olemaski.
„Maja number on 19,” sosistasin kuuldavalt. Tema uurimisõhin oli nakatanud ka mind. Läbi metsistunud kuuserägastiku ja okaspuuheki eesaias piilusime märkamatult Hunteri maja, määrdunudkollast klinkertellistest kitsaste ja kõrgete, väikeste aknaruutudega, halli kiltkivikatusega ehitist, vintskapid katusekorrusel. Peaaegu pimedad aknaavad olid raamitud punaka liivakiviga. Fassaadilt lugesime süvistatud ehitusaasta ja see oli 1897. Sissepääsu kohal seisis SALVE.3 Madalal alusmüüril paiknev puittara oli täiesti luuderohu varju jäänud.
„Kurvas seisus aare!” arvas Judith. „Puud tuleks ära koristada ja siis tuleks see sara põhjalikult ära puhastada. Alumisele korrusele arstipraksis, üles suurepärane elukorrus, mansardkorrusele šikk stuudio. Mida sina sellest arvad?”
„Või siis kolm suurepärast korterit,” pakkusin. „Kindlasti tuleb sellele hulga raha alla panna. Siin ei ole ju aastakümneid mingit remonti tehtud. Pole aimugi, kas ehk selline hoone pole isegi ehitusmälestis. Aga mul on ka ükstapuha, mis sellest saada võib – mind huvitaks vaid sellise müügihind. Mida suurem müügitulu, seda priskem on minu osa.”
Seisma jääda me ei tahtnud, niisiis rühkisime aga edasi, tänava lõpus pöörasime ringi ja astusime tänava teisel poolel tuldud teed mööda tagasi. Äkitselt tundus mulle nagu oleks maja teisel korrusel ühe akna pleekinud kardin liigahtanud ja ma oleksin kõige parema meelega sealsamas asfaldi alla vajunud. Veidi tõtlikumalt lippasime oma tegelikust eesmärgist mööda ja istusime lõpuks ometi jälle Judithi autos.
„Ja mida sa kavatsed kogu selle papiga peale hakata?” küsis Judith silmade särades.
Mul ei olnud aimugi ja kehitasin vaid õlgu.
„Senini pole ka veel midagi kindlat selles, et kõik, mis Hunter mulle ette ladus, üldse tõele vastab. Võib-olla elab ta tunduvalt kauem kui eeldatud ja ega ma pole tema testamenti ka veel näinud. Niisiis pole ka laskmata hundi nahka mõtet jagada.
Alles hiljem tuli mulle pähe, et verbaalselt oli Judith juba Hunti nahka jagama hakanudki. Miks mitte teha koos mõni maailmareis või avada lugemiskohvik? Meie ühise väljasõidu järel olin palunud tal internetis ilmuvatel maaklerikuulutustel silma peal hoida. Kindlasti leidub seal mõni võrreldav objekt, et ka meid huvitava maja väärtust täpsemalt määrata. Mul endal ju arvutit ei olnud. Oma viimasel tööaastal olin selle kuratliku leiutisega nii palju vaeva näinud, et olin pensionärina rõõmus, kui sellest lahti sain.
Kui ma lõpuks jälle üksi jäin, siis laulsin vahetpidamatult: „Kui ma ükskord rikas oleks, oo jee vidi, vidi, vidi, vidi, vidi bum…” Asjatult ootasin Judithi kõnet, kuni hilja õhtul ise toru pihku haarasin.
„Kas sa internetist midagi leidsid?” põrutasin otse välja ise ikka veel heas tujus.
Judithilt oli kuulda vaid veniv pfff ja ta reageeris kuidagi vastumeelselt: ta polevat selleni veel jõudnudki ja tal olevat külaline.
„Kes?” polnud mul sugugi häbi pärida ja sain siis ka ise aru, et minu küsimus ei olnud sugugi kohane.
„Cord!” ütles ta siiski vastu.
Tema meestelood ei olnud minu maitse. Kindel oli see, et ta oli kena noor naine, kellel oli nii mõistust kui huumorimeelt, ja ma soovisin talle vaid maailma kõige paremaid šansse, aga tema arvukad afäärid tuulepäiste meestega ei meeldinud mulle mitte üks põrm. Soliidsed üritajad tundusid talle liiga igavatena. Mõnikord oli tal ilmselt mitu kala korraga õnge otsas, aga siis jälle ilmus keegi hoopis uus, et teda jalutuskäigul saata. Cordi nimelise poolkriminaalse tüübiga oli tal aastate eest pikem suhe, too oli ka ainus, kes oli tema juures lausa elanud. Aga tolle armuvahekorra oli ta minu teada juba ammu ära lõpetanud.
