style="font-size:15px;"> „Saadan siis Pierroni teile järele?“
„Ja ütle talle, et ta uksekella ei laseks.“
Rocco viskas mobiili voodile, sulges silmad ja lange-tas käe telefonile.
Ta kuulis Nora öösärgi sahinat, tundis tema keha-raskust madratsil, tajus tema huuli ja sooja hingeõhku oma kuklal. Siis tundis ta naise hambaid oma kõrvales-tal. Mis tahes muus olukorras oleks see kindlasti teda erutanud, aga praegu jättis Nora eelmäng mehe täieli-kult külmaks.
„Mis sul on?“ sosistas naine.
„Jaoskonnast helistati.“
„Mis on?“
Rocco tõusis ja istus naise poole vaatamata voodi äärele. Ta hakkas aeglaselt sokke jalga tõmbama.
„Kas sa ei või sellest rääkida?“
„Ma ei taha. Tööasjad. Jäta mind rahule.“
Nora noogutas. Ta lükkas silmade ette langenud juuksesalgu kõrvale. „Kas sa pead ära minema?“
Nüüd pööras Rocco end ümber ja vaatas naisele otsa. „Mida ma siis sinu arust praegu teen?“
Nora lamas voodil ja oli käe pea alla toetanud, pal-jastades oma täiuslikult raseeritud kaenlaaluse. Valguse ja varjude mäng bordoopunasel satiinist öösärgil, mis naise keha kattis, tõstis esile selle pehmed kumerused. Naise piimvalget nägu raamisid pikad sirged kastanpruunid juuksed. Ta mustad silmad olid nagu äsja puult nopitud Puglia oliivid. Ta huuled olid kitsad, aga ta oskas neid huulepulgaga täidlasemaks muuta. See oli Nora, nelja-kümnendates eluaastates naise imeilus eksemplar.
„Muide, sa võiksid minu vastu kenam olla.“
„Ei võiks,“ vastas Rocco. „Ma ei saa. Kell on palju, pean mägedesse sõitma, õhtu sinuga on niikuinii untsus ja võib-olla hakkab lund ka veel sadama!“
Ta tõusis voodist, läks tugitooli juurde, istus ja hak-kas kingi jalga panema. Rocco Schiavone kandis ainult Clarkse, sest ta ei tunnistanud ühtegi muud marki jala-nõusid. Nora jäi voodisse. Ta tundis end natuke rumalalt, lebades seal niimoodi meigituna ja satiini mähitult. Nagu kaetud laud ilma külalisteta. Ta tõusis. „Kahju. Valmis-tasin sulle õhtusöögiks rakletti“.
„Misasja?“ küsis aseprefekt kahtlustavalt.
„Kas sa pole seda kunagi söönud? Raklett on tald-rikutäis sulatatud fontina-juustu, mida süüakse artišok-kide, oliivide ja salaamilõikudega.“
Rocco tõusis ja tõmbas ümmarguse kaelusega kamp-suni selga. „Selge. Kindlasti kergesti seeditav.“
„Kas me homme kohtume?“
„Kust mina tean, Nora! Ma ei tea ju isegi, kus ma homme olen.“
Ta väljus toast. Nora ronis mossitades voodist välja. Ta jõudis mehele välisukse juures järele ja sosistas talle kõrva: „Ootan sind.“
„Ega ma buss ei ole!“ ütles Rocco. Siis ta naeratas: „Nora, anna andeks, aga täna on vale päev. Sa oled era-kordselt kaunis naine. Kindlasti Aosta vaatamisväärsus number üks.“
„Peale Rooma-aegse võidukaare.“
„Mul isiklikult on Rooma-aegsetest kivikamakatest kõrini. Sinust mitte.“ Ta suudles naist rutakalt huultele ja sulges enda järel ukse.
Nora oleks tahtnud naerda. Selline oli Rocco Schia-vone. Võta või jäta. Ta heitis kiire pilgu pendliga kellale, mis esiku seinal rippus. Tal oli just niipalju aega, et he-listada Sofiale ja sõbranna kinno kutsuda. Ja pärast võib-olla pitsat sööma minna.
