sure – muutus hiljem tema valitsemisaja aluseks. Ta piidles saali ja kõneles kõmiseval häälel: „Mina olen nüüd selle linna keiser. Teie kuuletute mulle. Minule kuulub see maa. Minule kuuluvad need majad. Kui maksate makse, laekuvad need minule. Kui eirate mu käsku, siis surete.”
Võimatu, mõtlesin mina. Mitte ometi ka tema. Ma ei suutnud leppida, et see uskumatu olend oli täpselt nagu need ülejäänud.
Mina polnud ainus.
„See ei pidanud nii minema,” pomises mu isa.
Terassüda keeras ümber ja üllatus ilmselt, et kuuleb midagi saalis kössitavatelt ja halisevatelt orjadelt.
Isa astus ette, püstol käes. „Ei,” vaidles ta vastu. „Teie pole nagu teised. Ma ju näen seda. Te olete neist kõvasti parem.” Ta kõndis edasi ning jäi kahest Eepikust vaid mõne sammu kaugusele. „Teie olete siin selleks, et meid päästa.”
Saal oli vaikne, kostis üksnes abitut nuuksumist, kui naine üritas oma surnud lapse jäänuseid endiselt koos hoida. Ta katsus hullunult, tulutult koguda kokku kõiki luid. Leinas ema ei jätnud maha isegi pisimatki selgroolüli. Tema kleiti kattis hall tuhk.
Enne, kui kumbki Eepik jõudis vastata, paiskusid külguksed lahti. Mustade kuulivestide ja automaatidega mehed tulvasid panka ja avasid tule.
Toona polnud valitsus veel alla andnud. Nad üritasid endiselt Eepikutega võidelda, neid surelike seadustele allutada. Algusest peale oli ilmselge, et Eepikute puhul sa ei kõhelnud, sa ei pidanud läbirääkimisi. Sa tormasid sisse, relvad paukumas, ja lootsid, et sinu vastas seisev Eepik on tavalistest kuulidest haavatav.
Isa kargas kohe eemale, vanad lahinguinstinktid sundisid teda selga panga väljapääsule lähema samba vastu suruma. Terassüda pööras end hämmelduses, kui temast uhtus üle kuulide laine. Need põrkasid nahalt ja rebisid riideid, kuid jätsid ta täiesti terveks.
Temasugused Eepikud sundisidki Ameerika Ühendriike vastu võtma kapitulatsiooniseadust, mis andis kõigile Eepikutele kõigist seadustest täieliku vabastuse. Kuulid ei saa Terassüdant vigastada – raketid, tankid, inimeste kõige uusimad relvad isegi ei kriimusta teda. Ja kui Terassüdame saakski kinni püüda, ei hoiaks teda kinni ühegi vangla müürid.
Lõpuks kuulutas valitsus, et sellised mehed nagu Terassüda on loodusjõud, orkaanide ja maavärinate moodi. Öelda Terassüdamele, et ta ei saa soovitut, on sama, nagu võtta vastu seadus, mille kohaselt tuul puhuda ei tohi.
Sel päeval nägin pangas oma silmaga, miks mõned otsustasid mitte vastu hakata. Terassüda tõstis käe ja energia hakkas selle ümber kiirgama külma kollast valgust. Surmasõrm peitis end tema taha ja varjus kuulide eest. Erinevalt Terassüdamest näis tema relvi kartvat. Neile pole immuunsed mitte kõik Eepikud, ainult kõige vägevamad.
Terassüda vallandas käest kollakasvalge energiapurske ja üks rühm sõdureid aurustus. Järgnes kaos. Sõdurid hüppasid kõikjale varju, kust võis seda leida, õhku täitsid suits ja marmorikillud. Üks sõduritest tulistas relvast raketi, mis sööstis Terassüdamest mööda. Ta paiskas endiselt vaenlaste pihta energiat ning tabas panga tagaosa, lüües seifiruumi pauguga lahti.
Välja paiskus leegitsevaid rahatähti. Mündid lendasid läbi õhu ja sadasid kõlinal maha.
Karjed. Kisa. Hullumeelsus.
Sõdurid surid kiiresti. Mina kössitasin jätkuvalt toolil, käed kõrvadele surutud. See oli kõik nii vali.
Surmasõrm passis ikka Terassüdame taga. Ja mina nägin, kuidas ta naeratas. Siis tõstis ta käed ning sirutas Terassüdame kaela poole. Ma ei tea, mida ta kavatses. Ilmselt oli talle antud veel teinegi võime. Enamikul nii tugevatel Eepikutel oli neid rohkem kui üks.
