aega, mil Hirifjellide suguseltsi liikmetest ajalehes juttu oli.
Mu viha ei tahtnud kuidagi üle minna. Vanaisa ütles, et tema ei tea rohkem midagi, nii et ma läksin oma küsimustega meie maja vastas kasvavasse leekkasemetsa. Miks olid ema ja isa võtnud mind kaasa sellisesse kohta, mis kubises mürskudest? Mis neil sinna üleüldse asja oli?
Vastust ei olnud, ema ja isa olid kadunud, kadunud nagu tuulde lennanud tuhk, ja mina kasvasin Hirifjelli talus suureks.
HIRIFJELL ASUB SAKSUMI PAHUPOOLEL. Suurtalud on teisel pool jõge, kus lumi sulab varakult ära ning päikesepaiste hellitab palkseinu ja seinte vahel elavat maa-aadlit. Seda poolt ei nimetata paremaks pooleks, mõnikord öeldakse ainult, et see on päikesepool, aga enamasti ei öelda midagi, sest asukohta märkiv nimi on ainult pahupoolel. Meie vahel voolab Laugen. Jõeniiskus on piir, mille me ületame kooli või keskusse poodi minnes.
Pahupool on suurema osa päevast varjus. Inimesed viskavad nalja, et meie, siinsed elanikud, tulistame Kragiga2 kalaauto pihta ja seome rõukude all magavate joodikute kingapaelu kokku. Aga asjalood on nii, et isegi kui oled pärit mõnest Saksumi suurtalust, ei saa sa kiidelda Pariisi ega isegi mitte Hamari elanikele omaste harjumustega. „Norra ringvaates” ei ole Saksumit mitte kunagi näidatud. Siit leiab sedasama, mida teistestki küladest. Talunike varustusühistu, riidepood, postkontor ja tarbijate ühistu pood. Külatee, kus kiirabiauto kinni jääb. Kooruva värviga majad, kus elavad inimesed, kelle maksusummasid arvestatakse ligikaudu.
Ainult telefonimontöör ja maakorraldaja teadsid, et tegelikult paistab meil päev otsa päike. Sest Hirifjell asub seal, kus nõlv hakkab teisele poole kalduma, justkui pahupoole päikesepoolel. Tõkkepuuga suletud metsalagendikul, kus me omaette hoidsime.
Vanaisale meeldis poole ööni üleval istuda. Mina lamasin diivanil, samal ajal kui tema sigarillosid suitsetas ning oma raamatute ja plaatidega tegeles. Bachi kantaadid, mitu kasti Beethoveni ja Mahleri sümfooniaid, mida dirigeeris Furtwängler või Klemperer. Raamaturiiulil olid kapsaks loetud ja uued raamatud läbisegi. Andree maailmaatlase ja Meyeri konversatsioonileksikoni vahel oli nii palju paberilipikuid, et jäi mulje, nagu kasvaksid nende seest uued lehed.
Selle keskel jäin ma õhtuti magama, suitsuvine sees, kus aeg-ajalt tungis muusika vahele vanaisa välgumihkli tulekivi raksatus, kuni vanaisa Der Spiegeli ära pani ja ma tundsin poolunes, et mind võeti sülle, seinad ja lagi pöördusid, kui ma silmi pilutasin, justkui oleksin ma kompassinõel, kuni vanaisa mind voodisse asetas ja mulle teki peale tõmbas, ja igal hommikul nägin tema nägu, koridorituli valgustas tema habemetüügast ja tubakast kollakaks tõmbunud kaardus vuntse, nõnda seisis ta seal, ja tema naeratus kõneles, et ta oli mind silmitsenud, enne kui ta mu üles ajas.
Tal oli ainult üks arusaamatu veidrus: ta ei lubanud minul posti tuua. Kui post hiljaks jäi, läks tal päevarütm sassi, ja iga päev kell üksteist hakkas ta maantee poole vahtima, otsides pilguga punast autot. Hiljem üüris ta küla postkontoris postkasti ja põhjendas seda jutuga, et võõrad olevat meie postkasti luku lahti murdnud.
Ma tellisin katalooge, lisasin ümbrikusse margid, ja kataloogid tulidki. Kõlarite ehitamise komplektid, Schou jahirelvad, kalapüügivarustus, fotoaparaadid, spinningukärbeste valmistamise materjalid; kataloogid tulid ja ma õppisin nendest rohkem kui kooliõpikutest. Välismaailm jõudis minuni vanaisa kaudu, külast toodud rasked ümbrikud soojal autoistmel. Nii kestis see väga kaua aega, kuni ta ühel aastal Lamba- ja Kitsekasvatajate Ühingu aastakoosolekult naastes äkki ütles, et me peame endale jälle postkasti muretsema, tülikas on kõike Saksumist toomas käia.
