et tema siin käidud aastate jooksul mõjus toa üldine muutumatus mõneti lohutavalt. Selle õpetlaslik õhustik julgustas teda alati, vähemalt kuni tänaseni.
Ainult koli tundus toas olevat iga külastusega veidi rohkem. Nelja sahtliga hallide kartoteegikappide hulk seina ääres paisus nähtavalt, nagu kaustakarpidegi hulk, milles patsiente puudutavaid märkmeid hoiti virnas kõige peal, näotu plastist joogiveeautomaadi jalamil. Teises seinas oli valgusekraan silmakontrollitabeliga, mingi Lynnile võõra muistse targa marmorbüst – vahest Hippokrates, mõtiskles ta – ja köidetest lookas vanamoodsa raamaturiiulite rea kohal arvukalt perekonnafotosid.
Jalgadel sirmi taga sisaldas toa üks külg läbivaatussohvat, natuke elektroonilisi mõõteseadmeid, meditsiiniaparaatide sortimenti ja mitmesuguseid lampe. Põrandakatteks vaipa lõigatud nelinurkne linoleum andis sellele nurgakesele miniatuurse operatsioonisaali välimuse.
Ross Hunter juhatas ta viipega kirjutuslaua ette mustade nahktoolide paarini, kus Lynn võttis istet ja asetas käekoti tooli kõrvale põrandale, aga jättis mantli selga. Mehe nägu püsis pinevil, tõsisem, kui Lynn oli iial näinud, ja see kohutas teda põrgu moodi. Äkki helises telefon.Vastates tõstis mees vabanduseks peopesa, osutas silmadega, et kaua ei lähe. Kõneluse kestel piilus arst sülearvuti ekraani.
Lynn vahtis tuba, kuulas mehe juttu kellegagi, kelle sugulane oli ilmselgelt väga haige ja kavatseti paigutada kohalikku Martletsi hooldushaiglasse. Telefonikõne tegi ta veel närvilisemaks. Ta põrnitses riidevarna, millel rippus üksik palitu – küllap doktor Hunteri oma –, ning murdis pead elektrooniliste seadmete lahingurivi üle, mida ta polnud varem kas näinud või märganud, imestades ähmaselt nende otstarvet.
Mees lõpetas kõne, kritseldas endale sedelikese, piilus jälle ekraani ja pööras siis tähelepanu Lynnile. Hääl oli leebe, sõbralik. „Aitäh, et tulite. Arvasin, et enne vestlust Caitliniga tasuks meil rääkida nelja silma all.“ Mees oli samuti närvilisevõitu.
„Ahah,“ vormis Lynni suu. Aga helitult. Tal oli tunne, nagu polsterdaks tema suuõõnt ja kurku kuivatuspaber.
Mees õngitses kuhja tipust kausta, asetas lauale ja avas, kohendas poolkuukujulisi prille ning luges hetke justkui aja võitmiseks. „Doktor Granger saatis mulle värskeima uuringutepartii tulemused, Lynn, ja uudis ei ole paraku hea. Need näitavad maksatalitluses ägedaloomulisi hälbeid.“
Doktor Neil Granger, kohalik gastroenteroloogia eriarst, oli Caitlinit ravinud viimased kuus aastat.
„Iseäranis ensüümitase on väga kerkinud,“ jätkas mees. „Enim GGT-ensüümide tase.Vereliistakute kogus on väga madal, langus on üsna dramaatiline. On tal palju verevalumeid?“
Lynn noogutas. „Jah, ja haava korral kulub verejooksu peatumiseks kaua.“Ta teadis, et vere hüübimisaineid toodab maks ja et terve maks päästab ained verejooksu tõkestamiseks valla viivitamatult. „Kui kõrge on ensüümitase?“ Lugenud aastaid internetist kõike, mida Caitlini arstid soovitasid, oli Lynn korjanud sel teemal üksjagu teadmisi. Piisavalt, et osata muretseda, kuid mitte nii palju, et oleks suutnud sekkuda.
