ja peatab kuidagi selle hulluse. Kui ma temani jõudsin, viskles ta krampides. Veri kattis ta nägu ja nõrises rinnas olevast kuulihaavast. Klammerdusin paanikas isa käsivarre külge.
Uskumatul kombel suutis ta kõnelda, kuid ma ei kuulnud ta sõnu. Olin selleks ajaks täiesti kurt. Isa küünitas ja tema värisev käsi puudutas mu lõuga. Ta lausus veel midagi, ent ma ei kuulnud teda ikka veel.
Pühkisin varrukaga silmi ja üritasin seejärel teda jalule tirida ning endaga kaasa vedada. Kogu maja rappus.
Isa haaras mul õlast ja ma vaatasin teda pisarsilmil. Ta lausus üheainsa sõna, mida suutsin huultelt lugeda.
„Mine.”
Mõistsin. Juhtus midagi üüratut. Midagi, mis paljastas Terassüdame, mis hirmutas teda. Siis oli ta veel uus Eepik, linnas ei tuntud teda hästi, aga mina olin temast kuulnud. Ta oli väidetavalt haavamatu.
See püstolilask vigastas teda ja kõik nägid teda nõrgana. Polnud mingit võimalust, et meil lastakse ellu jääda – ta pidi oma saladust kiivalt hoidma.
Pisarad mööda põski voolamas ning isa hülgamise pärast end täieliku argpüksina tundes keerasin ma ümber ja jooksin. Hoone värises plahvatusest ikka veel, seinad pragunesid, laetükid murenesid. Terassüda üritas maja kokku kukutada.
Mõned jooksid esiustest välja, kuid Terassüda tappis neid pea kohalt tulistades. Teised pagesid külguste kaudu, ent need viisid üksnes sügavamale panka. Need inimesed lömastati siis, kui enamik hoonest varises.
Peitsin end seifiruumi.
Tahaksin väita, et olin seda valikut tehes nutikas, aga ma lihtsalt eksisin ära. Mäletan ähmaselt, et roomasin pimedasse nurka ja tõmbusin kerra. Nutsin sel ajal, kui ülejäänud maja kokku kukkus. Et suurem osa peasaalist muutus Terassüdame raevu tõttu teraseks ja seifiruum oli juba algusest peale metallist, jäid need osad terveks.
Tundide pärast tirisid päästetöötajad mind rusude alt välja. Olin uimane ja vaevu teadvusel. Ere valgus pimestas valusalt, kui mind välja kaevati. Ruum, kuhu ma peitusin, oli osaliselt kokku vajunud ja seisis kaldu, kuid püsis veidral kombel terve, sest seinad ja tükk laest oli nüüd terasest. Ülejäänud osa suurhoonest kössitas rusudes.
Päästetöötaja sosistas mulle midagi kõrva. „Teeskle surnut.” Siis tassis ta mind laipade rea juurde ja laotas mulle teki peale. Ta arvas ära, mida Terassüda ellujääjatega teeks.
Kui ta teisi ellujääjaid otsima suundus, sattusin ma paanikasse ja roomasin teki alt välja. Õues valitses vaatamata hilisele pärastlõunale pilkane pimedus. Öövardja oli meieni jõudnud, algas Terassüdame valitsemisaeg.
Koperdasin minema ja lonkasin lähimasse põiktänavasse. See päästis mu elu teist korda. Vaid hetked pärast mu põgenemist tuli Terassüda tagasi ja hõljus vilkuritest mööda, et rusude kõrval maanduda. Tema kõrval kõndis keegi kiitsakas naine, juuksed krunnis. Hiljem sain teada, et ta oli Eepik nimega Murdekoht. Naisele oli antud võime maad liigutada. Ehkki ühel päeval katsus ta Terassüdamelt võimu haarata, püsis ta sel hetkel veel tema teenistuses.
Naine viipas käega ja maa hakkas värisema.
Mina põgenesin segaduses, hirmunult ja ängistuses. Minu taga avanes maa, mis neelas panga jäänused koos laipade, ravi saavate ellujäänute ja päästetöötajatega. Terassüda ei tahtnud alles jätta ainsatki tõendit. Ta lasi Murdekohal nad kõik sadade meetrite alla matta. Ta mõrvas igaühe, kes oleks võinud üldse rääkida midagi sellest, mis pangas juhtus.
Kõik peale minu.
Hiljem sel ööl teostas ta Suure Terastumise, vapustava võimuesituse, mille käigus muutis ta suurema osa Chicagost – hooned, sõidukid, tänavad – teraseks. Selle hulka kuulus ka paras ports Michigani järvest, mis muutus läikivaks musta metalli laotuseks. Just sinna ehitas ta oma palee.