Trepikoja uksest väljudes tundis Rocco, kuidas jäine käsi tal kõri pigistas.
„Kuradi külm!“
Auto oli pargitud majast saja meetri kaugusele. Niipea kui ta astus kõnniteele, mida kattis valge märg lumi nagu glasuur, hakkasid ta jalad Clarkside sees külmetama. Läbilõikav tuul lõõtsus inimtühjadel tänavatel. Ta istus Volvosse ja lülitas kiiresti soojenduse sisse. Ta puhus oma kätele sooja hingeõhku. Vaid saja meetri peale olid need külmetama hakanud. „Kuradi külm!“ kordas ta nagu mantrat. Need sõnad kleepusid koos hingeauruga auto esiklaasile ja see läks uduseks. Ta käivitas diiselmootori, vajutas klaasisulatusnuppu ja naelutas pilgu sepistatud tänavalaternale, mis tuules kõikus. Selle valguskoonuses lendlesid lumehelbed pimeduse taustal nagu tähesadu.
„Lund sajab! Seda ma arvasin!“
Rocco lükkas tagurpidikäigu sisse ja sõitis Duvet’st minema.
Ta peatas auto oma kodu ees Piave tänaval, kus politsei-nik Pierroni BMW teda juba ootas, mootor surisemas. Rocco ronis sisse. Pierron oli auto salongi 23-kraadiseks kütnud ja Roccot valdas mõnus heaolutunne, nagu oleks keegi ta villase teki sisse mähkinud.
„Italo, ega sa uksekella ei helistanud?“
Pierron lükkas käigu sisse: „Nii loll ma ka ei ole, härra komissar.“
„Tubli. Aga sellest kohutavast harjumusest mind ko-missariks kutsuda pead sa nüüd lahti saama. Komissare pole enam olemas.“
Kojamehed pühkisid auto esiklaasilt lumehelbeid.
„Kui juba siin lund sajab, siis kes teab, mis Champo-lucis veel toimub,“ sõnas Pierron.
„Kui kõrgel see asub?“
„Tuhat viissada meetrit merepinnast.“
„Ah sa kurat!“ 137-meetrine Monte Mario küngas Roomas oli kõige kõrgem koht merepinnast, kuhu Rocco jalad eales olid astunud. Kui välja arvata viimased neli kuud Aostas 577 meetri kõrgusel. Ta ei kujutanud ette, kuidas mitme tuhande meetri kõrgusel saab üldse elada. Ainuüksi mõte sellest pani tal pea ringi käima.
„Ei tea, mida teevad inimesed tuhande viiesaja meetri kõrgusel?“
„Suusatavad. Ronivad jääliustikel. Suvel matkavad.“
„Ah või nii.“ Aseprefekt võttis politseiniku suitsu-pakist ühe Chesterfieldi. „Mulle meeldib Camel.“
Italo muigas.
„Chesterfield on raua maitsega. Osta Camelit, Italo!“ Ta süütas suitsu ja tõmbas esimese mahvi. „Tähti ka pole,“ lausus ta aknast välja vaadates.
Pierron keskendus sõidule. Ta teadis, et kohe alustab Rocco oma tavapärast melanhoolset sonaati. Nii ka oli: „Roomas on ka praegu külm, aga kui tuleb põhjatuul, puhub see pilved laiali. Päike hakkab paistma, õhk on jahe. Terve linn on punakasoranž, taevas on selge ja sinine, munakividest sillutisel on ütlemata mõnus jalu-tada. Põhjatuul toob kõik värvid esile, see on nagu tolmu-lapp, millega antiikmaal puhtaks pühitakse.“
Pierron pööritas silmi. Ta oli Roomas vaid korra elus käinud, viis aastat tagasi, ja seal kolm päeva järjest haisu pärast oksendanud.
„Ja naised. Sa ei kujuta ette, kui palju ilusaid naisi on Roomas. Võib-olla ainult Milanos on neid rohkem. Kuule, seal sa ikka oled käinud?“
„Ei ole.“
„Siis
