See oli vast mõte! Haarasin sellest kinni. Ajukahjustus; kummalised moonutatud pildid. Mulle ei tehta mingit lihtsat operatsiooni, vaid tegemist on keeruka kirurgilise vahelesegamisega. Sel ajal, kui ma liigun nähtamatuna nende viirastuste keskel, tungivad mu ajju skalpellid ja kirurgid püüavad taastada aju funktsioone.
See aga ei aidanud. Kuigi see oli loogiline, hakkas minus tekkima nördimus. Kõik need inimesed, kes ei pööranud mulle absoluutselt mitte mingit tähelepanu. Jäin seisma kellegi kõrval, ta oli nimeta ja näota. „Pagan võtku, isegi unenäos inimesed ju räägivad,” ütlesin. Püüdsin teda käsivarrest haarata. Mu sõrmed läksid läbi ta käe, nagu olnuks see vesi. Vaatasin ringi ja nägin perekonna söögilauda. Selle juurde astudes püüdsin haarata kellegi käest klaasi, et visata see vastu seina. Tundus, nagu püüaksin õhku haarata. Äkki sain vihaseks. Käratasin neile: „Pagan võtku, see on minu unenägu! Kuulake mind!”
Puhkesin vastu tahtmist naerma ja see naer oli kramplik. Kuula nüüd ennast, mõtlesin. Sa käitud, nagu toimuks see kõik tegelikkuses. Saa ometi aru, Nielsen. See on unenägu.
Jätsin kõik need inimesed seljataha ja läksin koridori. John, Anni onu, seisis minu ees, silmitsedes seinal olevaid fotosid. Astusin temast otse läbi, ilma et oleksin midagi tundnud. Unusta ära, andsin endale käsu. See pole tähtis.
Meie magamistoa uks oli kinni. Astusin sellest läbi. „See on hullumeelsus,” pomisesin omaette. Isegi unenägudes polnud ma varem läbi uste astunud.
Mu pahameel kadus, kui astusin voodi juurde ja vaatasin Anni. Ta lamas oma poolel, voodi vasakul küljel, pilk suunatud klaasuksele. Tal oli ikka veel seljas see must kleit, mida oli kandnud kirikus, kuid kingad oli ta jalast ära võtnud. Tema silmad olid nutust punased.
Ian istus ta kõrval, hoides teda käest. Poisi põski mööda voolasid aeglaselt pisarad. Tundsin, kuidas mind haaras õrnus tema vastu. Ta on nii armas ja hell poiss, Robert. Sirutasin käe, et ta juukseid silitada.
Ian vaatas ringi ja hetke jooksul, mille kestel tundus, et mu süda jääb seisma, mõtlesin ma, et ta vaatab mulle otsa, et ta näeb mind. „Ian.” pomisesin ma.
Ta vaatas jälle Anni poole. „Ema?” ütles ta.
Ann ei vastanud.
Poiss hakkas uuesti rääkima ja Anni pilk suundus aeglaselt Iani näole.
„Ma tean, et see kõlab hullumeelsena,” lausus poiss, „aga… mul on tunne, nagu oleks isa siin koos meiega.”
Pöörasin pilgu kiiresti Annile. Naine vaatas üksisilmi Iani poole, ta näoilme polnud muutunud.
„Tahan öelda, et ta on siin,” ütles poiss emale. „Just praegu.”
Anni naeratus oli õrn, kuid vaevaline. „Ma tean, et sa tahad mind aidata,” sõnas ta.
„Ma tunnen seda tõepoolest, ema.”
Ann ei suutnud vastata, sest teda raputas kramplik nuuksumine. „Jumal küll,” sosistas ta. „Chris…” Tema silmadesse valgusid pisarad.
Vajusin voodi kõrvale maha ja püüdsin ta nägu puudutada. „Ann, pole vaja…” alustasin. Jätsin lause pooleli ja pöördusin ägades kõrvale. Nägin, kuidas mu sõrmed tungisid ta ihhu…
„Ian, mul on hirm,” sõnas Ann.
Pöördusin kiiresti tema poole. Viimane kord olin näinud ta näol sellist ilmet tol õhtul, kui Ian, kes oli siis kuueaastane, oli kolm tundi teadmata kadunud; selles ilmes väljendus abitu jõuetu hirm. „Ann, ma olen siin,” ütlesin talle. „Olen siin! Surm pole niisugune, nagu sa arvad.!”
Õudustunne tabas mind ootamatult. Ma ei mõelnud seda niimoodi, hüüdis mu teadvus. Ma aga ei saanud oma sõnu tagasi võtta. See oli ülestunnistus.
