrge laega ruum. Otse minu ette jääb helesinine rauast kapp, nagu kartoteegikapp, kuid paljude elektriliste nuppude ja tulukestega. Selle kõrval toetub seinale räpane pesuhari, vars allpool, ja asub terve hulk metallist treppredeleid. Vasakul venivad üles kümned kummiga kaetud jämedad kaablid, kadudes lae vahele. „See oli vanasti harjakapp,” ütled sa minu järel sisse astudes.
