ütles mees, hääl tuhmumas, kuna ragin kasvas. „Jutusta.“
Teades varasemast kogemusest, kui kiiresti signaal hääbub, ladus Lynn lagedale diagnoosi tuuma. Mehe repliike eristas ta vaevu – umbes seitsme tunniga jõudvat laev tagasi Shorehamisse ja Mal helistavat talle.
Järgmiseks võttis Lynn kõne emale, kes viibis bridžiklubis hommikukohvil. Ema oli vapper ja näis Lynni isa surmast saadik nelja aastaga isegi tugevamaks muutuvat, mööndes Lynnile kord, et ei sallinud tema isa enam aastaid. Seda praktilist naisterahvast ei viinud iial miski rööpast välja.
„Vaja on konsulteerida kellegi teisega,“ õpetas ema kohe. „Ütle doktor Hunterile, et sa tahad konsulteerida teise arstiga.“
„Kahelda vist ei maksa,“ lausus Lynn. „Doktor Hunter ja eriarst on ühel meelel. Käes on see, mida me pelgasime kogu aeg.“
„Konsultatsioon ei jookse mööda külge maha.Arstidki vääratavad. Nad ei ole ilmeksimatud.“
Võrdlemisi tõrksalt tõotas Lynn emale, et palub konsultatsiooni teise arstiga. Pärast kõne lõppu juurdles ta seejärel koduteel. Kui mitmel konsultatsioonil on mõtet? Läinud aastatega oli ta proovinud kõike. Oli kamminud internetti, otsinud sealt USA suuremaid õppehaiglaid. Saksa haiglaid. Šveitsi haiglaid. Oli katsetanud kuhjaga ka leitud alternatiive. Igat masti ravitsejaid: usuja kaugtervendajaid, võnkeid, käte peale panemist. Preestreid. Kolloidhõbedalahuseid. Homöopaatiat. Herbaliste. Nõelravi.
Muidugi, ema jutus võis olla iva. Ekslik diagnoos polnud välistatud. Ehk oskab mõni teine eriarst, doktor Grangerist paremate teadmistega, soovitada midagi vähem drastilist. Ehk on olemas uudne rohi, mis selle haiguse seljatab.Aga kui kaua saab otsinguid jätkata tütre kokkuvarisemise hinnaga? Kui kaua kulub tõdemuseni, et antud juhul on lõikus ehk tõesti ainuke variant?
Pöörates miniringristmikul London Roadilt paremale Carden Avenuele, vajus auto lääpa ja kostis jõletu kriipiv heli. Käiku vahetav Lynn kuulis altpoolt harjunud metalset kopsimist, mida põhjustas summutitoru katkine kinnitusklamber. Caitlin nimetas seda vikatimehe koputuseks, auto surmaendeks.
Tema tütrel oli morbiidne huumorisoon.
Ta sõitis künkast üles Patchamisse, silmad veekalkvel, sest olukorra talumatus hakkas hinge matma. Oh issand. Ta raputas rabatult pead. Mitte miski, mitte miski ei olnud teda selleks ette valmistanud. Kuidas põrgu päralt öelda tütrele, et tarvis on uut maksa? Niisugust, mis arvatavasti võetakse surnud inimese kehast.
Ta pööras künkaveeru tänavasse ja vasakkurviga sissesõiduteele, tõmbas peale käsipiduri, keeras süüte välja. Nagu tavaliselt, podises see veel pisut, auto vibreeris ja turtsus ning summutitoru kolksatas jälle, enne kui mootor vakatas.
Nende kodu oli ridaelamuboks rahulikul elurajooni puiesteel, ja sarnaselt paljudega linnas, asetses elamu järsu künka nõlval. Vaated avanesid üle London Roadi maskeerivate puude ja raudtee Withdean Roadi tohutute aedadega unelmatemajadele oru kaugemal nõlval. Kõik tema puiestee boksid olid ehitatud 1930ndatel sama põhikavandi järgi: kolme magamistoaga, ümara metalse art déco mõjutusega, mis oli Lynnile alati meeldinud. Kõigil oli väike eesaed, kus lühike sissesõidutee viis juurdekuuluva garaažini, ja viisakas mõõtkavas krunt maja taga.
Varem oli boks kuulunud eakale abielupaarile ning Lynnil oli kolides rohkesti plaane selle ajakohastamiseks. Ent veetnud siin seitse aastat, polnud talle tänini taskukohane vanade viledate vaipadegi üleskiskumine ja asendamine, saati siis vägevamad sepitsused, nagu vaheseinte lammutamine ja aia ümberkujundus. Noorendav värvikiht ja natuke uut tapeeti oli praegu tema saavutuste lagi. Süngevõitu köögis levis endiselt kolkunud vanainimeselõhn, hoolimata tema pingutustest aroomipurkide ja elektriliste õhuvärskendajatega.
