eriti traumatöötajad, kelle seas vohas must huumor, hüüavad motomehi ratastel doonoriteks.
Sel põhjusel oligi tema jaburalt ülekülvatud kirjutuslaua vähesed katmata ruuttollid vallutanud autoajakirjade hunnik, kus trükiti ära pruugitud autode – aga mitte motikate – sõidukatseid ja müügikuulutusi.
Lisaks tema uue rolliga seotud ohtratele kaustadele ja eesseisvate kohtuprotsesside toimikumägedele olid ühe kolleegi äkilise lahkumise tuules jälle kord komissari valdusse pärandatud Sussexi politseijõudude jahtunud jäljega mõrvatoimikud. Muist vedeles rohelistes plastkastides, allutades enamiku põrandapinda, mida polnud juba hõivanud tema kirjutuslaud, väike ümmargune nõupidamislaud nelja tooliga ning spetsiaalne, kuriteopaigal vajalikku varustust ja kaitserõivastust sisaldav must kott.
Töö jahtunud jälgede kallal edenes piinarikkalt ja visalt – osalt seepärast, et ei temal ega üldse kellelgi kriminaalpolitsei peakorteris jätkunud pühendumiseks tarvilikku aega, ja osalt seepärast, et sääraste juhtumite puhul oli aktiivne tegutsemine raskendatud. Politsei oli sunnitud kahtlusaluse paljastamiseks ootama kas edusamme kriminalistikas, näiteks DNA-analüüsi tehnoloogiate täiustumist, või muutusi peresuhetes – ehk haavub mõni naisterahvas, kes kunagi abikaasa kaitseks valetas, ja otsustab oma mehe peale keelt kanda. Siiski oli olukord tõusuteel tänu tähtsamate jahtunud jälgede revideerimiseks talle määratud eraldi töörühmale.
Lahendamata mõrvad painasid Grace’i: toimikukastide silmitsemine tuletas lakkamatult meelde, et tema on ohvrite viimne lootus õiglus maksma panna, perekondade viimne lootus saavutada hingerahu.
Toimikutes käsitletu oli talle paljuski pähe kulunud. Oli homoseksuaalse loomaarsti RichardVentnori juhtum, kes leiti kaksteist aastat tagasi oma vastuvõtutoast surnuks pekstuna. Sügavalt liigutas teda Tommy Lytle, tema vanim jahtunud jälg. Kakskümmend seitse aastat tagasi, veebruarikuu pärastlõunal, oli üheteistaastane Tommy asutanud koolist jalgsi koju minema. Rohkem poissi ei nähtud.
Ta pööras pilgu taas prokuratuuritoimikutele. Süsteemi nõudmised olid üle mõistuse bürokraatlikud. Ta lonksas natuke vett ja arutles, kust pihta hakata. Kuni otsustas pigem läbi vaadata jõulukingituste ostunimekirja. Aga sellegagi jõudis ta ainult esimese punktini, palveni tema üheksa-aastase ristitütre Jaye Somersi vanematelt. Oli teada, et Roy armastab lapsele teha kingitusi, mis jätavad temast laheda, mitte tüütu lubjaka mulje. Nii soovitati tal hankida mustade seemisnahksete Uggi saabaste paar, suurus kolm.
Millises poes Uggi saapaid müüakse?
Ta põrnitses rohelist plastkasti, neljandat kirjutuslauast paremale jäävas virnas. Kingamees. Too isik oleks vastust tingimata teadnud. See jahtunud jälg intrigeeris teda ammu.Aastate eest oli Kingamees pikema ajavahemiku jooksul vägistanud Sussexis kuus naist, kellest tappis ühe – eeldati, et küllap paanikas ja kogemata.
Edasi oli jada seletamatul kombel lõppenud. Polnud võimatu, et kuna viimane ohver sõdis vapralt ja rebis mehe maski pooleldi puruks, aidates kirjelduse põhjal ründajat joonistada, kohutas see meest piisavalt.Või vahest oli tüüp nüüdseks surnud.Või mujale kolinud.
Kolme aasta eest vahistati Yorkshire’is neljakümne üheksa aastane ärimees, kes vägistas 1980ndate keskel ridamisi naisi ja võttis pärast alati ohvritelt kingad. Mingil ajal uskus Sussexi politsei, et tegu on sama mehega, kuid DNA-proovid välistasid selle. Pealegi olid vägistajate meetodid sarnased, aga mitte kattuvad.Yorkshire’i James Lloyd võttis ohvri mõlemad kingad. Sussexi Kingamees võttis vaid ühe, alati vasakust jalast, koos ohvri püksikutega. Muidugi võis naisi olla ka rohkem kui kuus. Vägistajate püüdmist takistab sageli see, et ohvrid häbenevad avaldust esitada.
