pärast nädalavahetust.
Vihm oli ligidal. Hea vihm. Seda oli lõhnast tunda. Mitte liiga tugev ja äge, vaid selline, mis kestab kaua ja niisutab hästi. Ma olin valmis täna õhtul vihmuti põhjapoolsele põllule viima, aga nüüd polnud seda tarvis. Võtsin hoopis jalatsid ära ja tõmbasin villased sokid jalga. Sellal kui kohvimasin lurises, tegin köögilaua lagedaks. Pühkisin laua lapiga puhtaks ja tõin oma paki.
Oslo Kameraservice oli asjatundlik firma, see paistis ka Saksumisse kätte. Pruun teip oli sirge ja pingul. Minu nimi oli masinakirjas, pakil olid piltidega margid, pakiteade oli ilma lühenditeta.
Lõikasin paki lahti, leidsin selle seest teise karbi ja võtsin sealt välja valgesse pehmesse paberisse mähitud objektiivi.
Leica Elmarit 21 mm. Lainurk.
Selle raskus. Teravustamisrõnga vastusurve. Salapäraselt vahelduvad värvid klaasil. Siidjas matt lakk, sügavalt graveeritud kauguse- ja avanumbrid.
Vanaisa kinkis mulle kaheksateistkümnendaks sünnipäevaks Leica. M6 aparaadi, Summicroni objektiivi ja kümme rulli filmi. Paremat fotokat ei olnud olemas, kui läheduses ei viibinud just mõnda Hasselbladi omanikku. Vanaisa ärritas ainult see, et objektiivile olid kaugused märgitud nii meetrites kui ka jalgades.
„Seda poleks vaja olnud,” ütles ta. „Ükski arukas rahvas ei mõõda kaugusi jalgades.”
Ma ostsin endale igal aastal uue objektiivi, summa eest, mida enamik inimesi poleks ka teleka eest raatsinud välja käia. Maailm muutus iga uue vaatenurga puhul uueks. Teleobjektiiv tõmbas objekti lähedale ja peitis ebaolulise uttu. Makroobjektiiv täitis kogu maailma ühe õiekrooniga. Ja nüüd lainurk, mis avardas silmapiiri, tegi keskmise väikeseks, pisiasjad peeneks puruks. See nõudis uusi objekte, uusi ideid esiplaani ja tausta valimiseks.
Aga sel päeval ma pildiotsijasse ei vaadanud. Sest kui ma oleksin Leica silma ette tõstnud, oleksin näinud vana tuttavat pilti. Oma Fantoomi kogu. Pimiku ust. Omaehitatud kõlaritega muusikakeskust. Klaaskappi, kus oli mu ülejäänud fototehnika. Joe Strummeri fotot, mis oli tehtud filmi „Otse põrgusse” võtetel. Ansambli The Alarm suurt plakatit albumi „68 Guns” ümbriselt, kus keegi ei vaata fotograafi poole. Pikemal seinal minu enda loodusfotode rida.
Ma teadsin, kuhu pildistama minna. Leekkasemetsa. Aga mitte enne hommikut.
VÄIKSESSE MAJJA KOLISIN ma kuueteistaastaselt. Olin seal kunagi koos ema ja isaga elanud, aga pärast oli maja seisnud tühjalt. Lõin paisunud ukse jalaga lahti, mõtlemata, et nüüd, nüüd toimub ajalooline sündmus. Ma lihtsalt võtsin maja kasutusele. Panin seinte siseküljele uue laudise ja ehitasin klaasveranda, kust avanes vaade metsaserva poole.
See maja oli minu, samas ka meie oma.
Mõned nende asjad olid alles. Mikser, isa kummikud, voodipesu. Meie pildi jätsin ma palkmajja. Mulle tundus endiselt, et ma peaksin sellest möödudes seisma jääma.
Kui ma väike olin, andis see pilt lootust. Lootust, et ema ja isa siiski ei ole surnud. Hiljem sai sellest meeldetuletus, et nemad ei helista kunagi. Murdsin tükk aega pead, miks vanaisa pani pildi telefoni kõrvale ega riputanud seda seinale. Kas selleks, et nad meil meeles seisaksid, või selleks, et pilt meid mõjutaks, kui me helistame? Või meenutaks meile, et ka nendel, kes siia helistavad, on ema ja isa lugu meeles, kui nad sõnu valivad?
Vanaema nimi oli Alma, ja ainult niimoodi ma teda kutsusingi. Ta oli vaikne ja vaoshoitud nagu vana kappkell. Ta jäi voodihaigeks, viidi Kløverhagenisse ja sängitati mulda, kui ma olin kaksteist.
