palju aega meil on?“
Mees tõstis abitult käed. „Võimatu ennustada.“
„Nädalaid? Kuid?“
„Paar-kolm kuud maksimaalselt. Aga võib olla ka hoopis vähem, kui maksakahjustus areneb praeguses tempos.“
Valitses pikk vaikus. Lynn vahtis sülle. Lõpuks küsis ta väga tasakesi: „Ross, kas siirdamine on riskantne?“
„Ma valetaksin, kui väidaksin teisiti. Suurim probleem on maksa leidmine. Need on defitsiit, kuna doonoreid on kasinalt.“
„Ja samuti on Caitlinil haruldane veregrupp, eks?“ ütles Lynn.
Märkmeid kontrollinud, kostis mees: „AB-negatiivne. Jah, see on haruldane. Rahvastikust umbes kaks protsenti.“
„Kas veregrupp on tähtis?“
„See on tähtis, kuid täpsete kriteeriumidega ei ole ma kursis. Mõningane ristsobitus võib tulla kõne alla.“
„Aga mina? Kas ma ei saa oma maksa temale anda?“
„Osaline maksasiirdamine on teostatav. Jah, ühe sagara kasutamine. Kuid lisaks peaks klappima teie veregrupp. Ja minu meelest ei ole teie kehakasv piisav.“
Mees soris pisut kartoteegikaartides, luges hetke. „Teie olete A-positiivne,“ ütles arst. „Ma kohe ei tea.“ Lynnile naeratati talviselt, trööstitult, empaatiaga, kuid võrdlemisi abitult. „Doktor Granger oskab paremini otsustada. Nagu sedagi, kas teie suhkrutõbi oleks takistus.“
Teda ehmatas, et too ülimalt usaldatud härrasmees näis ühtäkki eksinud, jalgealuse kaotanud.
„Ei no super,“ ütles ta kibedalt. Diabeet kuulus tema abielu purunemise ebamugavate suveniiride hulka. Tüüp 2, hilise tekkega, mille päästikuks oli doktor Hunteri sõnul ehk stress. Nõnda ei tohtinud ta tuju tõstmiseks isegi mitte magusat vohmida. „Caitlinil tuleb oodata, et sureks keegi, kellel on sarnane veregrupp? Kas nii või?“
„Tõenäoliselt jah. Kui teil pole just pereliiget või lähedast sõpra, kelle näidud langevad temaga kokku ja kes nõustuks loovutama osa oma maksast.“
Lynni lootused ärkasid natuke. „Kas see on võimalik?“
„Kasv on oluline tegur. Tarvis on kogukat inimest.“
Ainuke kogukas ja ligipääsetav inimene, kes Lynnile pähe turgatas, oli Mal. Aga ta loobus sellest, sest talle meenus, et eksabikaasa oli minevikus nakatunud hepatiiti, mis välistas Mali doonorluse – nagu nad avastasid aastate eest, ajavahemikul, kui üritasid käituda kohusetundlike kodanikena.
Lynn rehkendas ruttu. Ühendkuningriigis on kuuskümmend viis miljonit elanikku.Vahest nelikümmend viis miljonit teismeeas või vanemad. Kaks protsenti teeb keskeltläbi 900 000 isikut. Seda pole vähe.AB-negatiivse verega surijaid on kindlasti iga päev.
„Meid pannakse järjekorda, eks? Raisakotkastena? Ootama kellegi surma? Mis siis, kui Caitlin keeldub?“ küsis ta. „Te ju tunnete teda. Ta ei usu ühegi elusolendi tapmisse. Teda häirib, kui ma löön kärbest kärbsepiitsaga.“
„Ma arvan, et tooge ta minu jutule. Kui soovite, kohtun temaga täna õhtu poole. Paljud perekonnad leiavad, et surnu elundite annetamine kingib surmale tähenduse ja väärtuse. Kas tahate, ma püüan talle selgitada?“
Sisima õuduse summutamiseks pigistas Lynn tooli käetugesid. „See on uskumatu, Ross, et ma mõtlen sääraseid mõtteid. Ma ei ole loomult vägivaldne. Juba enne Caitlini manitsusi oli köögis kärbseid tappa mulle vastik. Nüüd aga istun ma siin ja lausa igatsen võhivõõra inimese surma.“
6
Hommikuse tipptunni liiklus Coldean Lane’il, mille avarii oli seisanud, sirutus juba künkaveeru pidi alla.Vasakut kätt jäi osaliselt Coldeani laiutav, pärast sõda rajatud munitsipaalkorterite rajoon; paremat kätt, ränikivist müüri taga, tähistasid puud Stanmer Parki, linna ühe kõige ulatuslikuma vabaõhuala idapiiri.
