Uju koos uppujatega. Lars Mytting

      I

      Nagu tuulde lennanud tuhk

      MINU EMA OLI LÕHN. Ema oli soojus. Ta oli jalg, mille külge ma klammerdusin. Millegi sinise pahvak – tema kleit, mida ma oma arust mäletasin. Ma ütlesin endale, et ema lennutas mu vibunöörilt ellu, ja temast oma mälestusi kujundades ma ei teadnud, kas need on õiged või tõesed, lihtsalt lõin ta nii, nagu minu meelest poeg oma ema pidi mäletama.

      Enda sees pesitsevat igatsust kombates mõtlesingi just ema peale. Harva isa peale. Küsisin endalt mõnikord, kas isa oleks samasugune nagu küla teised isad. Mehed, keda ma nägin kodukaitse vormis või seenioride jalgpallitrennis, mehed, kes tõusid nädalavahetusel vara ja läksid Saksumi Jahi- ja Kalameeste Seltsi talgutele. Aga ma lasin tal kahetsust tundmata kaduda. Ma pidasin seda – igatahes palju aastaid – tõestuseks, et vanaisa püüdis teha kõike, mida isa oleks võinud teha, ja tuligi sellega toime.

      Vanaisa nuga oli Vene täägi jupp. Selle leekkasest pea oli ainus peenem puutöö, mis ta üldse kunagi teinud oli. Tera ülemine serv oli nüri, sellega kraapis ta roostet ja painutas terastraati. Teise serva hoidis ta küllalt terava, et plaastrit poolitada või suuri lubjaväetisekotte lahti lõigata. Kiirelt, nii et valged terakesed jooksid ilma kadudeta sorinal külvikusse ja ma võisin traktoriga põllule sõita.

      Terav ja nüri tera moodustasid kokku saades pistodaotsa ja sellega surmas vanaisa kiloseid kalu, keda me Saksumi järvest püüdsime. Ta võttis nad konksu otsast lahti, tugevad forellid, kes siplesid kõvasti ja olid kurjad, sest nad olid õhu käes lämbumas. Surus nad vastu reelingut, torkas noaotsa läbi pealuu ja kiitis nende selja laiust. Ma tõstsin siis alati aerud üles ja nägin, kui aeglaselt paks veri mööda terasest nuga voolas, samal ajal kui minu käes olevate aerude küljest tilkusid kiired ja lahjad veepiisad.

      Aga mõlemad tilgad segunesid ühe ja sama mägijärve veega. Forellid jooksid verest tühjaks ja nendest said meie kalad, meie järve kalad.

      Esimesel koolipäeval leidsin ühelt pingilt oma nime ja sinna ma siis istusingi. Paberileht oli keskelt kokku murtud ja seisis omal jõul püsti, võõras tušikirjas Edvard Hirifjell oli kirjutatud nii esiküljele kui ka tagaküljele, justkui oleks mitte ainult õpetajale, vaid ka minule vaja meelde tuletada, kes ma olen.

      Ma pöörasin kogu aeg pead vanaisa poole, kuigi teadsin niigi, et ta seal seisab. Teised lapsed olid omavahel juba tuttavad, nii et ma vaatasin lihtsalt ette Euroopa kaardi ja laia tahvli suunas, mis oli tühi ja roheline nagu maailmameri. Vaatasin veel korra tagasi ja adusin, et vanaisa on poole vanem kui teised lapsevanemad. Ta seisis seal täies hiilguses, Islandi kampsun seljas, ja oli samamoodi vana nagu Fridtjof Nansen kümnekroonise rahatähe peal. Neil olid ühesugused habemed ja kulmud, ja eluaastad vanaisa ei koormanud, nad oleksid justkui üksteist toetanud ja vanaisa näole elujõudu andnud. Sest vanaisa ei saanud vanaks jääda. Ta ise ütles, et ei saa. Et mina hoian teda noorena ning et ta teeb ennast minu pärast nooreks.

      EMA JA ISA NÄOD ei jäänud vanemaks. Nad elasid ühel pildil kummuti peal, telefoni kõrval. Isa seisab, alt laienevad püksid jalas ja triibuline vest seljas, ning toetub Mercedese najale. Ema kükitab ja paitab Pellet, meie buhundi tõugu koera. Koer justkui tõkestaks tal tee, justkui ei tahaks, et me ära sõidame.

      Võib-olla aimavad loomad selliseid asju ette.

      Mina istun tagaistmel ja lehvitan, nii et see pilt tehti vist samal päeval, kui me teele asusime.

      Ma kujutan endale ikka veel ette, et mäletan autoreisi Prantsusmaale kui soojade istmete kunstnahalõhna, külgaknast mööda kihutavate puude lõhna. Kaua aega kujutasin endale ette sedagi, et mäletasin ema erilist lõhna tol päeval ja vanemate hääli sõidutuule taustal.

