nganna
Esimene peatükk
Vihkan Esimest Reedet. See ujutab küla rahvaga üle ja praegu, kesksuve kuumuses, on see viimane asi, mida tarvis. Minu juures varjus ei ole leitsak nii hull, kuid hommikusest tööst higi järele lehkavate kehade hais võiks hobusegi jalust niita. Niiske õhk väreleb kuumusest. Isegi eilses tormis tekkinud, õlist ja rasvast vikerkaaretriibuliselt keerlevad lombid on tulipalavad.
Kõik pakivad tänaseks oma letid kokku ja turg voolab rahvast tühjaks. Kaupmehed on hajevil ja hooletud. Sestap saan vaevata nende varudest näpata kõike, mida soovin. Kui lõpule jõuan, on mu taskud pudi-padist pungil ja peos õun, mida tee peal nosida. Paari minuti kohta pole sugugi paha töö. Lasen end liikvele läinud käratseval rahvavoolul kaasa viia. Mu käed vilksatavad kiirelt siia ja sinna, jäämata kellegi juurde kauemaks kui põgusaks hetkeks. Mõned kupüürid mehe taskust, käevõru naise randmelt – ei midagi suurt. Külaelanikud on edasi tunglemisega liiga ametis, et endi seas taskuvarast märgata.
Kõikjal meie ümber, kolm meetrit mudasest maapinnast kõrgemal, seisavad vaiadel hooned, mis on andnud külale nime (väga originaalse pealekauba – Vaiaküla). Kevadeti on madalam kallas üle ujutatud, kuid praegu on august ning külaelanikke painavad veepuudus ja ülekuumenemisoht. Peaaegu kõik ootavad pikisilmi iga kuu esimest reedet, kui töö ja kool varakult läbi saavad. Ent mitte mina. Mina istuksin parema meelega lapsi täis klassiruumis mitte midagi kasulikku õppides.
Mitte et ma enam väga kauaks kooli jään. Mu kaheksateistkümnes sünnipäev on lähenemas ja sellega koos ka väeteenistusse võtmine. Ma ei ole kusagil õpipoiss, mul ei ole tööd, ja nii saadetaksegi mind sõtta nagu kõik ülejäänud tegevusetud. Pole mingi ime, et tööd ei leidu, kui iga mees, naine ja laps üritab armeest pääseda.
Mu vennad läksid kaheksateistkümneaastaseks saades sõtta. Kõik kolm saadeti järvemaalastega võitlema. Ainult Shade oskab mõnevõrra kirjutada ja võimalusel saadab ta mulle teateid. Teistest vendadest Breest ja Tramyst ei ole ma üle aasta midagi kuulnud. Kuid uudiste puudumine on hea uudis. Pered võivad elada aastaid teadmatuses, ja siis ühel hetkel leida ukselävelt puhkusele lastud või mõnel õnnelikul juhul teenistusest vabastatud pojad-tütred. Ent tavaliselt saad paksul paberil kirja, milles tänatakse napisõnaliselt su lapse elu eest, allservas kuningakrooniga pitser. Võib-olla saad isegi paar nööpi tema puruks rebitud mundri küljest.
Olin Bree lahkudes kolmteist. Ta suudles mind põsele ja andis üheainsa paari kõrvarõngaid, mida pidin väikese õe Gisaga jagama. Need olid rippuvad hägusat päikeseloojangutooni klaashelmed. Tegime endale tollel õhtul ise kõrvaaugud. Tramy ja Shade pidasid lahkudes seda traditsiooni au sees. Nüüd on meil Gisaga kummalgi ühes kõrvas kolm pisikest kivikest, mis meenutavad kusagil võitlevaid vendi. Ma ei uskunud lõpuni, et nad minema peavad, enne, kui kohale ilmus läikimalöödud turvises leegionär ja nad ükshaaval minema viis. Ja tänavu sügisel tulevad nad minu järele. Olen juba hakanud säästma – ja varastama –, et lahkudes Gisale kõrvarõngad osta.
Ära mõtle sellele. Ema ütleb alati nii – armee, vendade, kõige kohta. Hüva nõu, ema.
Eemal, Milli ja Marcheri tänava ristmikul rahvamass tiheneb ja marsiga liitub veelgi külaelanikke. Tunglevast rahvahulgast lehverdab läbi punt kleepuvate, nuuskivate näppudega algajatest varganägudest lapsi. Nad on liiga noored, et seda hästi osata, ja korrakaitsjad sekkuvad kärmelt. Tavaliselt saadetaks lapsed häbiposti või eelpostil asuvasse vanglasse, kuid ohvitserid tahavad Esimest Reedet näha. Seepärast annavad nad kamba juhtidele vaid paar kõva tutakat ja lasevad neil minna. Pisutki halastust.
