Blue Öyster Culti lauljat, kuid see mees jäi tal kätte saamata. Üks väga vähestest, kes talle ära ütlesid.”
Robin ei osanud selle peale midagi kosta. Ta oli varemgi mõelnud, et mis tunne tal oleks, kui tema ema värvikas suguelu oleks internetis igaühele lugeda. Strike sai oma uue pindi kätte ja võttis lonksu, enne kui jätkas.
„Mind oleks äärepealt Eric Bloom Strike’iks ristitud,” teatas ta, mispeale Robin endale mineraalvett kurku tõmbas. Detektiiv naeris, samal ajal kui Robin salvrätikusse läkastas. „Kuigi olgem ausad, ega Cormoran palju parem ole. Cormoran Blue … ”
„Blue?”
„Blue Öyster Cult! Kas sa ei kuula, mida ma räägin?”
„Issand jumal,” nentis Robin, „sa oled seda hästi varjanud.”
„Kas sina ei varjaks?”
„Mida tähendab see „Mistress of the Salmon Salt?”
„Mine võta kinni. Neil on hullumeelsed laulusõnad. Ulmelised.
Jabur värk.”
Hääl ta peas: she wanted to die. She was the quicklime girl.
Strike rüüpas veel õlut.
„Ma pole vist kuulnud mitte ühtegi Blue Öyster Culti lugu,” arvas Robin.
„Oled küll,” vaidles Strike vastu. „„Don’t Fear the Reaper”.”11
„Ära… mida?”
„See oli nende kõige suurem hitt. „Don’t Fear the Reaper”.”
„Ah, ma… Muidugi.”
Ühe jahmatava hetke vältel oli Robin kujutanud ette, et Strike annab talle nõu.
Nad einestasid vaikides, kuni Robin esitas viimaks küsimuse, mida ta ei suutnud enam endale hoida. Ta lootis, et see ei kõla liiga hirmunult:
„Mis sa arvad, miks oli jalg adresseeritud mulle?”
Strike oli saanud aega seda vaagida.
„Olen ka ise selle üle juurelnud,” vastas ta. „Minu meelest me peaksime suhtuma sellesse kui kaudsesse ähvardusse ja kuni pole saanud selgeks… ”
„Ma ei mõtlegi töölt ära jääda,” kuulutas Robin ägestudes. „Ma ei jää koju! Just seda Matthew soovibki.”
„Sa oled täna ikka temaga rääkinud?”
Robin oli helistanud Matthew’le, kui Strike ja Wardle viibisid korrus allpool.
„Jah. Ta on mu peale vihane, et ma pakki vastu võttes allkirja andsin.”
„Küllap ta on sinu pärast mures,” ütles Strike ebasiiralt. Ta oli Matthew’ga mõned korrad kohtunud ja iga kohtumine ainult süvendas ta antipaatiat.
„Ta ei ole minu pärast mures,” nähvas Robin. „Ta lihtsalt kujutab ette, et nüüd on kõik, et nüüd ma pean selle töö jätma, et ma enam ei julge. Ma ei kavatsegi!”
Uudis oli Matthew’d tõsiselt jahmatanud ja ometi oli Robini kõrv tabanud mehe hääles rahulolunoodi, välja ütlemata veendumuse, et nüüd, lõpuks ometi saab naine ise ka aru, millise naeruväärse valiku ta oli teinud, alustades koostööd mingi eradetektiiviga, kes ei suuda talle isegi normaalset palka maksta. Strike nõudis oma abiliselt töötamist ilma kindla tööajata, mis oligi põhjus, miks Robin pidi tellima oma postisaadetised mitte koju, vaid töö juurde. („Mulle ei saadetud jalga kindlasti mitte sellepärast, et olin andnud Amazonile oma töökoha aadressi!” oli Robin ägestunud.) Muidugi, kõigele pani krooni pähe veel see, et Strike oli nüüd mingil määral kuulus ja nende sõprade arust erutav kõneaine. Matthew enda raamatupidajatöö ei võistelnud samas liigas. Tema vastumeelsusel ja armukadedusel olid sügavad juured ning ta suutis neid tundeid järjest vähem valitseda.