Ehk oleks sellest piisanud Terassüdame tapmiseks. Kahtlen, aga nagunii ei saa me seda iial teada.
Õhus kõlas üksainus pops. Plahvatuse müra kurdistas mind nii palju, et ma tundsin vaevu selles ära püstolipaugu. Kui plahvatuse suits hajus, nägin isa. Ta seisis Terassüdame ees, veidi kaugemal, käed üleval ja selg samba poole. Tema näol püsis meelekindel ilme ja ta sihtis püstoliga Terassüdant.
Ei. Ei, mitte Terassüdant. Surmasõrme otse tema taga.
Surmasõrm varises kokku, laubas kuulihaav. Surnud. Terassüda keeras end järsult ümber ja vahtis väheldasemat Eepikut. Siis viskas ta pilgu tagasi mu isa poole ja tõstis käe näo juurde. Seal, napilt ta silma all, jooksis Terassüdame põsel verenire.
Esmalt arvasin, et see pärines Surmasõrmelt. Aga kui Terassüda selle ära pühkis, jätkas koht veritsemist.
Mu isa tulistas Surmasõrme, kuid kuul riivas enne Terassüdant ja kriimustas teda.
See kuul vigastas Terassüdant, samas kui sõdurite lasud maha põrkasid.
„Vabandust,” ütles isa väga ärevalt kõlades. „Ta sirutas oma käe teie poole. Ma…”
Terassüdame silmad läksid suureks. Ta tõstis käe silme ette ja silmitses kätel oma verd. Ta näis olevat täiesti jahmunud. Terassüda kiikas selja taga oleva seifiruumi poole ja vaatas siis mu isa. Hajuvas tolmus ja suitsus seisis üksteise ees kaks kogu – üks massiivne, kuninglik Eepik ja teine väike, totaka särgi ja kulunud pükstega kodutu mees.
Terassüda hüppas pimestava kiirusega ettepoole ja lajatas käega mu isale rindu, lömastades ta vastu valget kivisammast. Luud purunesid ja isa suust purskas verd.
„Ei!” karjusin mina. Mu hääl kõlas kõrvus imelikult, nagu oleksin vee all. Tahtsin isa juurde joosta, kuid kartsin liigselt. Mäletan tänaseni oma argust ja see ajab mul südame pahaks.
Terassüda astus isa kõrvale ja korjas üles maha pillatud püstoli. Raev silmis leegitsemas, sihtis Terassüda püstoliga otse isa rindu ja tulistas juba kukkunud mehe pihta üheainsa lasu.
See on tal kombeks. Terassüdamele meeldib inimesi nende oma relvadega tappa. Sellest on saanud üks tema tunnuseid. Tal on uskumatu jõud ja ta võib tulistada kätest energiapalle. Aga kui ta peab tapma kellegi, kes on eriliselt tema tähelepanu väärinud, eelistab ta nende oma relvi.
Terassüda jättis mu isa samba jalamile vajuma ja viskas püstoli ta jalge ette. Siis hakkas ta energiat igas suunas tulistama. Ta süütas toole, seinu, lette, kõike. Mind paisati toolilt, kui üks tabamus üsna lähedale tabas ja ma põrandale veeresin.
Plahvatused paiskasid õhku puitu ja klaasi. Kogu ruum vappus. Paari südamelöögi jooksul tekitas Terassüda piisavalt kahju, et Surmasõrme mõrvarlik amokijooks sellega võrreldes leebeks muuta. Terassüda laastas saali, tõugates ümber sambaid, tappes kõiki, keda nägi. Ma pole kindel, kuidas mina ellu jäin, kui üle klaasikildude roomasin. Samal ajal sadas mulle peale puutükke, krohvi ja tolmu.
Terassüda lasi kuuldavale raevu ja nördimuse kriiskeid. Kuulsin seda vaevu, aga ma tundsin, kuidas see akende jäänuseid purustas ja seinad värisema pani. Siis levis temast mingi võimas energialaine. Ja põrand tema ümber muutis värvi, moondus metalliks.
See levis ja uhtus üle kogu saali meeletu kiirusega. Põrand minu all, sein minu kõrval, maas olevad klaasikillud – kõik muutus teraseks. Nüüdseks teame, et Terassüdame raev muudab elutud objektid tema ümber teraseks, kuigi jätab elusolendid ja kõik nende küljes oleva puutumata.
Kui ta karje hääbus, oli suurem osa panga sisemusest läbinisti teraseks muundunud,
