ei rikkunud ühtki (tolleaegset) seadust. Tõsi, ta kasutas ära oma ametiseisundit. Aga „ametiseisund ju selleks ongi, et seda kasutada”, nagu väljendas tabavalt toonaseid arusaamu riigiametnikust tegelaskuju suurepärases vene mängufilmis „Ununenud flöödiviis”.
Mõned tänapäeva noored loevad seda kadedusega, et näe, kus olid võimalused, teised jälle kehitavad õlgu – mina nii teha ei tahaks. Aga oluline on tähele panna, et enamik tänastest tuntud eestlastest, keda on kombeks ettevõtjaks nimetada, ei ole neile kuuluvaid ettevõtteid ise asutanud, vaid erastanud nõukogudeaegse ettevõtte, kus nad tihti direktorina töötasid.
Mäletan üht jutuajamist Erastamisagentuuri asutamise ajast, kui selle juhid ja konsultandid arutasid, et praktilises mõttes oleks kõige lihtsam kõik riigiettevõtted direktoritele ära kinkida. Aga kuna rahva õiglustunne sellist asja ei mõistaks, tuleb korraldada avalikud enampakkumised. Nii muidugi tehtigi ja lõpptulemus oli üldjoontes sama, direktoritel, oma aja ettevõtlikel inimestel, oli konkursside võitmiseks mäekõrgune eelis. Tõeline selektsioon tuli järgmises astmes – osadel õnnestus rikkust kasvatada, teistega jättis tema kiirelt saadud varandus sama kiiresti hüvasti.
Teine, uuel ajastul edu saavutanud ettevõtlik inimene oli asunud tööle ühisettevõttesse ja uute aegade tulles sai temast tänu optsioonidele tihti ettevõtte tuumikomanik. Mõne omanikud ei olnud nii helded, neile tehti vahel „rehepappi” – kõik nipid selgeks saanud juht kopeeris oma tööandja ärimudeli ja asutas konkureeriva ettevõtte, teinekord võttis üle ka töötajad ja kliendid.
Nii tekkis 1990. aastatel hulganisti kiirelt rikastunud inimesi, kes laiendasid tegevust, asutasid uusi ettevõtteid. Mõned võtsid seejuures liiga suuri riske ja kõndisid niigi puudulike seaduste piiridel. Mõned ettevõtted läksid pankrotti, mõned neist ehk ka ettekavatsetult. Kuigi paljusid selle eest vastutusele ei võetud.
Kõik need lood on avalikus ruumis ja meie ühises teadvuses olemas ning mõjutavad seda, mida täna ettevõtjatest ja ettevõtjaks hakkamisest arvatakse.
Nullist sajani
Mõne kahetsusväärse näite põhjal võidakse ebaõnnestunut ja pankrotti sattunut kurjategijaks pidada ning seetõttu on „aus palgatöö” paljudele atraktiivsem kui riskantne ettevõtjaelu. Need, kellel jätkub ebaõnnestumise puhul lugupidavat ja lootusrikast kaastunnet – näe, tubli mees, loodame, et tal jätkub jõudu veel järgmiseks ettevõtmiseks, – on kindlasti vähemuses, paremal juhul peetakse pankrotiga lõpetanud ettevõtjat lihtsalt luuseriks.
Ka riigi ja tema ametite suhtumises on mõnikord tunda hoiakut, nagu poleks ettevõtja riigi tulubaasi ja töökohtade looja, kellel peaks aitama seda tähtsat ülesannet täita, vaid pigem suli, kellelt tuleb jõumeetoditega rohkem välja pigistada. Teisalt võib ka tänases ettevõtjaelus pettunu peas peidus olla üleminekuaja rollimudel ning tänases elus põhjendamatu „ratsa rikkaks saamise” lootus.
Muidugi on Eestis ka neid ettevõtjaid, kes oma ettevõtte ise nullist üles ehitasid. Mõned neist alustasid juba üheksakümnendatel ja osad neist juhivad oma ettevõtteid tänaseni, nagu näiteks kartograafiafirmast globaalse positsioneerimisteenuse arendajaks kujunenud Regio, õmblusettevõte Ilves Extra, Eesti esimene ja edukaim ärikool EBS või meediaettevõte Ekspress Grupp. Aga neid on vähe. Täna teevad ilma pigem sellel sajandil asutatud kuulsad iduettevõtted nagu Skype, Transferwise, Modesat, Erply, GrabCad, FitsMe, Realeyes. Lähiaastad lubavad seda nimekirja kindlasti oluliselt täiendada.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