Mina tean paremini kui keegi teine, et meid ei tule päästma ükski kangelane. Pole olemas häid Eepikuid. Ükski neist ei kaitse meid. Võim rikub ja absoluutne võim rikub absoluutselt.
Me elame nendega. Me üritame eksisteerida, ehkki nad on olemas. Kui võeti vastu kapitulatsiooniseadus, lõpetas enamik inimesi võitluse. Mõnedes paikades, mida me nüüd Kildriikideks kutsume, on vanal valitsusel äärepealt veel mingi võim. Nad lasevad Eepikutel teha, mida need tahavad ja üritavad jätkata murtud ühiskonnana. Enamikus kohtades valitseb aga täielik kaos, kus pole mingeid seadusi.
Paaris üksikus kohas nagu Newcagos valitseb üksainus jumalat meenutav Eepik türannina. Terassüdamel siin rivaale pole. Kõik teavad, et ta on haavamatu. Miski ei vigasta teda: kuulid, plahvatused, elekter. Esimestel aastatel proovisid teised Eepikud teda alistada ja trooni üle võtta, nagu Murdekohtki.
Nad on kõik surnud. Nüüd juhtub väga harva, et keegi seda üritada julgeb.
Kui leidub aga üksainus fakt, mille külge saame klammerduda, siis see kõlab: igal Eepikul on nõrkus. Miski, mis tühistab nende võimed, mis muudab nad tagasi tavaliseks, kas või ainult hetkeks. Terassüda pole erand, toonased sündmused pangas tõestavad seda.
Minu peas keerleb vihje selle kohta, kuidas Terassüdant saaks tappa. Miski panga, olukorra, püstoli või minu isa enda juures lubas seista vastu Terassüdame haavamatusele. Paljud teist ilmselt teavad seda armi Terassüdame põsel. Noh, nii palju kui mina oskan öelda, olen mina ainus elav inimene, kes teab, kuidas ta selle sai.
Olen näinud Terassüdant veritsemas.
Ja ükskord näen ma seda veel.
ESIMENE OSA
1
LIBISESIN trepi käsipuu kaudu alla ja maandusin trepimademe krõmpsuval teraskruusal. Õhku ahmides sööstsin läbi ühe Newcago pimeda alustänava. Kümme aastat oli möödunud mu isa surmast. Enamiku inimeste jaoks oli selle saatusliku päeva nimeks anneksioon.
Kandsin lohvakat nahktagi ja teksasid ning mu õlal rippus vintpüss. Hämar tänav oli üks nendest madalatest alustänavatest, kus taeva poole piidlesid võred ja augud.
Newcagos lasus alati pimedus. Öövardja vandus ühe esimese Eepikuna Terassüdamele truudust ja kuulub tema siseringi. Öövardja tõttu pole päikesetõuse ja kuud ka eriti mitte, ainult kottpimedus. Kogu aeg, iga päev. Ainus, mida seal silmab, on Häda – see särab mõnes mõttes erkpunase taevatähe või komeedina. Häda hakkas hiilgama üks aasta enne seda, kui inimesed Eepikuteks muutusid. Keegi ei tea, miks või kuidas see endiselt läbi pimeduse kumab. Ja muidugi ei tea keegi siiani, miks Eepikud üldse välja ilmusid või mis seos neil Vaevatähega on.
Jätkasin jooksmist ja siunasin ennast, et varem ei lahkunud. Valgus alustänava lae all väreles sinaka tooniga kuplites. Alustänaval jalutasid tavapärased luuserid: nurkadel sõltlased, põiktänavatel diilerid – või midagi veel hullemat. Siia-sinna ruttas oma ametipostile pelglikke töölisgruppe paksudes mantlites, kraed nägude varjamiseks üles tõstetud. Nad tõttasid kössi tõmbunult, silmad maas.
Olin veetnud suurema osa viimasest kümnendist nendesarnaste seas, töötades kohas, mida me lihtsalt Tehaseks kutsusime. Osaliselt orbudekodu, osaliselt kool, peamiselt aga viis kasutada lapsi tasuta tööjõuna. Vähemalt andis Tehas mulle enamiku nende aastate jooksul peavarju ja toitu. See oli tänavaelust palju parem ja mul polnud kunagi selle vastu midagi, et toidu nimel tööd rabada. Laste tööhõiveseadused olid jäänukid ajast, kui inimesed võisid millegi sellise pärast üldse muretseda.
