sellest põhjalikult oma eesti filoloogi doktoritöös „Rahvuslik range keelepoliitika kui rõhumise põhjus, tagajärg ja õigustus“. Või midagi taolist. Sealt ma seda teada saingi. Suur töö. Kolm pikka aastat uurimist erinevates Euroopa ülikoolide raamatukogudes, raamatutes tuhnimist, mõtlemist, kirjutamist, ent muutunud poliitilise olukorra tõttu ei taha juhendaja, hallipäine lonkav professor Taagepera, teda enam kaitsmisele lubada. Ütleb oma alatasa küüslaugu järele lehkavat suud kriipsuks vedades, et see maksaks talle töökoha ja võtaks Zeinebilt igasuguse võimaluse jõuda doktorikraadini lähima viie aasta jooksul. Ärgu ta unustagu, lisas ta, kuigi seda oligi võimatu unustada, et Valge Eesti Neoliberaalne Erakond võitis märtsivalimised ülekaalukalt! 101 saadikukohast 75 kuuluvad neile, ja kõik on mehed. See aga tähendab, et Zeinebil tuleb uus teema valida, ära kolida, usku vahetada või doktorikraadi tegemisest lihtsalt loobuda. Mu sõbranna vaatas professorit pikalt. See mees on hull, mõelnud ta endamisi, ning astus seejärel sõnagi lausumata umbsest keldrikorrusel asuvast kabinetist välja.
Zeineb, mu vapper särav Zeineb oleks tolle mosleminaise vaikse mässu üle siin uhke. Nagu ta on uhke minu üle. Sest ka minu otsus on mäss, ütles ta kohe kõige toimuva alguses. Tema sõnul olla mu viimase aasta otsused üleüldse üks pidev vastuseis riigile, patriarhaadile, kapitalismile, nende rõhuvate struktuuride institutsioonidele. Kõigele irratsionaalsele. Ja taolised äärmuslikud üleastumised ettenähtud normist, katsed elada-tunda teistmoodi, vajavad tunnustust. Ma kuulan teda ja tunnen ennast surematuna. Seepärast me sõbrannad olemegi.
Ta õhutas mind sellest kõigest artiklit või raamatut kirjutama. Või vähemalt mõnes põrandaaluses raadiojaamas rääkima. Ja ma elasin jälle igavesti. Seekord enimmüüdud käsiraamatu „Kuidas saada vabaks“ autorina.
Õhtul voodis lebades ma siiski kahtlesin selle kõige mõttekuses. Sest minu kui kunstniku lugu on kahtlemata üks armastuslugu. Kuid isegi kunst, mis päästab maailma, ei suuda leevendada armuvalu.
2
Ühel hõbedasel õhtul, kui taevas rippus täiskuu ja Zeinebi must kass tormas hullunult mööda korterit ringi, nagu mängiks keegi ta ajus klaverit, võttis Zeineb teema uuesti üles:
„Kuigi su mäss polnud teadlik, vähemalt mitte esialgu, tõestab see taas kord Kate Milletti loosungi paikapidavust, et isiklik on poliitiline. Alati.“
Minu armastuslugu huvitas teda väga. Vahetevahel arvasin, et minust saab tema järgmine akadeemiline uurimisobjekt ja võib-olla see kõik olekski nii läinud, kui ta poleks ise armunud ja pühendunud hoolikusega hoopis oma lugu tudeerima hakanud. Zeineb hoidis neis asjus alati rangelt poliitilist joont. Ta armastas mulle ikka meelde tuletada, et poliitika pole ainult teooria, ilusad sõnad, kõrgelennulised ideed – poliitika on praktika. Tänaval, köögis, voodis, vannitoas, südames. Ja mul ei olnud vastuväiteid, sest kes oskakski selle peale midagi kosta?
„Meeldib see meile või mitte, oleme sellest teadlikud või ei, me teeme poliitikat.“
Zeineb muudkui rääkis ja mina nägin oma nime ajalooraamatutes. Väikestest revolutsioonidest jutustava peatüki juures. Sest isiklikud seiklused – ja seda kõike siin võib sekeldus-seikluseks pidada – on alati kollektiivsed. Nii et ma pean kirjutama. Kuigi, otse loomulikult, mitte oma nime all ega kasutama tegelikke kohti ega kuupäevi, sest jälgi tuleb hoolikalt segada. Et nemad teada ei saaks.
Zeineb nägi seda kõike kalkuleeritud poliitilise strateegiana. Minu jaoks polnud see sugugi nii suurejooneline, kuigi ka siin pole ilmselgeid põhjuseid; ma olen ikkagi äärmiselt keerulise tunnetekaardiga inimene. Ühel päeval lihtsalt tuleb selline mõte, alateadvus imendub teadvusesse, nagu öeldakse, spontaanselt, ootamatult, ja korraga istubki sinus vankumatu idee vastuhakust, ülestõusust, mässust. Pisike isiklik utoopia. Absurd. Ent see mõte on nii tugev, nii võimas, otsekui oleks see muutuse, vahelduse vajadus lausa bioloogiline, geenidesse sisse kirjutatud, sest näib igast küljest, igast otsast hädavajalik, möödapääsmatu. Vastupandamatu. Psühholoogid ja psühhoterapeudid ütlevad, et sa mässad, sest oled väsinud. Väsinud sellest, et pea alati on sinu muutused tingitud teiste otsustest, teiste häältest, teiste vajadustest, liikumistest, unistustest, teiste kiirustamistest. Et valitseb teiste jõud ja võim.