Kord tuleb päev, tavatses ta tasakesi tõotada. Kord tuleb päev.
Samade sõnadega tõotas ta tasakesi, et püstitab kord aeda tillukese ateljee. Ta armastas vesivärvidega maalida Brightoni stseene, mida oli tagasihoidliku eduga ka müünud.
Lynn tegi eesukse lukust lahti ja sisenes ahtakesse esikusse. Heitis pilgu trepile, mõlgutades, kas Caitlin on juba voodist tõusnud, aga kuulda ei olnud kippu ega kõppu.
Raske südamega ronis ta trepist üles. Ülemisel mademel oli Caitlini uksele teibiga kleebitud lai käsitsi kirjutatud silt, punased tähed teadustasid valgel foonil: PALUKS KOPUTADA. See silt oli uksel olnud niikaua, kui ta mäletas. Ja Lynn koputaski.
See et vastust ei tulnud, oli normaalne. Emba-kumba, kas Caitlin magas või pommitas kuulmekilesid muusikaga. Ta astus tuppa. Sisustus jättis mulje, justkui oleks buldooser kogu krempli kusagilt mujalt kokku korjanud, siia toonud ja aknast sisse kallutanud.
Riietepuntra, kaisuloomade, CD-de, DVD-de, jalatsite, meigipotsikute, triiki täis roosa prügikorvi, tagurpidi asetatud roosa tabureti, nukkude, õhuliste siniste akrüülklaasist liblikate, ostukottide –Top Shop, River Island, Monsoon,Abercrombie ja Fitch, Gap ja Zara – ning rippuva purpurse boaga nooleviskelaua keskelt oli voodi vaevu näha. Caitlin külitas ühes oma ohtratest ebaharilikest magamispoosidest: käed-jalad krõnksus, pea padja all, paljas taguots ja kintsud päevatekil röötsakil, iPodi kõrvaklapid kõrvas, sisselülitatud telekast jooksmas kordussaade, milles Lynn tundis ära noorte seas populaarse tõsielusarja.
Tütar lebas nagu surnu.
Paanikasse sattudes kartis Lynn viivuks, et tütar ongi surnud. Ta tormas lähemale, jalad takerdumas mobiililaadija juhtmesse, ning puudutas pikka kleenukest käsivart.
„Ma magan,“ porises Caitlin.
Kergendus uhtus üle Lynni nagu laine. Haigus oli tema tütre uneharjumused kaootiliseks muutnud. Ta naeratas, istus voodiservale ja silitas tütre selga. Selle lühikese geelitatud musta juuksenuustikuga, mõtles ta, meenutab Caitlin mõnikord kaltsunukku. Pikka kasvu, kõhnaks ja kiitsakaks lahjunud tütre ihu oleksid kui koos hoidnud mitte luud, vaid painutatud traat.
„Kuidas sa end tunned?“
„Igalt poolt sügeleb.“
„Tahad sa hommikust süüa?“ küsis Lynn lootusrikkalt.
Caitlin ei olnud otseselt anorektik, aga sinnakanti. Kehakaal oli tüdrukule kinnisidee, ta vihkas selliseid toite nagu juust või pasta, mida kutsus rasvaõgimiseks, ja ta kaalus ennast ühtevalu.
Caitlin raputas pead.
„Meil on vaja rääkida, kullake.“ Lynn vaatas kella. 10.05. Ta oli eile kontoris vabandanud, et hilineb täna, ning varsti on ta sunnitud helistama teatega, et ei tule üldse.Arstil oli pärastlõunal Caitliniga kohtumiseks vaid üürike vaba auk.
„Mul pole aega,“ mõmises tütar.
Ootamatus ärritushoos tõmbas Lynn kõrvaklapid ära. „See on tähtis jutt.“
„Mutt, ära tõmble!“ viskas Caitlin.
Lynn hammustas huulde ja vaikis pisut. Ütles siis: „Ma leppisin täna pärastlõunaks kokku doktor Hunteri vastuvõtu. Kella poole viieks.“
„Sa käid mulle pinda. Ma saan pärastlõunal Luke’iga kokku.“
Luke oli tema tütre peika. Õppis Brightoni ülikoolis mingit IT-eriala, mille olemust ei olnud kunagi suutnud Lynnile arusaadaval viisil selgitada. Täielike päevavaraste hulgas, keda Lynn oli elus trehvanud, oli Luke omaette tase. Caitlin oli poisiga semminud aastakese. Ja selle aasta vältel oli Lynnil õnnestunud
