mis muutus üha sügavamaks ja harjumuspärasemaks.
LYNOL VÕTTIS SELLE MAHA. Haakrist lahustus ja kadus lapi sisse. Muutus roosakaks olluseks, mis meenutas midagi nakkavat. Mul hakkas pea ringi käima, aga võtsin veel ühe lapi ja niisutasin seda. Pühkisin lakilt ühe liivatera ja nühkisin kõvemini. Aur, hõredam kui õhk, imbus kopsudesse. Viskasin lapi käest ja jooksin välja vihma kätte. Jäin seisma ja vaatasin lakasilla all seisvat Tähte. Haakristi piirjooned olid ikka veel nähtavad.
Astusin uuesti lahustihaisu sisse. Nühkisin ja nühkisin. Läksin pooloimetuna üle õue, kivitrepist üles, palkmajja sisse.
„Ma pesin selle maha,” hõikasin ma.
Vastust ei tulnud.
Käokell näitas poolt viit. Tubakalõhna järgi sain aru, et vanaisa oli eeskojas seisnud. Hakkasin trepist üles minema, jäin poole trepi peal seisma. Vanaisa sammud kostsid kolmandalt korruselt. Mis see nüüd siis oli? Neid ruume ei kasutanud me kunagi, need olid külmad ja tolmused. Jäin seisma kaardi juurde, mis kujutas meie metsamaid.
„Ma käin korra küla peal,” ütlesin ma, nagu räägiksin trepiga.
Vanaisa sammud peatusid. Siis tatsas ta edasi.
Keskus oli välja surnud. Seda võiski arvata, poodide sulgemisaja ja õhtusöögiaja vahelistel loidudel tundidel ei olnud väljas kedagi. Ainult läbisõitjad loovisid viiekümnega mööda. Nad vahtisid autoakendest välja ning tundsid heameelt, et ei pea Saksumis elama.
Aga nad ei teadnud, mis meil oli.
Siin oli meie jaoks ruumi. Ruumi minule ja Carl Brændile, elektroonikafriigile, kes elas viiekümne viie aastaselt ikka veel oma ema juures, ehitas geniaalseid võimendeid ja sõitis viis minutit enne kümmet kioski juurde, et enne sulgemist poole hinnaga pooltooreid vorste osta.
Meie hädad olid siin silmaga näha. Me olime nendest teadlikud, kasutasime neid üksteise kiusamiseks ära, aga külajutud hoidsid meid koos. Igaühel meist oli auk sees, ja ka parimate augud otsiti üles, sest just sealt õmbles küla oma niidi läbi.
Tegin tiiru ümber keskuse ja pöörasin Päästearmee juurest ära. Ei näinud muud kui oma vana mopeedi Noroli tankla juures ja kaht jõmpsikat, kes jalgpalliväljaku juurest üles rühkisid. Sõitsin tagasi Laugeni äärde. Koolist mööda sõites tegin akna lahti ja tundsin, et õhk läks jahedamaks.
Kuulasin kohinat. Vaatasin vett. Leidsin kindalaekast Dylani kasseti, mille Hanne oli sinna jätnud. „Knocked out Loaded”. See oli meile mõlemale pettumuse valmistanud, välja arvatud „Brownsville Girl”. Panin selle siiski mängima. Hanne oli parajasti kodumail, ja seda laulu kuulates polnud mõtet enam salata, et just sellepärast ma ringi sõitsingi, et lootsin teda näha. Paari päeva eest olin teda riidepoe ees näinud. Tal oli seljas helepruun seemisnahast jakk. Nagu antiloop, kastanpruunide juuste ja pikkade jalgadega.
Tema kiire reaktsioon, nii tüüpiline. Ta nägi mind vist enne kui mina teda ja lipsas riidepoodi, kuhu ma ei saanud järele minna, sest mul olid seljas väga räpased tööriided. Ühel sekundil vaatasime teineteisele otsa. Järgmisel enam mitte.
Hanne oli niisugune tüdruk, kes oli sünnist saadik täiskasvanu. Neljateistaastaselt võttis ta salaja oma venna mopeedi ja sõitis minu juurde, seisis postkasti juures ja vilgutas tulesid. Nagu salakaubavedaja, kes öösel mere ääres raskes lastis laeva ootab.
