ddons
Augustitüdrukud
Allysonile, suurima armastusega
Sissejuhatus
Kõigist neist viieteistkümnest suvemajast oli esimene kõige etem. Selles olime kõik ühel meelel, vähemalt esialgu … kuni saime targemaks, meie rõõm taltus, muutusime kitsimaks kiituse jagamisel. Naljakas, et harva olime millegi suhtes ühel nõul, kuid Colleton House’i suhtes valitses aastaid üksmeel. Juba esimesest pilgust sellele – tellistest, avar ja sindlikatusega – tundus see otsekui augustitüdrukutele loodud.
Tobe nimi nelja naise kohta, kes pärast viitteist aastat, mil nad polnud ainustki ühist augustikuud vahele jätnud, tüürisid nüüd keskikka, muretsesid kanavarvaste pärast ning sirutasid juba käe näokreemi järele. Keegi ei suutnud enam meenutada, kes meie abikaasadest, kas Mac või Oliver, oli selle nime välja mõelnud esimesel suvel, kui me ühiselt maja üürisime, kuid see nimi oli tundunud meile tobe juba toona, mil me olime alles kahekümnesed ning meie mehed olid alles meditsiinikooli tudengid. Me polnud isegi siis enam mingid tüdrukud. Ausalt öeldes polnud mõned meist seda kunagi olnudki.
Kuid siis oli olnud august. Ja miskipärast oli see pärast esimest korda alati just august.
Kummaline, kuidas meie ellu oli end kinnistanud see nädal – kui täpne olla, siis augusti teine nädal, sest see andis meile mahti hinge tõmmata enne kooli algust ja sügist ja pühi.
„See on nagu jõulupühad või mingi pagana vana-aastaõhtu,” ütles Mac ükskord, kui tema sõbrad Copleyd kutsusid meid veetma augusti kaht esimest nädalat oma jahil Spindrift, et teha lõbureis Savannah’st Bahama saartele ja tagasi.
„Miks te ei või seda lihtsalt natuke ette- või tahapoole lükata? Mul ei teki enam võimalust kümme päeva järjest kala püüda.” Ta pilgutas silmi, mis oli kindel märk sellest – olin selle aastatega selgeks saanud –, et ta soovis meeleheitlikult oma tahtmist läbi viia.
„Me lihtsalt ei või,” vastasin mina, teadmata miks, kuid teades, et nii see on. Kõigile augustitüdrukutele tundus, et universum kalduks oma teljelt kõrvale ja keegi meist poleks enam päriselt endine, kui me muudaksime oma iga-aastase kokkusaamise aega. „See lihtsalt toimub just siis. Me juba üürisime maja ka. Sina mine rahus Copleydega kalale. Ma vean kihla, et La Serenissimal on tosin tibatillukesi ulakaid bikiine.”
Mac turtsatas. Serena Copley bikiinides oleks näinud välja sama naeruväärne nagu jõehobu märgades riietes. Ta ei olnud paks, kuid kuue jala pikkuse ja sama laiaõlgsena nagu kaitsja Ameerika jalgpallis oli ta suurem musklihunnik kui Arnold Schwarzenegger. Nagu tema lillekesena õrn abikaasa Dave sageli ütles, oli ta pealaest jalatallani atleet.
„Ta võiks vabalt laeva hammastega pukseerida,” torises Mac. Kuid ta läks siiski kala püüdma ja mina läksin õnnelikuna Alabama lahe rannikule.
Varasematel aastatel valisime alati mõne paiga põhjapoolse lahe rannikul, sest see oli kiviviske kaugusel Nashville’ist ja Vanderbilti meditsiinikoolist, kus me, nagu Rachel alati armastas öelda, olime vahtkonnas, justkui meenutaks elu meditsiinikoolis sõjaväeteenistust. Arvestades, kui pikad olid meditsiinikooli residentide päevad ja et neil tuli sageli vastu võtta otsuseid, millest olenes kellegi elu või surm, siis oli tema võrdlusel sõjaväega isegi jumet.
Kuid tuleme tagasi tolle esimese reisi juurde, mis toimus kiirustades – peaaegu hüsteeriliselt –, sest tüdrukud olid tahtnud, nagu ma usun, võita aega sama pööraselt nagu meie mehedki. Kaunis Point Clear, Alabama. Too maja oli kuulunud Teddy esimesele naisele Corneliale, kes lõpuks jättis Teddy maha mõned kuud pärast seda, kui Teddy alustas erapraksisega, ühe kolledžipeika pärast, kelle vanemad loopisid raha nagu ta enda vanemadki, ning kes viis oma imetoreda rannamaja endaga ühes.
Las ma teen selle asja klaariks. Me ei jäänud Corneliat taga nutma. Ma arvan, et isegi Teddy ei teinud seda. Cornelia oli laisk, tehtult aeglase kõneviisiga aristokraat, kes kogu oma olemusega näis irvitavat kõigi meie teiste üle. Kuid pikka aega igatsesime kibedasti taga tema ebakorrapärast halli sindelkatusega, lõputute avarate tubadega rannamaja, mis meenutas Ralph Laureni reklaami ning mida ümbritses teivasaed; selle ääres uhkeldas kurdlehine kibuvits, mis kastis oma varbaid sooja rohelisse merre.
