Hallid laulud. Ernst Enno

      Nad puuri mind kinni pandsid —

      Ei tea mispärast ehk kus —

      Nad puuri mind kinni pandsid

      Ja laulja nime mul andsid,

      Nüüd nutab mu igatsus.

      O päike, miks kutsud ikka? —

      Mu laul on uiutaw, hall —

      O päike, miks kutsud ikka

      Teed üles otsata pikka?

      Sest ees on warwadest wall.

      Kesk helide halli sõudu —

      Las sääl kõik lõpmata läeb —

      Kesk helide halli sõudu,

      Täis sõnade mõttepõudu,

      Et uiutus üksi jäeb.

      Rändawate wete ääres,

      Rändawate wete ääres,

      Palukmarja warte süles

      Üksi karjapoisi pasun

      Laulu luikab pilwi üles —

      Ja nii kostab ikka tasa

      Metsast laulu suma:

      Wii mind ühes, wii mind ühes,

      Kauge, meelitaw kuma.

      Ja ta luikab oma laulu

      Palukmarja warte süles,

      Ja nii ärdselt kuulab süda,

      Punub häältest rada üles

      Rändawate wete ääres —

      Rändawate wete ääres,

      Nagu karjapoisi pasun —

      Wii mind ühes, wii mind ühes,

      Kauge, meelitaw kuma.

      Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks

      Nii hallid on eksija teed —

      Kui ometi kõik nii ükskõik ei oleks

      Ja hingetiiwad nii kütkes poleks

      Kesk janu, kus lõppend kõik weed.

      O, eksijad eneses meresid loowad —

      Hall janu on eksija sees —

      O, eksijad eneses meresid loowad,

      Kõik mered siis eneses tühjaks joowad —

      Ja kõrbe on ikkagi ees.

      Ja edasi siisgi weel sammud läewad —

      Hall janu, see edasi aab —

      Ja edasi siisgi weel sammud läewad,

      Ja mõtted õndsaid oasesid näewad,

      Et kõrbe kord otsa weel saab.

      Kuldne päike,

      Sinule tuksub mu igatsus

      Sügawal südames,

      Kui otsata tee

      Läbi kaduvuse sõuda

      Alati noorudes

      Sinule wastu, mu armastus,

      Kui otsata tee,

      Kuldne päike.

      Waikne valgus,

      Sügawal südames sinule

      Endusi leekima

      Lõi kujunew loit,

      Suremata sulle rinnas ärkas

      Lapsejutt sonija:

      Wõta mind, emake, endale,

      Kui kujunew loit,

      Waikne walgus.

      Anna tõusta

      Mureta kuldses külluses

      Jlule õitsema

      Kui walguse laul,

      Läbi tuimunud meelte minna

      Seemet külwama

      Rõõmule helides

      Kui walguse laul,

      Kuldne päike.

      Mu tunded on kui kuningalapsed,

      Kes läewad elu halli teed

      Ning wiisi otswad kuldsest kroonist,

      Mis kinni katsid mure weed.

      Mu tunded on kui kuningalapsed,

      Kes sala kutset kuulewad

      Ning unenäos oma krooni kandwad,

      Ning päewal eksi rändawad.

      Mu tunded on kui kuningalapsed,

      Kes koju ei ialgi saa

      Ja siisgi oma teed ei jäta

      Nii iseendas otsida.

      Nad lähewad kui kurwad õndsad ikka,

      Nad armastawad üksi halli teed

      Kesk lagendikku igawiku pikka,

      Kus awarustest saiwad köitwad keed.

      Nad otsiwad kõik oma jumaluse randa,

      Kõik üksi jumalaga jätmiseks

      Nad suutvad enesele ohwriks anda —

      Ja läewad siisgi, läewad matmiseks;

      Ja tasa viimast unesärki kinni katab,

      Kui ikka puhkamiseks pehme muld,

      Ja tuul kõik ohked oma merde matab,

      Kõik kustutab kui kaua wubisenud tuld;

      Ja üksi nende hallid mõtted jäewad,

      Need õndsad mõtted, kurwad hallid teed,

      Ja kes neid leidis, kõik need ikka läewad,

      Neil awarustest saiwad köitwad keed.