Me läksime voodisse ammu enne ametlikku vanusepiiri, aga ajapikku hakkas mul tekkima tunne, et ta peab vajalikuks mind päästa. Nagu ma oleksin märg koer, kelle ta oma katuse alla võttis. Ta korrutas alatasa seda sõna, mida ma põlgasin, haridus, see sundkonveier, mis peab käima läbi Oslo või Bergeni või Åsi, justkui me kõik oleksime kohustatud midagi kokku korjama ja kodukülla tooma, et see pankrotti ei läheks. Ma ei tahtnud, et mind nagu termost täis kallataks. Minu arvates ei olnud mul mingit sellist kohustust. Välja arvatud kohustus Prantsusmaale sõita. Kui ma Hannele seda ütlesin, esitas ta mulle küsimuse miks.
„Jäta see asi sinnapaika,” ütles ta. „Sa jõudsid elusalt ja tervelt koju. Sa ei leia midagi peale vanade jälgede, mis hakkavad sind painama. Mida uut suudaksid sina välja uurida, mida professionaalsed uurijad tookord ei suutnud?”
See ärritas mind. See sõnavalik. Professionaalsed uurijad. Justkui loeks ta mingit raamatut valjusti ette. Ta tõkestas mu tee nagu ilus lippaed, aga ometi ei sõitnud ma Prantsusmaale, kui meie suhe lõhki läks. Panin hoopis traktori käima ja sõitsin jälle põllule.
Aastad olid möödunud, aga tema telefoninumber oli mul endiselt käe sees. Saksumi kood 84 ja siis tema number: põiki mööda klaviatuuri ülevalt alla. Täna õhtul kuuleb ta seda juttu mõnel eelpeol. Keegi avab Ringnesi õlle ja hakkab minust rääkima. Diivanil tihedalt koos istuvad tüdrukud, lõhnastatud ja poolpurjakil, vaatavad silmanurgast tema poole, kui minu nime mainitakse, see poiss, kes täna keskuses lolliks jäi, mida me temast arvame, kas keegi tahab tema kaitseks välja astuda, kas keegi saab tema kaitseks välja astuda?
Tuli Yngve oma Taunusega. Ta vilgutas tulesid ja me parkisime pritsimaja kõrvale, üks ühtepidi, teine teistpidi. Ma tegin akna lahti ja tabasin end ringi vaatamast, jaa, ma lootsin, et keegi näeb mind koos apteekri pojaga. Selle poisiga, kes lõpetas gümnaasiumi nii paljude kuutega, et rahvas pani talle nimeks Maxi-Yatzy. Aga mina lõpetasin ainult põhikooli.
„Laugen hakkab madalaks jääma,” ütles ta.
Mulle oli alati meeldinud laupäeval kella viie paiku niimoodi istuda, autod kõrvuti. Sinise Commodore GS/E kõrgendatud tagaosa kõrval 20M radiaatorivõre, mis säras, sest selle peale oli kulutatud kaks tuubi Autosoli. Senikaua, kuni külas leidus tuttavaid, oli tulevik ilus, tühi aeg. Aeg, mis ei teinud töötegijate ja õppurite vahel vahet, aeg, mil meie ainus erinevus oli see, et tema tõmbas Marlborot ja mina omakeeratud suitsu. Yngve oli käinud ühe imeilusa Fåvangist pärit tüdrukuga, kelle nimi oli Sigrun, aga nüüd oli ta tüdruku maha jätnud, sest too „käis liiga palju pinda”.
„Sigrun ei olnud ju selline,” ütlesin ma.
„Ei olnud jah, aga pööras ära,” vastas ta.
Olime veidi aega vait.
„See on lihtsalt natuke imelik,” ütlesin ma. „Umbes nagu sulle ei meeldiks Bruce Springsteen.”
„Mulle ei meeldigi Bruce Springsteen,” ütles ta.
Me arutasime, kas oleks parem jõesuus seista ja õngitseda või võtta asi põhjalikumalt ette, vedeli ja paadiga. Ma ei küsinud, kas ta pärast peole läheb. Arvata võis, et läheb. Yngve oli tüüp, kes võis hilja kohale ilmuda ja rahva enda ümber koguda.
„Kell seitse siis,” ütlesin ja vaatasin armatuurlaua kella. „Ma käin vahepeal söömas.”
Aga ta ei pannud akent kinni.
„Ma kuulsin, et siin oli mingi jama,” sõnas ta ja osutas peaga postkontori poole.
„Jama?” ütlesin mina. „See oli täielik ämber.”
Ta langetas pilgu autouksele ja koputas suitsu otsast tuhka.
„Mida rahvas räägib?” küsisin ma.
„Muud midagi, kui et ta sodis spreivärviga ja sina said kurjaks.”
„Häh. Ju ikka räägitakse, et paha Hirifjelli-poiss andis vaesele Noogu-Janile peksa.”