Mina ütlesin: „Tahan teada, kes olen mina ilma sinuta,“ ning läksin ära. Pärast kümmet aastat kooselu. Tol ajal lebasin öösiti sageli voodis ja vahtisin silmad pärani lakke. Mis ajast oli terve mu elu korraga kollektiivsete otsuste tulem? Mis ajast ei otsustanud mina, vaid otsustasime meie, et ma elan just siin, selles korteris, mille elutoa sein tõmbub vihmatormi ajal niiskeks, ja söön õhtuks juustuvõileiba ja joon kõrvale kallist veini? Mismoodi oli see juhtunud? Mismoodi olin lasknud sel juhtuda? Oli see juhtuda laskmine minu või taas kord meie kahe ühine otsus?
Nendele küsimustele polnud vastuseid, nad lihtsalt tulid ja läksid, mõni mitu korda. Selgeks sain nende ööde jooksul vaid selle, et mu abielu on kuldne, ent ikkagi on tegemist puuriga. Ja armastus on tähtis, muidugi on, ent vähemalt sel viisil polnud see enam vabadus. Mina aga tahtsin teada, mis tunne on olla vaba.
Eriti tumedatel tundidel, mil ainuüksi taoline mõte näis kohutav, mingit laadi surmana, täieliku kaotusena, lohutas mind aimdus, et selles soovis pole midagi erakordset. Et see on tegelikult üsna tavaline, loomulik kiusatus astuda oma elust kõrvale, rongilt maha. Teha väike paus, vaheaeg, eemalduda tuttavast, omaks saanud värvidest, puudutustest, mürast – ja puhata. Lihtsalt puhata. Omaenda elust. Seda tunnevad aeg-ajalt paljud, kui mitte me kõik.
Minu meelest peaksime neil teemadel rohkem rääkima, sest nii tunneb too anonüümne müüjanna, see kuulus saatejuht ja kohe päris kindlasti su endised kooliõed ja nende mehed. Ainult et mina täitsin oma soovi, andsin kiusatusele järele. Ja sain oma tahtmise, koos kõikide tagajärgedega.
3
„Me oleme valmis.“
Õde, kel rinnas lilla märk „Mina otsustan“, lükkab vahekardina eest. Tõusen voodilt, kavatsen talle järgneda enesekindlalt, ent jalad veavad alt. Iga sammuga tajun keha õõnestavat jõuetust, mis ühtaegu üllatab mind ja paneb kulmu kortsutama. Hakkan päris tõsiselt kahtlema, kas ma ikkagi olen revolutsionäär, sest sellised pisiasjad ei peaks teadlikult mässajal jalgu nõrgaks võtma.
Teist revolutsionääri varjav kõrvalruumi kardin seisab kindlalt ees. Seejärel paljad valged seinad, siis vahakarva parkett. Jõuan õe valgete sandaalide kannul avarasse ruumi ning tõstan pilgu alles siis üles. Keset saali kõrgub roheline günekoloogitool nagu troon, millele on kaitseks asetatud valge paber. Jätan õe käsu peale sussid ukse kõrvale, sealsamas leiduva istme peale poetan ka tanga. Teen seda kõike masinliku hoolikusega ja taipan samal hetkel, et antud tingimustes on tanga üks halvemaid valikuid üldse. Aga inimene ei saagi kogu aeg kõike teada. Hommikul ma loomulikult ei tulnud selle pealegi. Tavaliselt pole tangast paremat valikut, ükskõik mis sind ka ees ootab. Täna on aga just see päev, mil see on ainus ebasobiv otsus.
Õe julgustava naeratuse peale, et saame ka nii hakkama, astun paljajalu operatsioonitooli poole. Seitse ja pool sammu.
„Sea ennast mugavalt sisse.“
Rinnamärgiga õde viipab rohelisele toolile hetkel, mil saali astub käsi õhus kuivatades teine õde. Mõlemad on noored, mitte üle kolmekümne, tumedate juustega, õrna lillelõhnaga, räägivad meloodiliselt, siin-seal nalja visates. Teises ões tunnen ära hääle, kes üksi kõrvalruumis etenduseks harjutas. Nüüd küsib ta minu käest mu nime. Eeva, vastan nende kerglast tooni imiteerides, kuigi mu nimi ei ole päriselt Eeva. Ta ütleb, et see on ilus, jõuline nimi. Nimi, millega kogu meie, terve inimkonna lugu algas. Aamen!
See kommentaar on kohatu, kuid ma ei ütle midagi. Tema ju ei tea, et ma tegelikult ei olegi inimkonna ema.