Mitu aastat enne seda saagisime isa haavlipüssi kaba lühemaks ja hakkasime pardijahil käima. See oli Sauer & Sohni kõrvuti torudega kaheraudne, kaliiber 16. Isa sai selle leerikingiks, aga ei kasutanud seda kunagi. Sedamööda kuidas ma kasvasin, tegime kaba pikemaks, liimides selle külge mahasaetud jupist lõigatud seibe, ja minu leeripäevaks oli oranžikaspruunist pähklipuust püssipära täis peenikesi vagusid, mis meenutasid minu kasvamist vanaisa juures.
Need olid minu aastarõngad.
Aga ma teadsin, et liiga kiiresti kasvades on kuuskedel laiad aastarõngad, ja nad murduvad, kui on piisavalt suureks saanud, et tuule haardesse sattuda.
Kogu elu olin ma kuulnud leekkasemetsa kohinat. Ja 1991. aastal paisus see ühel ööl tuuleks, mis kõigutas mind ennast. Sest mingi osa ema ja isa loost läks ikka veel edasi, pikkamisi nagu paks madu rohu sees.
II
Suvine pööripäev
1
TOL ÖÖL KÜLASTAS SURM taas Hirifjelli. Oli selge, kellele ta järele tuli, sest valik ei olnud just suur. Mina olin kahekümne kolme aastane, ja hiljem tolle suve peale mõeldes sain aru, et surm ei olegi alati pime ja jõhker mõrtsukas. Vahel juhtub, et minnes asetab ta võtmed oma kohale tagasi.
Aga vabaks laskmine võib olla piinarikas. Eriti kui arvestada, et päev, mil see juhtus, ei olnud tavaline päev, tööhigi ja õhtupäikesega, päev, mil Furtwängleri taktikepp tasakesi alla vajus. Vastupidi, vanaisa surmapäeval maalis keegi tema auto peale haakristi.
Ma olin nädal otsa oodanud Oslost tellitud pakki, ja viimaks ometi oli postkastis pakiteade. Läksin kähku kõige otsemat teed maja juurde, nõgesepõõsast mööda ja üle õue. Lükkasin kuuriukse paokile. Ütlesin, et mul on vaja pakk ära tuua ja ma lähen kohe.
Vanaisa ajas tööpingi taga selja sirgu, pani tangid käest ja ütles, et me peaksime poes ära käima.
„Võtame õige Tähe,” ütles ta ja pühkis jaki küljest laaste. „Siis hoiad sa bensiini kokku.”
Ma keerasin selja ja panin silmad kinni. Niisiis seda sorti päev. Mil ta arvab, et on häbiasi, et me kumbki oma autoga sõidame.
Vanaisa tatsas kangetel jalgadel üle õue oma poeskäimakuube selga panema. Külarahvale ei meeldinud, et ta nuga kaasas kandis, nii et kui me külasse läksime, oli tal tavaliselt seljas poolpikk kuub.
Niisiis istusime seal. Uhkes, mustas, raskes Mercedeses, mille ta oli 1965. aastal uuena ostnud. Karjamaatee puuoksad olid lakki kriipinud ja pakiruumi luku juures olid roostes sälgud, aga endiselt oli see auto, mis külakeskuse parkimisplatsil tooni andis. Aeglaselt sõitsime kartulipõldude vahelt läbi ja uurisime, kuidas kartulid kummalgi pool teed õitsevad.
Vanaisa ja mina olime kartulikasvatajad. Nojaa, meil olid ka lambad, aga me olime kartulikasvatajad. Vanaisa võttis nende tärkamist oodates kaalust maha. Olgugi et Hirifjelli maad asusid merepinnast 540 meetri kõrgusel ja taimehaigusi levitavad putukad tulid harva nii kõrgele.
Vanaisa oli kartulite alal kõva käsi ja koolitas ka minu välja. Me müüsime seemnekartuleid ja söögikartuleid. Kõige rohkem raha tõi sisse mandelkartul, kuigi Ringerike kartul oli parem. Beate oli idiootide kartul. Suur ja maitsetu, aga inimesed tahtsid seda. Me ise sõime peaaegu iga päev Pimpernelli. See oli hiline, aga tihke kartul, ja seda oli imetore üles võtta, punakaslilla koorega mugulad ergasid mulla taustal.
Autorattad veeresid vappudes üle lambaresti ja vanaisa keeras ette vaatamata maanteele. Lindstadi talu juures sai mets otsa ja me vaatasime jõe poole nagu alati.
„Laugen on madalaks jäänud,” ütles vanaisa. „Võiks kämpingu taha vedelit vedama minna.”
„Ärn ei näkka, kui vesi nii roheline on,” ütlesin mina.
Kuused varjasid vaate ära ja jõgi ilmus nähtavale alles siis, kui me pinnatud teele jõudsime.
Norra vintpüss Krag-Jørgensen.
