/p>
I peatükk
Mul polnud aimugi, kui kaua olin kuninga vanglas olnud. Päevad olid kõik sarnased, välja arvatud see, et iga päeva järel olin räpasem kui enne. Igal hommikul kadus mu ukse taga rippuva lambi võbelev oranž kuma, asendudes ähmase, kuid püsiva valgusega, kui päike vangla keskel olevasse õue paistma hakkas. Igal õhtul, kui päike loojus, kinnitasin endale, et olin üks päev lähemal väljapääsemisele. Aja veetmiseks keskendusin meeldivatele mälestustele, korrastasin ja uurisin neid tähelepanelikult. Mõtlesin üha uuesti ja uuesti plaanidele, mis olid paistnud enne vanglasse tulekut nii sirgjoonelised, ja vandusin endale ja igale jumalale, mida teadsin, et kui eluga välja pääsen, ei riski ma enam kunagi, kunagi, kunagi nii piiritult rumalal viisil.
Olin kõhnem kui vangistamisel. Suur raudvõru mu piha ümber oli loksuma hakanud, kuid mitte küllalt, et üle mu puusakontide mahtuda. Vähesed vangid kandsid oma kongides ahelaid, ainult need, kes kuningale eriti ei meeldinud: krahvid või hertsogid või rahandusminister, kes oli kuningale öelnud, et tuleb kulusid koomale tõmmata. Mina nendega kindlasti ei sarnanenud, kuid arvasin teadvat, et ma kuningale ei meeldinud. Isegi kui ta ei mäletanud mu nime või olin tema silmis madalam kui muda, ei tahtnud ta, et minema lipsaksin. Nii olid mu pahkluude ümber ahelad ja piha ümber raudne vöö ja täiesti mõttetud ketid lukustatud mu randmete ümber. Alguses tõmbasin rauad randmetelt maha, aga kuna mul tuli need vahel kiiresti jõuga tagasi suruda, hõõrusin randmed marraskile. Mõne aja pärast oli vähem valus lihtsalt ahelad kätele jätta. Et mõtted unistustelt eemale viia, harjutasin kongis kõlinata kõndimist.
Mu ahelad lubasid kõndida mul kaares kongi eesnurga, ruumi keskosa ja kaugema nurga vahel. Mu voodi oli seal tagaosas, kivist pink, mida kattis õhuke saepurukott. Selle kõrval oli ööpott. Kongis polnud muud midagi peale minu enda ja ahela ja kaks korda päevas toidu.
Kongiuks oli võretatud. Valvurid vaatasid sealt sisse, kui nad oma ringkäigul minust möödusid, sest olin kuulus. Soovides kuulsaks saada, olin häbitult linna igas kõrtsis oma oskustega kiidelnud. Olin tahtnud kõigile selgeks teha, et olen parim varas inimsoo algusest peale, ja ma pidin olema lähedal selle eesmärgi saavutamisele. Mu kohtuistungile kogunesid suured rahvamassid. Enamik vangla valvureid olid mind pärast vangistamist vaatama tulnud, ja ma olin kogu aeg voodi külge aheldatud, kui teistele vangidele lubati vahel vanglaõues vabadust ja päikesepaistet.
Oli üks valvur, kes paistis kogu aeg tabavat mind, pea käte vahel, ja ta alati naeris.
«Mida?» küsis ta. «Sa polegi veel põgenenud?»
Iga kord kui ta naeris, pahvatasin talle solvanguid. See polnud taibukas, aga nagu alati, ei suutnud ma solvangut tagasi hoida, kui see tahtis välja tulla. Mida ma ka ütlesin, valvur naeris veel rohkem.
Valutasin külmast. Oli olnud varakevad, kui mind arreteeriti ja Varjulise Tamme kõrtsist välja tiriti. Vanglamüüridest väljaspool pidi suvekuumus olema linna tühjaks kuivatanud ja ajanud kõik majadesse pärastlõunauinakuid tegema, kuid vangikongid ei saanud otsest päikest ja vangla oli sama niiske ja külm nagu siis, kui sinna esmakordselt saabusin. Veetsin tunde, unistades päikesevalgusest, viisist, kuidas see linnamüüre üle valas ja muutis kollased kivid puudutusel soojadeks veel tunde pärast seda, kui päev oli lõppenud, kuidas see kuivatas mahavalatud vee ja joogiohvrid jumalatele, mida vahel kõrtsi ees ikka veel tolmu sisse valati.
Mõnikord liikusin nii kaugele, kui mu ahelad lubasid, ja vaatasin läbi oma kongiukse trellide pika varjulise koridori teises otsas õue langevat päikesevalgust. Vangla oli kahekorruseline; olin ülemisel. Välisseintes polnud aknaid, seinad ise olid kolm või neli jalga paksud, massiivsetest kividest, mida ka kümme meest üheskoos poleks liigutada suutnud. Legendid rääkisid, et vanad jumalad olid need ühe päevaga kokku kuhjanud.