Pedofiile ja vägistajaid vihkas Grace kõigist kriminaalidest enim. Need mehed hävitasid ohvrite elud igaveseks. Lapsepilastamisest või vägistamisest ei toibuta iial tõeliselt. Ohvrid võisid üritada ellu naasta, kuid juhtunut unustada ei suutnud.
Grace polnud politseisse astunud mitte üksi seetõttu, et tema isa oli politseinik, vaid ta oli siiralt soovinud elukutset, mis maailma kas või pisutki parandaks. Lähemate aastate teadusarengutest elevil, oli tal nüüd silme ees ülekaalukas siht. Tuua kord kohtusse seadusrikkujad, kelle toimikud täitsid neid plastkaste. Ainsatki kaabakat unustamata. Ja momendil oli tülgastav Kingamees tema nimekirja tipus.
Kord tuleb päev.
Kord tuleb päev, kui Kingamees soovib, et ei oleks sündinud.
8
Arstikabinetist väljus Lynn oimetuna. Ta kõndis piki tänavat väikese oranži Peugeot’-loksuni, millel puudus märgatavalt üks rattakilp, avas ukse ja puges sisse. Tavaliselt jättis ta auto lukustamata seni täitumata lootuses, et keegi varastab selle ning tal õnnestub pälvida kindlustusraha.
Töökojast oli teda mullu hoiatatud, et see ei läbi ealeski järgmist tehnoülevaatust põhjaliku putitamiseta, mis maksaks rohkem, kui on auto enese väärtus. Nüüd elaski ta nädala pärast koitva ülevaatuse hirmus.
Mal oleks suutnud auto ise ära remontida – polnud asja, mida tema eksmees ei osanud parandada. Jumal küll, kuidas ta seda taga igatses. Kuidas ta ihkas praegu kellegagi rääkida. Kellegagi, kes võiks talle toeks olla peatses – koledasti kardetud – jutuajamises tütrega.
Ta otsis käekotist mobiiltelefoni, valis parima sõbranna Sue Shackletoni numbri ja pilgutas ägedalt silmi, et saada jagu neisse valgunud pisaraist. Lahutatud nagu temagi, oli Sue nüüd nelja lapsega üksikema. Selle kiuste näis sõbranna alati vankumatult heatujuline.
Vesteldes jälgis Lynn sillutisel patseerivat parkimiskontrolöri, ehkki muretsemiseks polnud põhjust: makstud aega oli tema aknapealsel piletil veel rohkem kui tund. Sue suhtumine oli kaasatundev, aga realistlik nagu ikka.
„Elus tuleb selliseid asju ette, kullake. Ühele mu tuttavale siirdati neer, vist juba oma seitse aastat tagasi, ja tema tervis on korras.“
Lynn noogutas, sest oli Sue viidatud sõbraga kohtunud. „Jah, aga see on natuke teine teema. Neeru puhul aitab dialüüs siirdamist aastaid edasi lükata, kuid mitte maksakahjustuse korral. Variante pole. Ma kardan Caitlini pärast, Sue. Lõikus on hiiglaslik. Paljugi võib valesti minna. Doktor Hunteri sõnul pole edu tagatud. Ja pagana pihta, lõppude lõpuks on ta ju alles viisteist!“
„Milline on varuvõimalus?“
„Varuvõimalust ei ole, selles häda ongi.“
„Siis on sinu valik lihtne. Kas sa tahad, et ta elab või sureb?“
„Muidugi et ta elab.“
„Sel juhul lepi möödapääsmatuga, ole tema nimel kõigutamatu ja tugev. Sinu liimist lahtiminek on viimane, mida tal vaja.“
Viis minutit hiljem helisesid need sõnad Lynnil kõrvus, kui ta lõpetas kõne lubadusega juua õhtu poole Sue seltsis tassike kohvi, tingimusel, et tütart tohib üksi jätta.
Ole tema nimel kõigutamatu ja tugev.
Hõlpus öelda.
Ta valis Mali mobiilinumbri, ebakindel, kus mees parajasti viibib. Mehe laev kolis aeg-ajalt, õige hiljuti oli too töötanudWalesis Bristoli kanalil. Nende vahekord oli vihavaenuta, ehkki natuke jäik ja pidulik.
Mal vastas kolmandal kutsungil, ühendus ragises valjusti.
„Tere,“ alustas Lynn. „Kus kohas sa oled?“
„Shorehami reidil. Sadamast kümme miili, me sõidame bagerdamispiirkonda.