Strike ei olnud nii rumal, et lasta Robinil öelda Matthew kohta veel midagi ebalojaalset, mida ta võiks hiljem maha rahunenult kahetseda.
„Jala adresseerimine minu asemel sulle polnud esimene valik,” arutles ta. „Algselt seisis pakil minu nimi. Usun, et ta lootis ajada mind närvi näidates, et teab sinu nime, või teine võimalus: see pidi su nii ära hirmutama, et sa ei julge enam minuga koostööd jätkata.”
„Noh, ma ei mõtlegi lasta ennast ära hirmutada,” kuulutas Robin.
„Robin, praegu pole õige aeg kangelast mängida. Kes ta ka poleks, ta tegi meile teatavaks, et teab minu kohta nii mõndagi, et ta teab sinu nime ja alates täna hommikust ka seda, milline sa välja näed. Ta nägi sind päris lähedalt. See ei meeldi mulle.”
„Sa ilmselt ei usu, et minu luureoskused võiksid olla tasemel.”
„Võttes arvesse, et sa räägid praegu mehega, kes saatis su kõige kõrgema tasemega kursustele, mis üldse, tont võtaks, saada olid,” andis Strike vastu, „ja kes luges läbi selle ülistava soovituse, mille sa mulle nina alla pistsid… ”
„Siis sa vist ei usu seda, et ma oskan enesekaitse võtteid.”
„Ma pole kordagi näinud sind mõnd võtet kasutamas ja mul on ainult su sõna, et sa oled midagi säärast üldse õppinud.”
„Oled sa kunagi tabanud mind valetamast selle kohta, mida ma oskan või ei oska teha?” nõudis Robin nördinult ja Strike oli sunnitud tunnistama, et ei ole. „No näed siis! Ma ei võta asjatuid riske. Sa ise oled õpetanud mind kahtlasi tüüpe tähele panema. Üleüldse, sa ei saa endale minu koju jäämist lubada. Me suudame niigi hädavaevu kõigi töödega toime tulla.”
Strike ohkas ja hõõrus oma tihedate karvadega kaetud kahe suure käega nägu.
„Pimedas ei tee sa enam midagi,” otsustas ta. „Ja hakkad häireseadeldist kaasas kandma, sellist korralikku.”
„Hästi,” lubas Robin.
„Pealegi alustad sa järgmisel esmaspäeval Radfordi juures,” lisas Strike sellest mõttest suurt kergendust tundes.
Radford oli rikas ettevõtja, kes vajas oma kontorisse ajutiseks abiliseks salaagenti, et paljastada firma tippjuht, keda ta kahtlustas valgustkartvates tehingutes. Valik langes endastmõistetavalt Robinile, sest pärast juba teise kõmu tekitanud mõrvajuhtumi lahendamist oli Strike kergesti äratuntav. Kolmandat õlut lõpetades arutles Strike endamisi, kas tal õnnestuks mõjutada Radfordi Robini tööaega pikendama. Siis oleks tal hea teada, et tüdruk viibib turvaliselt paleed meenutavas kontorihoones, iga päev üheksast viieni, kuni neile jala saatnud maniakk on kinni nabitud.
Samal ajal vaevasid Robinit kurnatus ja kerge iiveldus. Tüli, lühikeseks jäänud uneaeg, maharaiutud jala nägemise kohutav šokk – ja nüüd peab ta minema koju, et hakata otsast peale õigustama oma otsust mitte loobuda oma ohtlikust tööst, mille eest ei makstud suurt midagi. Matthew’st, kes kunagi oli olnud talle põhiline lohutuse ja toe pakkuja, oli nüüdseks saanud veel üks keeruline probleem.
Robini silme ette kerkis pappkarbis lebav külm maharaiutud jalg – nii ootamatult saabunud ja jälestusega vastu võetud. Ta mõistatas, millal ta küll suudab lakata sellele mõtlemast. Sõrmeotsad,
„Ära karda vikatimeest”