Võitlesin selle vastu, püüdes seda alla suruda, keskendudes Annile ja Ianile. Küsimus, mida ma polnud esitanud, seisis aga mu ees ja ma ei suutnud seda peatada. Mis siis, kui too mees rääkiski tõtt? Mis siis, kui see polnudki unenägu?
Püüdsin taganeda. See oli võimatu, sest tee oli kinni. Hakkasin raevukalt vastu. Mis tähtsust on sellel, kui ma tõesti nii mõtlesin? Et see võimalus mulle tõesti pähe tuli? Polnud ju mitte mingeid tõendeid peale selle põgusa mõtte.
Olgu pealegi. Hakkasin kättemaksuhimuliselt oma mõtteid ümber lükkama. Hakkasin oma keha puudutama ja torkima. Kas see on surm? küsisin ma põlglikult. Ihu ja luud? Naeruväärt! Võib-olla polnud see tõesti unenägu – niipalju olin valmis järele andma. Aga kindlasti polnud see surm.
Näis, et need vastuolulised mõtted kurnavad mu välja. Keha tundus mulle jälle raskena nagu kivi. „Kas jälle?” mõtlesin ma.
Ükskõik. Lükkasin selle mõtteist välja. Heitsin oma voodipoolele pikali ja vaatasin Anni. Väga häiriv oli lamada tema kõrval, vaadata talle otse näkku ja näha, kuidas ta vaatab minust läbi nagu aknast. Sule silmad, mõtlesin ma. Sulgesingi. Peida end unne, ütlesin endale. Mingeid tõendeid pole igatahes olemas. See võib ikkagi olla vaid unenägu. Aga jumal, taevane valitseja, kui see siiski on unenägu, siis vihkasin ma kõike, mis oli sellega seotud. „Palun teid,” anusin ma kõrgemaid jõudusid – ükskõik keda, kes võinuks mind kuulda, „päästke mind sellest õudsest lõputust luupainajast.”
Tean, et olen ikka veel olemas!
Hõljusin kõrgustes, nagu oleks mind hääletusse, kõike endasse neelavasse tühjusesse üles riputatud, mõne sentimeetri võrra kerkides ja jälle allapoole laskudes. Kas nii tunneb end laps enne sündimist, ujudes vedelas pimeduses?
Ei, üsas poleks kuulda nuttu. Selles poleks mingit masendustunnet. Pomisesin midagi läbi une, soovides puhata, vajades seda puhkust, tahtes samal ajal ka üles ärgata, seda just Anni pärast. „Kallis, kõik on hästi.” Neid sõnu olen enne ärkamist öelnud küll vist sadu kordi.
Avasin vaevaliselt silmad, sest laud tundusid väga rasked.
Ann lamas mu kõrval ja magas. Ohkasin ja naeratasin hellalt. Unenägu oli lõppenud, olime jälle koos. Vaatasin ta nägu, mis oli magades nii armsalt lapselik. Väsinud lapse moodi, end magama nutnud lapse moodi. Minu kallis Ann. Sirutasin käe, et puudutada ta nägu. Mu käsi oli nagu rauast.
Mu sõrmed sukeldusid ta pähe, nii et need kadusid mu vaateväljast.
Ann ärkas võpatades, tema pilk oli ärev. „Kas Chris?” küsis ta. Jälle see hetkeline lootus, mis purunes, kui kohe sai ilmsiks, et ta ei vaadanud mind, vaid vaatas minust läbi. Pisarad hakkasid ta silmadesse valguma. Ta tõmbas jalad konksu, pigistas padja kõvasti käte vahele, surus näo selle vastu ja vabises nuuksetest.
„Jumal hoidku, kallis, palun ära nuta.” Ka mina nutsin. Oleksin andnud oma hinge, et ta oleks kasvõi minuti jooksul saanud mind näha, mu häält kuulda, minu armastust ja tröösti tunda.
Teadsin aga, et see on võimatu. Samuti teadsin, et luupainaja polnud lõppenud. Pöörasin pilgu kõrvale ja sulgesin silmad, meeleheitlikult soovides jälle unne põgeneda, pimeduse abil temast kaugeneda. Tema nutt lõhestas mu südame. Palun viige mind siit minema, palusin ma. Kui ma ei tohi teda lohutada, siis viige mind minema!
Tundsin, kuidas teadvus hakkas allapoole libisema, sukeldudes pimedusse.
See igatahes oli unenägu.