„Noh, normaalse terve maksa ensüümide tase peaks olema umbes nelikümmend viis. Kuu aega tagasi sooritatud laboriuuringud näitasid tuhat viiskümmend.Aga värskeim uuring näitab tasemeks kolm tuhat. Doktor Granger on väga ärevil.“
„Mida see tähendab, Ross?“ Lynni hääl piuksatas lämbuvalt. „Selline tõus?“
Mees vaatas talle otsa, pilgus peegeldumas kaastunne. „Doktor Grangeri sõnul süveneb Caitlini kollatõbi. Ja ühtlasi entsefalopaatia. Lahti seletatuna mürgitavad toksiinid tema keha. Meeltesegadushood on hakanud korduma tihemini, eks?“
Lynn noogutas.
„On ta uimane?“
„Jah, mõnikord.“
„Sügelus?“
„Ajab teda hulluks.“
„Tõtt-öelda ei allu Caitlin paraku enam ravile. Tsirroos on pöördumatu.“
Tundes sisimas sügavat pimedat raskust, keeras Lynn momendiks aknast trööstitult välja vahtima. Ta põrnitses tuletõrjeredelit. Vahtis talviseid skeletitaolisi puid. Mis jätsid surnud mulje. Surnud tunne oli temalgi.
„Kuidas on teie tütre seisund täna?“ küsis doktor.
„Pole viga, pisut lötsis. Ta kaebab hirmsat sügelust. Oli öösel põhiliselt ärkvel, kratsis käsi-jalgu. Ütles, et tema uriin on väga tume. Ja tema kõht on paistes, mida ta vihkab üle kõige.“
„Ma võin anda veetablette, et soodustada vedelikust vabanemist.“ Kuni mees kirjutas Caitlini kartoteegikaardile märkuse, tärkas Lynnis ootamatu nördimus. Vilets märkus kartoteegikaardil ei ole ju ometi abinõu? Ja miks ei ole nood asjad mehel ikka veel arvutis?
„Ross, kui … kui te mainisite dramaatilist langust, siis … kuidas … mis … ma mõtlen … mismoodi seda pidurdada?Tagasi pöörata või nii. Millistel tingimustel?“
Mees hüppas kirjutuslaua äärest püsti, sammus maast laeni ulatuva raamaturiiuli juurde, naasis pruuni kiilukujulise mudeliga ja vabastas lauale lapikese, kuhu mudeli seadis.
„Selline näeb välja täiskasvanud inimese maks. Caitlini oma on vaid õige veidi väiksem.“
Lynn silmitses eset, nagu oli silmitsenud tuhat korda varemgi. Mees asus valgele kirjutuslehele joonistama midagi, mis meenutas brokolikimpu. Lynn kuulas arsti kannatlikke selgitusi sapijuhade toimimisest, ent kui mehe joonis valmis, polnud ta selles valdkonnas targem kui enne. Pealegi oli talle nüüd oluline üksainuke punkt.
„Kahjustuse ümberpööramiseks leidub ju ometi viise?“ küsis ta. Ent tema hääles puudus veendumus. Otsekui teadnuks ta – otsekui teadnuks mõlemad –, et kuue tulutu lootuseaasta järel hakkab vältimatu viimaks kätte jõudma.
„Protsessile tagasikäigu andmine pole paraku võimalik. Doktor Grangeri seisukoht on, et aega napib ohtlikult.“
„Mis mõttes?“
„Me proovisime läbi kõik ravimid, ilma et Caitlin oleks allunud medikamentide mõjule.“
„Te saate kindlasti midagi ette võtta! Saate dialüüsida!“
„Neeru-, mitte maksakahjustuse puhul. Ekvivalenti ei ole.“
Mees vakatas viivuks.
„Mispärast, Ross?“ pinnis tema.
„Sest maksa talitlus on liialt keerukas. Ma joonistan teile ristlõike ja näitan …“
„Ma ei taha järjekordset kuradima joonist!“ karjus Lynn. Siis puhkes ta nutma. „Ma tahan, et te teete mu kullakalli ingli terveks. Kindlasti saab midagi ette võtta.“Ta nuuksatas. „Millised on meie variandid, Ross?“
Arst hammustas huulde. „Caitlin vajab siirdamist.“
„Siirdamist? Issand hoidku, ta on alles viieteistaastane! VIISTEIST!“
Arst noogutas, aga ei vastanud.
„Ma ei karju teie peale … palun vabandust … ma …“ Lynn otsis käekotist kobamisi taskuräti ja pühkis silmi. „Vaene ingel, elu on teda lihtsalt hirmsasti vintsutanud. Siirdamine?“ kordas ta. „Kas see on tõesti meie