Kõik me otsisme kordamööda järgmise augusti tarbeks mereäärset maja, kuid kurtsime alatasa, et ükski neist polnud nagu Kaunis Maja – täiuslik nagu Colletoni maja. Võib-olla oli meie kiindumus selle paiga vastu sarnane esimese armastusega. Alles pikkade aastate tagune pilk võib selle hõõguse kustutada.
„Vana Mobile raha, teate,” lausus Teddy juhmilt, kui ta ülejäänud pundile esimest korda oma rikast kuldset tüdrukut tutvustas. Kahjuks olin mina seda naist juba kohanud, kuid see on juba üks teine lugu. Nii-öelda ametlikult tuli ta meie punti Maci sünnipäeval. Mina olin kiiruga kokku tassinud piisavalt šampanjat ja krepp-paberit, et korraldada talle üks korralik pidu meie kitsukeses korteris, mis jäi haiglast vaid jalutuskäigu kaugusele.
„Kui kena sinu jaoks,” olin mina Teddyle nurrunud. Kellelgi meist polnud eriti raha; poisid olid muidugi veel tudengid. Esialgu polnud nende mõte mõne praksisega liitumisest või enda oma asutamisest veel muud kui kauge unistus. Ainult mina ja Mac olime toona abielus, õhetavad ja palju lobisevad äsjanaitunud, ehkki Rachel ja Barbara olid juba pildil. Meie pulmadele järgnesid peagi nende pulmad Oliveri ja Hugh’ga.
„Madison, kullake, ära muretse. Me ootame ära, kuni kära teie pulmade ümber vaiksemaks jääb,” lausus Cornelia malbel häälel otse pärast meie pulmi, šampanjaklaas sädelemas oivaliselt maniküüritud alabastervalges käes. „Ma ei tahaks, et Teddy ja minu pulm teie oma kuidagi varjutaks.”
„Ei no muidugi,” sosistas Rachel mulle kõrva oma prantsusliku New Jersey hääldusega, suundudes suupistete poole, mis ma ise olin valmistanud, ohverdades küll uneaega, kuid tundes nüüd uhkust. „Oota ainult,” uratas Rachel. „Tema oma varjutab isegi Di ja Charlesi oma.”
Ja ma arvan, et mitmes mõttes see nii oligi. Nende pulmad peeti ühel hiliskevadisel päeval Point Cleari maja lopsakal smaragdrohelisel muruplatsil, taustaks lokkavad kurdlehiste kibuvitsade põõsad ja pärlvalgele liivale rulluvad rohelised lained, kaheksa pruutneitsit (kelle seas polnud ühtki meist) riietatud voogavasse sinisesse tülli ja Cornelia ise lõpututesse kihtidesse läbipaistvasse valgesse siidi, mis lendles roosilõhnalises tuules nagu lille kroonlehed.
Paistis, nagu võiks tuul tõsta Teddy, kes nägi oma lahtise visiitkuue ja hoolikalt tärgeldatud kaelusega jahmatav välja, õhku ja kanda ta vuhinal Mobile Baysse. Ta oli nii kahvatu, et karm habemetüügas torkas silma nagu piraadihabe, ehkki ma olen kindel, et ta oli tunni aja eest korralikult habet ajanud. Ta nägi välja nagu siidi ja satiini ja lillede ja tema ümber tunglevate imepäraste laiaääreliste kübarate merre visatud triiviv vrakk.
Seisin koos Racheli ja Barbaraga – meie mehed olid Teddy peiupoisid – ning taipasin, et olin Teddyt harva näinud mingites muudes riietes peale roheliste töörõivaste. Õnnetuseks polnud see muutus paremuse poole.
Kuid oh, milline maja! See imeline, tuule kukil ratsutav, merd rüüpav maja! Kui sai selgeks, et meie punt, mis elas meditsiinikooli karmuse üle tänu tintmustale kohvile ja kiiruga näpatud väikestele uinakutele, kandub kaugeleulatuvate töövõimaluste tulles paratamatult lahku – ei mingit Nashville’i enam, ei mingit „ma tulen kohe läbi”, kui keegi meist juhtus mõnda kriisi läbi tegema –, otsustasime Racheli ja Barbaraga, et kavasse tuli võtta nädalane põgenemine, võimaluse korral iga aasta. Me teadsime, et meie abikaasade praktiseeriva arsti ajakava pidid lõpuks üle võtma karjäär ja elu pisiasjad. Niisiis otsustasime ühel reede hilisõhtul, mil me lobisesime tühje veinipudeleid täis laua ümber, et kuhu elu meid ka ei viiks, varume ühe nädala ainult iseendi jaoks.
„Alati ja igavesti,” ütlesin mina.
„Õige! Õige!”