Imekerge surve mu vöökohale sunnib mind instinktiivselt ümber pöörduma. Haaran kinni käest, mille omanik oli piisavalt rumal, et minult midagi varastada. Pigistan kõvasti käsivart, et väike võrukael ei saaks minema joosta. Ent luidra lapse asemel leian eest irvitava näo.
Kilorn Warren. Kaluri õpipoiss, sõjaorb, ja ilmselt mu ainuke tõeline sõber. Lastena andsime teineteisele tihtipeale kolki, kuid nüüd vanemana püüan kähmlusi vältida – ta on minust mitukümmend sentimeetrit pikemaks veninud. Eks temast ole kasu ka. Näiteks kõrgetele riiulitele küünitamisel.
„Oled kiiremaks muutunud,” mugistab poiss end mu haardest vabastades.
„Või oled hoopis sina aeglasem.”
Kilorn pööritab silmi ja napsab mul õuna käest.
„Kas ootame Gisat?” küsib ta puuvilja hammustades.
„Tal on tänaseks vabastus. Töötab.”
„Hakkame siis liikuma. Ma ei taha etendusest ilma jääda.”
„Oleks see vast tragöödia.”
„Tss-tss, Mare,” õrritab sõber sõrme viibutades. „See peaks lõbus olema.”
„See peaks hoiatus olema, tainapea.”
Ent poiss astub juba pikal sammul eemale, sundides mind kannul püsimiseks peaaegu sörkima. Ta kõnnak on vetruv ja tasakaalutu. Kilorn ise kutsub seda meremehe kõnnakuks, kuigi pole ise kunagi avamerel käinud. Eks vist pikkadel tundidel õpetaja kalapaadis on oma mõju, isegi kui need tunnid mööduvad jõel.
Kilorni isa saadeti sõtta nagu minugi oma. Ent kui minu isa naasis ilma jala ja kopsuta, tuli hr Warren tagasi kingakarbis. Pärast seda jooksis Kilorni ema minema ja jättis oma pisikese poja saatuse hooleks. Poiss oli surnuksnälgimise äärel, kuid ei jätnud sellegipoolest kunagi minuga tüli norimata. Andsin talle süüa, et ei peaks kondikubu kolkima. Ja siin ta nüüd on, kümme aastat hiljem. Vähemalt on ta õpipoiss ega pea sõtta minemist pelgama.
Jõuame mäejalamile, kus rahvamass on tihedam ning surub ja nügib igast suunast. Esimesel Reedel osalemine on kohustuslik, välja arvatud „hädavajalikele töölistele” nagu mu õde. Justkui oleks siidtikandite tegemine hädavajalik. Kuid Hõbedastele meeldib ju siid hirmsasti. Isegi korrakaitsjaid või vähemalt paari neist on võimalik õe õmmeldud siiditükkidega ära osta. Mitte et ma sellest midagi teaks.
Varjud meie ümber tihenevad, kui kivitrepist üles mäetippu ronime. Kilorn võtab kaks astet korraga. Jään peaaegu maha, kuid poiss seisatab ja ootab mind järele. Ta vaatab irvitades minu poole ja heidab pleekinud kulu värvi juuksesalgu oma rohelistelt silmadelt.
„Unustan mõnikord, et sul on mudilase jalad.”
„Parem ikka kui mudilase aju,” torkan vastu ja patsutan möödudes teda kergelt põsele. Kuulen trepist üles ronides selja tagant ta naeru.
„Oled pahuram kui tavaliselt.”
„Vihkan seda asja.”
„Ma tean,” pomiseb ta ometi kord tõsinedes.
Ja siis jõuamegi päikesest tuliseks köetud areenile. See kümme aastat tagasi ehitatud võitlusväli on kahtlemata Vaiaküla kõige suurem ehitis. Linnade kolossaalsete ehitiste kõrval ei ole see midagi, kuid sellegipoolest löövad kõrgustesse küünitavad teraskaared ja sajad meetrid betooni külatüdrukul hetkeks hinge kinni.
Kõikjal on korrakaitsjad, kes oma musthõbedaste mundritega rahvamassist välja paistavad. On Esimene Reede ja nad ootavad pikisilmi etendust. Ohvitseride vööl ripuvad pikad vintpüssid ja püstolid, kuigi neid tarvis ei lähe. Kombe kohaselt on korrakaitsjad Hõbedased, ja Hõbedastel ei ole meiesuguste Punaste poolt midagi peljata. Seda teavad kõik. Me ei ole nendega võrdsed, kuigi peale vaadates seda ei märkaks. Ainus, mis meid vähemalt väliselt eristab, on Hõbedaste sirge selg ja uhke hoiak. Töö, tühjad lootused ja paratamatu pettumus oma elusaatuse üle on meie seljad küüru vajutanud.
Avatud areenil on sama palav kui väljas ja alati tähelepanelik Kilorn