Vangla oli nähtav peaaegu kõikjalt linnast, sest linn oli ehitatud künkale ja vangla oli selle tipus. Ainus teine ehitis siin oli kuninga kodu, ta suurkoda. Ka seal oli kunagi olnud tempel vanadele jumalatele, kuid see oli hävitatud, ja basiilika uutele jumalatele oli ehitatud kaugemale alla mäenõlvale. Kunagi oli kuninga kodu olnud ehtne suurkoda, ühe toa, trooni ja kaminaga, ja vangla oli olnud agoraa, kus elanikud kohtusid ja kaupmehed kaubitsesid oma träniga. Kongid olid olnud laoruumiks riietele, veinile, küünaldele või ehetele, mis olid saartelt sisse toodud. Väljapaistvad kodanikud tavatsesid seista hoovis olevatel kiviplokkidel, et kõnesid pidada.
Siis olid tulnud sissetungijad oma purjelaevadel ja oma ideedega kaubandusest; nad kauplesid lahtistel lettidel oma laevade kõrval. Nad olid kuninga suurkoja oma kuberneri jaoks üle võtnud ja kasutasid turu laohooneid vanglana. Väljapaistvad linnaelanikud lõpetasid pakkude külge aheldatult, selle asemel et neil seista.
Uued sissetungijad lõid vanad sissetungijad minema, ja aja jooksul hakkas Sounis mässama ja sai endale jälle oma kuninga. Siiski kauplesid inimesed endiselt veepiiri lähedal; see oli harjumuseks saanud, ja uus kuningas kasutas ikka veel hoonet vanglana. Ta vajas vanglat, sest ta polnud ühegi perekonna sugulane, kes oli kunagi linna valitsenud. Selleks ajaks, kui siia jõudsin, oli enamik linnarahvast unustanud, et vangla oli kunagi midagi muud kui kinnipidamisasutus maksuvõlglastele ja teistele kurjategijatele.
Lamasin selili kongis, jalad õhus, mu ümber oli ahel, mis viis mu vöökohast rõngani kõrgel seina sees. Oli hilisõhtu, päike oli mitu tundi tagasi loojunud ja kongi valgustasid lambid. Kaalutlesin parajasti, kumb oleks parem, kas puhtad riided või parem toit, ega pööranud tähelepanu sammukõminale mu kongi ees. Ehitise kitsamas otsas oli rauduks, mis viis vanglast valvuriteruumi. Valvurid läbisid seda palju kordi päevas. Kui kuulsin ust paugatamas, ei pööranud ma enam sellele tähelepanu, nii et olin ette valmistamata, kui mu kongi valgustas läätsest koondatud lambivalgus. Tahtsin paista nõtke, graatsilise ja ehk metsikuna, kui jalad lahti mähkisin ja istuma tõusin. Üllatusest rabatud ja peaaegu pime, olin kohmakas ja oleksin kivipingilt maha kukkunud, kui ahelad poleks ikka veel olnud ühe jala ümber mähitud.
«Kas see on tema?»
Pole ime, et hääl kõlas üllatunult. Komberdasin püsti ja pilgutasin lambivalguses silmi, suutmata eriti näha. Valvur kinnitas kellelegi, et see on tõepoolest vang, keda ta tahtis.
«Hästi. Tooge ta välja.»
Valvur ütles ust lukust lahti keerates: «Jah, härra maag.» Nii et ma teadsin, kes oli hilisõhtul mu ukse juures. Üks kuninga kõige võimsamaid nõuandjaid. Enne vallutajate tulekut peeti kuninga maagi võluriks, kuid isegi kõige ebausklikumad ei uskunud seda enam. Maag oli õpetlane. Ta luges käsikirju ja raamatuid igas keeles ja õppis kõike, mis oli kunagi kirja pandud, ja samuti ka asju, mida polnud keegi kunagi kirja pannud. Kui kuningas tahtis teada, kui palju nisu mingil aakril kasvab, võis maag talle seda öelda. Kui kuningas tahtis teada, kui paljud talupojad nälgivad, kui ta selle aakri nisupõldu maha põletab, siis teadis maag ka seda. Ta teadmised, mis olid sama head kui ta veenmisoskus, aitasid tal kuningat mõjutada, ja see tegi temast õukonnas tähtsa isiku. Ta oli olnud mu kohtuistungil. Olin näinud teda istumas saalis kohtunike taga, jalg üle põlve ja käed rinnal vaheliti.
Kui olin end kettidest lahti harutanud, võtsid valvurid mu jalgadelt ahelad ära, kasutades võtit, mis oli nii suur nagu mu pöial. Nad jätsid mu käte ahelad puutumata, kuid vallandasid keti, mis neid vöörõnga külge kinnitas. Siis nad tõstsid mu püsti ja viisid kongist välja. Maag mõõtis mind ülalt alla ja krimpsutas nina, tõenäoliselt mu haisu pärast.
Ta tahtis teada mu nime.
Vastasin: «Gen.» Muu ei huvitanud teda.
«Võtke ta kaasa,» ütles ta mulle selga pöörates ja kõndis minema. Kõik mu püüded tasakaalu hoida ja liikuda paistsid valvurite omadega vastuollu sattuvat, ja mind sikutati ja togiti mööda koridori just sama graatsiliselt kui haiget kassi. Me läbisime valvurite ruumi ja jõudsime ukseni, mis viis vanglast välja kivitrepi ja õueni, mis asus vangla ja kuninga suurkoja lõunatiiva vahel. Suurkoja müürid kerkisid kolmes küljes nelja korruse kõrgusele meie peade kohale. Kuninga tilluke