Saba lõpus hiilis liikluspolitseile kuuluva BMW nina valvsalt mööda ummikus jõrisevast bussist ning seejärel, heitnud avanevale tänavale pilgu, startis konstaabel Ian Upperton autoga vastassuunavööndisse, sireen lõhestamas tardunud ümbrust.
Kõrvalistmel vaikis konstaabel Tony Omotoso ja jälgis toppavaid sõidukeid, juhuks kui mõni otsustab kärsituse tõttu teha mingi rumaluse, näiteks rivist välja tõmmata või ringi pöörata. Pooled juhid teedel-tänavatel olid kas pimedusega löödud või sõitsid liiga valju muusika saatel, et sireeni kuulda, ning vaatasid peeglisse eranditult soengu sättimiseks. Tema enesetunne oli pinev, kõht ängistusest krampis – reageerides õnnetustele avariitalituse esindajana, nagu seda igimuutuvas politseiterminoloogias praegu nimetati, tundiski ta end alati nõnda. Ei võinud ju kunagi teada, mis pilt sind ootab.
Rängas õnnetuses muundus auto pahatihti inimese sõbrast surmavaenlaseks: oherdas, tükeldas, lömastas ja mõningail õõvastavatel puhkudel küpsetas elusalt. Ühel hetkel kulgeti rahumeeli, kuulati muusikat või lobiseti rõõmsalt, järgmisel aga – kõigest murdsekund hiljem – lamati, vapustatud ja abitud, agoonias keset nugateravate servadega metallilasu. Omotoso jälestas liiklusidioote, kes sõitsid saamatult või hulljulgelt, samuti tohmaneid, kes ei kinnitanud turvavööd.
Nad hakkasid jõudma künkaharjale, kus oli ebameeldiv ristmikukõver, ida-läänesuunalise Ditchling Roadi liitumine Coldean Lane’iga, ja Tony märkas ummiku eesotsas sinist Range Roverit, mille ohutuled plinkisid. Natuke maad edasi oli vanemat sorti valge 3. seeria BMW kabriolett põiki üle sõidutee, juhiuks pärani ja salong tühi. Ukse juures oli võimas V-kujuline mõlk ja tagaratas lookas. Tagaaken oli kildudeks.Auto lähedal tammus tänaval inimkobar. Politseiauto ilmudes pöördusid pead, muist inimesi astus laiali.
Selle siginenud avause kaudu nägi Omotoso künkaharja kaugemas ääres, ninaga nende poole, väikest valget seiskunud Fordi kaubikut. Maapinnal kaubiku ligi lebas mootorrattur, käed-jalad harali, musta kiivri sisemusest voolav tume karmiinpunane verenire valgumas asfaldile. Ohvri kõrval põlvitasid kaks meest ja naisterahvas. Üks mees paistis ohvriga rääkivat. Üsna sealsamas vedeles ka punane mootorratas.
„Jälle Fireblade,“ ütles Upperton autot kinni pidades mornilt, rohkem iseendale.
Tõsiusklike motomeeste seas oli Honda Fireblade tüüpiline masin, eelistatumaid sõiduriistu neljakümnendates aastates kuttidele, kellel oli see harrastus teismeeas ja kes nüüd, raha kokku ajanult, ihkasid uuesti mootorratast. Ja sooviti mõistagi kiireimat masinat, mis saadaval, ehkki tegelikult ei tajutud, kui palju kiiremaks – ning raskemini ohjatavaks – olid moodsad motikad arenenud vahepealsete aastatega. Omotoso ja Uppertoni – ja veel tosinate nendesarnaste liikluspolitseinike – igapäevakogemused tõendasid sünget statistikat, mille järgi polnud vanuselt suurim riskigrupp mitte tulipäised teismelised, vaid keskealised ärimehed.
Võtnud raadioühenduse, et ollakse sündmuspaigal, sai Omotoso vastuseks, et kiirabi ja tuletõrje saabuvad varsti. „Parem saatke ka avariitalituse inspektor, HT-399,“ käskis ta dispetšerit, nimetades liikluspolitsei valveinspektori kutsungi. Pilt polnud kiita. Eemaltki oli näha, et veri ei ole kergekujulise peahaava erk helepunane, vaid sisemise verejooksu kurjakuulutavat värvi.
Mõlemad mehed väljusid autost, hindasid sündmuspaika nii vilka ja põhjaliku pilguga kui võimalik. Oma ametis oli Tony Omotoso õppinud õnnetuste käigu suhtes vältima ennatlikke järeldusi. Siiski viitasid libisemisjäljed
