meie oleksime see päris ja ehtne ning ma ei tea, kas olen selleks valmis. Sa oled nii oluline sõber, et ma ei taha sinu kaotamisega riskida.”
Pärast baarist tulekut ja enne Port Authoritys lahku minekut ajasid nad veel tükk aega Neljakümne teise tänava ja Seitsmenda avenüü nurgal juttu; neil jätkus alati lõputult kõneainet, mida arutada ja lahata, mille üle mõtiskleda ja nalja heita ning mille juurde ikka ja jälle naasta. Oli tuuline märtsiõhtu, Lizi pruunid juuksekahlud olid hobusesabast välja tulnud ning lendlesid lauba ja põskede ümber.
Järsku ütles Jasper: “Su juuksed on täna õhtul puhta pöörased.” Ta astus Lizi poole, käsi õieli. Ent just samal hetkel tõstis Liz käe ja lükkas juuksed näolt eemale, mispeale Jasper tõmbas oma käe eemale ja taandus. Loendamatuid tunde, või koguni rohkem kui tunde, vahest nädalaid ja päevi kulutas Liz tegemata jäänud teo, puudunud puudutuse vaimusilmas läbimängimisele. Sest nõnda pöörased polnud tema juuksed siiski olnud, need libisesid tihti kummipaela alt välja, nii et arvatavasti oli Jasper kavatsenud teda puudutada, võib-olla isegi suudelda, vahest hakata tema kallimaks, tema elu armastuseks. Oli Liz teda harjumusest takistanud, sest tegemist oli tema juuste ja tema peaga? Sest tal polnud kombeks teiste tüdrukute peikadega suudelda? Või hoopis sellepärast, et ta tahtis mingil vaistlikul kombel omaenda saatuse ära rikkuda?
Tol õhtul, kui Jasper Lizi ei puudutanud, olid nad mõlemad kahekümne nelja aastased. Järgmise kuue aasta jooksul ei suudelnud nad kordagi, magasid kaks korda ühes voodis: sõbra tädi pool Sag Harboris ja teel Virginia ülikooli Jasperi õele külla. Selle ajaga hekseldas Jasper läbi veel hulga kallimaid: pärast Natalied oli Gretchen, pärast Gretchenit Elise, pärast Elise’i tuli Katherine, ja Liz käis omakorda teiste noormeestega kohtumas, ehkki leigelt ja mitte kunagi kauem kui mõni kuu. Jasper päris nende noormeeste kohta alati väga põhjalikult ja kord, kui Liz tegi esimest korda proovi internetikohtinguga, leppisid nad kokku, et Jasper ja Elise joovad kokteili samas baaris, kus Liz kohtub oma internetituttavaga, et Jasper ja Liz saaksid keset kohtingut isekeskis arutada; esiotsa tundus see olevat imevahva mõte, mille teoks saamine läks paraku täiega metsa. Jasper polnud Elise’ile midagi öelnud, teeskles, et kohtus Liziga juhuslikult, ja Liz ei osanudki öelda, kas see, et Elise paistis seda farssi uskuma jäävat, tegi asja paremaks või halvemaks.
Selleks ajaks ei töötanud ei Jasper ega Liz enam kumbki selle ajakirja toimetuses, kus nad olid tutvunud, kuid Liz töötas endiselt samas hoones ning Jasper käis lõunal kohvikus, mille oli kavandanud kuulus arhitekt ja mis meenutas sinakat tooni klaasvaheseinte tõttu tervet trobikonda akvaariume. Kõigi nende aastate jooksul vihjasid nad Lizi kiindumusele Jasperisse ja Jasperi pealtnäha väiksemale, kuid siiski täiesti olemasolevale kiindumusele Lizisse naljatlevalt: näiteks pärast Guggenheimis käiku tõstis Liz piletikontsu üles ja lausus, ise lootes, et sarkastilise tooniga: “Kui panen selle ööseks padja alla, ehk sa armud siis minusse,” mispeale Jasper vastas muiates: “Mine tea.” Küll harvem, aga siiski iga mõne aja tagant puhkes neil alkoholist üles köetud riid, mille kiskus üles alati Liz. “Lihtsalt naeruväärne, et me pole koos,” ütles ta kord. “Ma olen ju peaaegu igas mõttes nagunii sinu tüdruk.”
“Ma ei tahaks sind kuidagi kurvastada,” vastas Jasper.
“Ma olen idioot,” ütles Liz. “Igaüks, kes mind vaatab, näeb, et ma olen idioot.”
“Sa pole mingi idioot,” tõrjus Jasper. “Sa oled mu kõige parem sõber.”
Kui Liz ainult oleks lasknud noormehel oma juukseid siluda!
Iga natukese aja tagant saatis Liz Jasperi kukele, öeldes: “Meie sõprus on haiglane,” ja tegeles mõnda aega joogaga, mida ta, kui ustavus Jane’i vastu kõrvale jätta, vihkas, ent nende tutvusringid kattusid küllaltki suurel määral, nii et nädalas või kuus korra sattusid nad ikka mõnel peol või taldriku lennutamise võistlusel kokku, ja siis rääkisid nad pikalt ja laialt kõigest sellest, mille olid teineteisele rääkimiseks tallele pannud.