Kuna villa mulle enam üldse rahu ei andnud, siis kraamisin paberikorvist lagedale kõik möödunud nädala ajalehed ja vaatasin kinnisvarakuulutused läbi. Ja pakkumisel oligi üks maja Hübnerstraßel – üsna Hunteri lähedal – 600 tuhande euro eest. Kuid ainsagi pidepunktita nagu krundi suurus, viimistlus ja üldine seisund, ei aidanud see mind sugugi edasi. Seda kanti kiideti kui väga head asukohta, aga loomulikult püüavad maaklerid oma kaupa alati soodsamas valguses näidata.
Mulle meenus mingi telesaade, kus võis võita kuni miljon eurot. Saatejuhil oli kombeks kandidaatidelt küsida, mida nood võidetava rahaga peale hakkaksid. Seal olid mõned juba kindlate soovidega, näiteks osta kontsertklaverit või reisida Austraaliasse. Teised arvasid olevat õige annetada suurem osa heategevuseks või pidid siis kiiresti oma õppelaenu või muud võlad tagasi maksma. Mina ei oleks mitte kunagi sellele avalikule viktoriinile kandideerinud, olgugi et oleksin võinud üsna paljudele küsimustele suurema vaevata vastata: kirjandus, saksa laulud, muinasjutud, klassikaline muusika, geograafia ja ajalugu, mis on ju minu erialad, aga oleksin ennast kõvasti blameerinud, kui küsimused tulnuks hittide, füüsika, uusimate filmide, popmuusika, prominentide klatši ja kuninglike kõrguste kohta. Seetõttu ei ole ma kunagi mõelnudki, mida ootamatult sülle kukkuva rahaga võiks peale hakata. Lotot ma ka ei mängi. Kõrgele hüpata ei saa, aga oma pensioniga tulen enam-vähem välja.
Aga ka rõduga korteriomand ja moodne köök, ooperipiletid kõikidesse peenematesse teatrimajadesse, reis näiteks Indiasse või mu venna juurde Kanadasse poleks sugugi liiast. Oma igivana auto pidin maha müüma, mõni kiire lippamisega väikeauto oleks täitsa vahva. Stopp, tõmbasin pidurit, võib-olla on puukoid kõik palgid majas juba läbi närinud ja see vana romu toob sisse vaid kakssada tuhat eurot. Veerand sellisest kogusummast kuluks mulle ka ära, aga sellest tuleks mul ju maksta ka hauakivi ja sellele raiutavate kirjade eest. Võib-olla jääb kokkuvõttes vaid väga vähe üle.
Juba voodis, mõtisklesin ikka veel sellest keskpäevaeinest ja Hunteri omapärasest abielust. Senini saab too murelaps oma suures majas veel kuidagiviisi hakkama, aga lühema või pikema aja järel vajab ta pidevat abi. Oli tal siis vähemalt koristajagi? Keegi, kes teeks tema eest ostud ja talle süüa, saadaks arsti juurde, isegi kasiks? Ega ta ometigi selliseid samariitlase teeneid minult ei oota? Tegelikult ei olnud me ju niimoodi kokku leppinud, aga ma võisin talle sellegipoolest mingil määral tuge pakkuda, kuni ta lõpuks kas siis haiglasse jääb või hooldekodusse pannakse. Mida kummalist oli ta seal mulle veel öelnud? Mina olevat ainus naine, kes tema olukorda eales ära ei kasutaks! Kust tema seda teadis? Olin ma siis tõepoolest nii õilis ja veatu, nagu tema seda endale ette kujutas? Alles vastu hommikut jäin magama ja ärkasin siis üles nagu oleksin läbi pekstud. Sellest erilisest keskpäevaeinest peale oli minu kui pensionäri rahu kadunud ja ma pomisesin nagu Margareta Faustis: „Mul rahu on läind, nii raske on meel. Kas eales üldse saan rõõmsaks veel?”
Üheteistkümne paiku tegin endale tassi kohvi ja oleksin meeleldi läinud tagasi sängi. Kuid ikkagi sundisin ennast paari kodust tööd ära tegema ja lilli kastma. Judith helistas oma lõunatunnil.
„Midagi ma ikkagi leidsin,” hüüdis ta uhkelt. „Üks sellega sarnanev maja maksab üheksasada tuhat eurot, kuid see pole mitte Weinheimis vaid Bensheimis! Mida sa nüüd ütled?”
„Pole sugugi paha!” ütlesin. „Veerand sellest teeb peaaegu kakssada viiskümmend tuhat eurot, selle eest saan endale kindlasti osta üsna šiki korteri. Ümmargune miljon oleks igatahes veelgi parem!”
„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Judith, „aga sina unista edasi!”
Ja seda ma kogu ülejäänud päeva tegingi. Millalgi sai mulle selgeks, et pean Hunteriga kindlasti veelkord rääkima. Kas peaks talle helistama? Mul olid kolm kooliaegset sõbrannat, kellega vahetevahel tundide viisi lobisesin. Aga Hunteri puhul tundus mulle helistamine kuidagi ebasobivana. Tõsist jutuajamist temaga pidasin võimalikuks vaid siis, kui istume teineteise vastas ja saame
Tervitus lad k