Aga vahel rääkis ta emast. Ta rääkis, et ema suguvõsa sai sõja ajal hukka. Sellepärast ei tulnudki lapsendamisõiguse küsimus kunagi päevakorda, sellepärast ei olnud ühtki prantsuse sugulast külla oodata. Vanaema oli emast rääkides napisõnaline, aga ma ei pannud seda imeks. Ka isa poolt oli mul ainult paar kauget sugulast. Me ei teinud kunagi pikki sõite, käisime vahel ainult matustel, kust me enne kohvijoomist tulema tulime.
Siiski imestasin, kuidas on võimalik, et kõik inimesed, kes emale lähedased olid, on kadunud, isegi kui tema perekonda enam ei ole.
Sellised mõtted tulid mulle pähe siis, kui vanad tegid lõunauinakut, üks ühel, teine teisel diivanil, ja mina avasin atlase ja uurisin Prantsusmaad. Ütlesin endale, et kusagil peab olema keegi, kellel on mälestused minu emast. Sest ema elas ju peaaegu kahekümne seitsme aastaseks. Ma vaatasin järele, kus Authuille asub. Lugesin vanaisa leksikonist Esimese maailmasõja kohta. Kujutasin endale ette küla ja sõda.
Aeg-ajalt käisime surnuaial. Teivaskiriku tõrvalõhn tuli sinisest Saksumi graniidist hauakivi juurde kaasa. Walter Hirifjell. Nicole Daireaux. Ema sündinud 1945. aasta jaanuaris, isa 1944. aastal. Mõlemad surnud 23. septembril 1971.
Aga ma keerasin otsa ringi, enne kui oleksin liiga lähedale jõudnud. Jõudes küsimuseni, kuidas ema ja isa kokku said, surusin oma uudishimu maha. Ei tahtnud lasta neil oma vaimusilma ette astuda. Ei saa puudust tunda sellest, mida sul pole olnudki, ütlesin ma endale. Võib-olla oli see mingi loodusjõud minu sees. Lumeta maa ei võinud paljaks jääda. Must muld oli haav. See tõmbas ligi umbrohtu, mis kasvas ja kattis maa kinni.
Siiski ilmusid nad siin, väikeses majas mõnikord varjude vahelt välja. Ükskord leidsin LP-plaadi prantsuse lastelauludega, ja kui ma selle mängima panin, tuli meelde mälestuskild emast.
Teadsin kõiki neid laule. Olin laulnud „Sepapoiste” asemel „Frère Jacques”. Ja aimasin laulude „Au claire de la lune” ja „Ah vous dirais-je maman” sisu. See tõtlik keel hakkas mulle kergesti külge ja ma taipasin, et olin vist väiksena prantsuse keelt rääkinud. Ema oli koos minuga laulnud, meie hääled olid kõlanud sellessamas majas.
Minu emakeel oli prantsuse keel, mitte norra.
Seitsmendas klassis tuli valida kas saksa või prantsuse keel. Esimest korda oli mul tunne, et ma pean oma vanemate ja vanaisa vahel valima, ja ma varjasin vanaisa eest, et otsustasin prantsuse keele kasuks. Ema keel ärkas minus uuesti ellu, nii kiiresti, et õpetaja kahtlustas, et ma teen tema kulul nalja.
Hiljem leidsin veel nendest järelejäänud asju, pööningult suure pappkarbi seest. Meigikott, žilett, käekell. Viis, kuidas need asjad olid kiiruga kokku pakitud, kõneles mulle, et koristamine oli olnud valus töö.
Kõige all oli raamat. Albert Camus’ „L’ Étranger”. Lehitsesin seda tagant ettepoole, uurisin lauseid, mu vaimusilma ette kerkis lugev ema. See ehmatas mind ja ehmatusele järgnes ootus. Justkui oleks kala minu spinninguulatusest väljaspool lupsu löönud. Esimesele tühjale lehele oli sinise pastakaga kirjutatud „Thérèse Maurel, Reims”. Küllap nad olid sõbrad. Kunagi olid nende käed seda raamatut puudutanud, üheaegselt või peaaegu üheaegselt.
Mina ei olnudki enam ainus tõend selle kohta, et ema oli eksisteerinud.
Siis hakkasin pidama plaani ema ja isa surmapaigas ära käia. Vaadata, kas see äratab mingeid mälestusi. Sest selle sündmuse juures viibis oluline tunnistaja. Mina ise. Kusagil mu mälus pidi see olemas olema, justkui kunagi säritatud filmiemulsioon.
Mõnikord kripeldas see minu sees, see tung sõita. Aga maailma ots asus Lillehammeri Søre Åli linnaosas. Helge Menkerudi bensiinijaamast lõuna pool oli kõik võõras, mul ei olnud reisikogemusi ja ma ei osanud oma soovi vanaisale põhjendada, tema silmadesse tekkis haavunud pilk: kas temast siis ei piisa mulle, kas ta ei ole siis teinud kõik, mis tema võimuses?
Poisikesena vajasin mina vanaisa, ja talu vajas teda. Siis sain suuremaks ja hakkasin Hirifjelli töödes kaasa lööma,