Kui nad olid kolmekümne ühe aastased, teatas Jasper, et kihlub peenemate ülikoolide lõpetanutest koosneva advokaadibüroo nipsaka, kuid sõbraliku osaniku Susaniga, kellesse ta Lizi meelest suhtus niisama ebalevalt nagu kõigisse eelmistesse kallimatesse. Pärast üht jooksmas käiku küsis Jasper, kas Liz hakkaks ta peiupoisiks, lisades tema ilmet nähes: “Või peiutüdrukuks, ükspuha.” Kui Liz puhkes nutma, küsis Jasper: “Mis viga? Mis viga?”. Liz jooksis minema ega rääkinud temaga viis aastat, kuigi nägi teda vahel ajakirjandussündmustel, ei läinud laulatusele, pulmapeost rääkimata.
Ühel 2011. aasta kevadisel laupäeval põrkasid Liz ja oboemängija, kellega ta oli tutvunud pimekohtingul, High Line’il kokku Jasperi ja Susaniga. Jasper lükkas käru, milles magas väikelaps. Susan tervitas Lizi soojalt – nagu Elise, oli ka tema suhtunud Lizi alati lausa võimatult usalduslikult, mis pani Lizi pead murdma, mismoodi Jasper oli nende sõprust täpselt selgitanud, – ja lõpuks sõid nad neljakesi hilise hommikueine, mille kestel laps, poiss nimega Aidan, ärkas ja pistis nii halastamatult kriiskama, et Liz andis Jasperile koguni natuke andeks. Esmaspäeva hommikul saatis Jasper Lizile meili: Oli tore sind näha. Ma tunnen meie sõprusest suurt puudust.
Pärast sõnumivahetust sõid nad ühel argipäeval koos lõunat, arutades sinna juurde hiljuti ilmunud artikleid, mis neile olid kas meeldinud või neid marru ajanud, ja siis pihtis Jasper, missuguses rahalises kitsikuses ta on, sest Susan oli otsustanud juurapraksisest ära tulla ja Aidaniga koju jääda. Viimased aastad olid olnud rängad: imikuna olid Aidanil ühtepuhku gaasivalud; Susan polnud alguses rinnaga toitmisega hakkama saanud, aga nüüd ei tahtnud enam järele jätta; ja ta raiskas tohutult aega internetist uurides, missuguseid mürkkemikaale võib sisaldada puhastusvahend, millega puhastati nende maja koridoride vaipkatet. Jasper rassis tööl nagu orav rattas. Ta teadis, et on võimeline ajakirja juhtima, aga oli ikka vanemtoimetaja, mitte tegevtoimetaja ametikohal, mis oli tavaliselt hüppelaud peatoimetaja kohale, ja tahtis teada, milliseid väljaandeid peab Liz kõige sobivamateks, et karjääriredelil tõusta. Jasperi suur lugupidamine Lizi ideede ja arvamuste vastu, soov saada igas asjas Lizilt tagasisidet – isegi selles, kas on veider, et tema naine toidab aasta ja seitsmekuust last ikka veel rinnaga –, oli ühtaegu kõige meelitavam ja kõige solvavam kogemus Lizi elus. Ta mõtles, et kui oleks võimalik, tõmbaks Jasper juhtme tema ajust enda omasse või laadiks tema ajukoore sisu lihtsalt alla.
Järgmine kord, kui nad Jasperiga pärast viieaastast pausi jälle kohtusid, läksid nad baari ja pärast kolmandat klaasi ütles Jasper, et tema ja Susan olid ühiselt jõudnud valusale äratundmisele, et nende abielu oli otsa saanud ja ehkki nad olid teineteist valinud kõige paremate kavatsustega, olid nad vea teinud. Konks oli selles, et kui Susan või mõni ta õde-vend oleks abielu lahutanud, oleks Susani rikas, kiusakas ja üllatavalt kõbus üheksakümne kaheksa aastane hardast katoliiklasest vanaema, kes elas Upper East Side’il, ta testamendist välja jätnud, ja Aidan ei pääseks erakooli. Nii et ehkki Jasperil ja Susanil oli teineteise luba abieluvälisteks suheteks, pidid nad kuni Susani vanaema surmani koos elama. Seda kõike pihtinud, neelatas Jasper ja ütles, pruunid silmad pisarais: “Sina olid see ainus ja õige, Nin. Ma tegin hirmsa prohmaka, aga sina olid alati see ainus.”
Nii mõnigi kord viieaastase vaikimise kestel oli Liz hellitanud unelmat, et Jasper ilmub tema kontorisse või korterisse – võib-olla läbi vihma joostes nagu filmis –, et tungivalt kuulutada oma armastust. Võimalik, et ta oli koguni neis unelmais öelnud: Sina olid alati see ainus ja õige. Aga unistustes polnud ta mingil juhul ikka veel Susaniga seaduslikus abielus, veel vähem aasta ja seitsmekuuse lapse isa. Kolmest džinnist põhjustatud mahedas väreluses leidis Liz, et need kompromiteerivad asjaolud annavad olukorrale koguni usaldusväärsust: see polnud liiga hea, et olla tõsi. Ta ei pidanud heituma, et saab kõik, millest oli iial unistanud.
Kodus, kui tunded nad viimaks voodissse viisid – ei tundunud seegi täitunud unelmana – neliteist aastat ja pool tosinat kokteili tegid asja ehk halvemakski