      Negatiivid, kust see kummutipilt on pärit, on meil alles. Vanaisa ei lasknud filmi kohe ilmutada. Esialgu arvasin, et kokkuhoidlikkusest, sest pärast viimast pilti emast ja isast on seal veel jõuluõhtu, kesksuvine võrgupüük ja kartulivõtt.

      Aga tegelikku põhjust on raske öelda. Ma arvan, et ilmutamisega viivitas ta sellepärast, et filmi puhul ei tea kunagi, kuidas pildid välja näevad, enne kui need laborist kätte saad. Sul on eelaimus, ootus, missugused need pildid on, ja nii elasid ema ja isa kauem, emulsiooni sees, kuni ilmutivann nad lõplikuks muutis.

      Ma uskusin vanaisa, kui ta minu vihahoogude lõpu poole kordas, et oli kavatsenud mulle kõik ära rääkida, kui ma „küllalt suureks” saan. Aga ta vist ei saanud aru, kui ruttu ma kasvasin. Niisiis avastasin tõe liiga vara, ja siis oli juba liiga hilja.

      See oli kolmanda klassi alguses. Ma sõitsin rattaga Lindstadide tallu. Uks oli lahti, ma astusin sisse ja hõikasin. Majas ei olnud kedagi, küllap nad olid laudas, ja ma läksin edasi elutuppa. Tumedaks peitsitud raamaturiiulis oli muusikakeskus, mille grammofoni kaas oli tolmune. NAF-i teeatlased, lühendatud romaanid sarjast „Parim” ja rida veinpunaseid raamatuid, mille selgadel oli kuldne kiri: „Sündmused”. Igal raamatul oli ise aastaarv, ja ma taipasin, et see on ülevaade aasta tähtsamatest sündmustest.

      Muidugi ei olnud see juhus, et ma võtsin välja 1971. aasta raamatu, see aastaraamat oleks justkui ise tahtnud, et ma ta lahti teen, sest raamat avanes septembrikuu kohalt. Seal olid lehekülgedel rasvased sõrmejäljed. Lehtede nurgad olid kulunud ja siseservas oli tubakapuru.

      Isa ja ema, kummastki eraldi pilt. Kaks lihtsat portreefotot. Fotode all olid nende nimed ja sulgudes „Reuters”. Püüdsin mõistatada, kes see Reuters küll on, ja arvasin, et peaksin seda teadma, sest asi puudutas ju minu vanemaid.

      Seal oli kirjas, et 23. septembril hukkus Põhja-Prantsusmaal Authuille’s puhkusereisil viibiv norra-prantsuse paar, mõlemad Gudbrandsdaleni elanikud. Nad olid läinud Esimese maailmasõja lahinguvälja suletud alale ja leitud surnutena jõest. Lahkamisel selgus, et nad olid vanast mürsust eraldunud gaasi sisse hinganud ja vette kukkunud ega olnud enam veest välja saanud.

      Aastaraamatus oli kirjas, et vanadel rindejoontel on endiselt mitu miljonit tonni lõhkeaineid ja paljude alade puhastamist peetakse võimatuks. Viimastel aastatel on surma saanud üle saja turisti ja taluniku, kes on niisugustele lõhkekehadele peale astunud.

      See oli mulle vanaisa napist seletusest juba teada. Aga „Sündmustes” oli kirjas veel midagi, mille ta oli rääkimata jätnud.

      Autost leitud asjade järgi sai politsei aru, et paaril oli olnud kaasas laps, kolmeaastane poiss. Aga poissi ei leitud, seetõttu alustati otsinguid. Koerad otsisid kunagise lahinguvälja tulemusteta läbi, tuukrid kammisid jõepõhja, otsingute piirkonna laiendamiseks kaasati helikopterid.

      Seejärel lugesin lauset, mis minu lapsepõlve ära põletas. Justkui ahju pandud ajalehe, mille kiri oli selgesti loetav ka siis, kui paber tuld võttis, aga väike puudutus muutis selle otsekohe tuhaks.

      Neli ööpäeva hiljem leiti laps 120 kilomeetri kauguselt, väikese sadamalinna Le Crotoy arsti vastuvõtukabinetist. Intensiivne politseijuurdlus ei andnud mingeid tulemusi. Oletati, et poiss rööviti. Poiss oli elus ja terve, välja arvatud mõningad kerged vigastused.

      Edasi pidas kõik jälle paika, sest seal oli kirjas, et Norras elavad vanavanemad võtsid mu oma hoole alla, ning nii ma seal siis seisin ja jõllitasin raamatu lehekülgi. Lappasin

Скачать книгу