i kroonikad. I
Maresi. Krönikor från Röda klostret
Minu nimi on Maresi Enresdotter ja ma kirjutan seda kolmekümne teise Ema valitsuse üheksateistkümnendal aastal. Ma olen siin Punases kloostris veetnud neli aastat ja selle aja jooksul olen läbi lugenud peaaegu kõik kloostri ajaloo kohta käivad vanad tekstid. Õde O ütleb, et minu jutustus pannakse teiste tekstide juurde. See tundub veider. Ma olen kõigest noviits, mitte kloostri Ema või kogenud õde. Ent õde O sõnul on väga tähtis, et just mina juhtunu kirja paneksin. Mina olin kohal. Usaldada saab vaid otsesest allikast tulnud juttu.
Ma ei ole jutukirjanik. Veel mitte. Aga kui ma ootama jään, kuni selleks saan ja kõiki neid sündmusi nagu kord ja kohus kirjeldada oskan, pole need mul enam meeles. Nii et ma panen oma mälestused kirja nüüd, kus need on veel värsked ja selged. Sellest sündmusest on vähe aega möödas, kõigest üks kevad. Ka need asjad, mida ma parema meelega ei mäletaks, on mul värskelt meeles. Vere lõhn. Luude ragin. Ma ei taha seda kõike uuesti meenutada. Aga ma pean. Surmast on raske kirjutada. Ent ma ei saa jätta midagi tegemata paljalt sellepärast, et see on raske.
Ma jutustan selleks, et klooster ei unustaks. Ma jutustan ka selleks, et ma ise saaksin aru, mis toimus. Lugemine on alati aidanud mul maailma paremini mõista. Loodetavasti käib see ka kirjutamise kohta.
Ma kaalun põhjalikult iga sõna. Millised sõnad loovad sündmustest õige pildi, ilma neid moonutamata või ilustamata? Kui tugevaid sõnu kasutada? Ma annan endast parima, et kirjeldada vaid seda, mis on minu jutustuse seisukohast oluline, ning vältida ebaolulisi üksikasju, kuid jumalanna andestagu mulle, kui ma selles vahel eksin.
Samuti pole alati nii lihtne aru saada, kus üks lugu algab ja kus lõpeb. Ma ei tea, kus on lõpp. Aga algusega on lihtne. Kõik algas Jai tulekuga kloostrisse.
Sel kevadhommikul, kui Jai tuli, olin all rannas ja korjasin rannakarpe. Korv oli poolenisti täis ja ma olin korraks kivile puhkama istunud. Rand oli alles varjus, sest päike ei olnud veel jõudnud üle Valge Naise mäe kerkida, ja mu jalad olid mereveest külmad. Taldade all rabisesid ümarad kivid mere liikumise taktis edasi ja tagasi. Üks punajalgne koanilind hüples veepiiril, ka tema otsis karpe. Üks kurvits oli just oma pika nokaga rannakarbi lahti urgitsenud, kui otse merest kerkivate kõrgete kitsaste kaljude juures, mida me Hammasteks kutsume, ilmus nähtavale väike laev.
Ma ei oleks sellele üldse rohkem tähelepanu pööranud, sest kalalaevu näeb siin mitu korda kuus, aga see laev lähenes iseäralikust kandist. Meiega kaupa tegevad kalurid tulevad põhjast maismaa poolt või idast saarestiku kalarikastelt vetelt. Nende laevad on ka hoopis teistsugused, väikesed ja valgeks värvitud, purjed taevasinised ning pardal paar-kolm meest. Maismaalt esmatarbekaupu ja vahel ka uusi noviitse vedavad laevad on ümarad ja aeglased. Need on sageli mehitatud valvuritega kaitseks piraatide vastu. Kui ma ise neli aastat tagasi ühe säärase laevaga siia tulin, nägin esimest korda merd.
Aga seda laeva, mis nüüd lähima Hamba ümber kaare tegi ja otse meie sadama poole tüüris, ei oska ma kuidagi nimetada. Olen selliseid vaid käputäiel korral näinud. Need tulevad kaugel läänes asuvatest maadest, nagu Emmel ja Samitra, või veelgi kaugemalt.
Needki laevad tulevad tavaliselt maismaa poolt, kalalaevadega sama marsruuti pidi. Purjetavad piki rannikut ega julge enne sügavasse vette seilata, kui on selleks sunnitud. Meie saar on väga väike ja kui tavalist marsruuti pidi ei tulda, on seda raske leida. Õde Loeni ütleb, et Ürgema peidab saart, aga selle peale õde O turtsatab ja pobiseb midagi oskamatutest meremeestest. Mina arvan, et saar peidab ennast ise. Too laev aga keeras ümber Hammaste peaaegu otse läänest ja oli meid ikkagi üles leidnud. Purjed olid hallid, sihvakas laevakere samuti. Halli mere taustal on seda värvi raske märgata. See oli sedasorti laev, mis ei tahtnud oma saabumist kuulutada.
Kui ma nägin, et laev siirdus meie väikesesse sadamasse, hüppasin püsti ja jooksin mööda munakividest randa sinnapoole. Paraku unustasin maha nii korvi kui ka rannakarbid. Just selliste asjade pärast saan ma pidevalt õde Loenilt riielda. „Sa oled liiga impulsiivne, Maresi,” ütleb ta. „Vaata Ema. Kas tema jätaks oma tegemised niimoodi pooleli?”
Vaevalt küll, et Ema nii teeks. Aga ma ei kujuta ka ette Ema üleskääritud pikkade aluspükstega, adru varvaste vahel, rannakarpide korvi kohal küürutamas. Küllap ta tegi seda kunagi, kui oli noor noviits nagu mina. Aga ma ei suuda Ema väikese tüdrukuna ette kujutada. See pole lihtsalt võimalik.
Õed Veerk ja Nummel seisid sillal, vastuvõtuks valmis. Nad vaatasid pingsalt halle purjesid ega märganud mind. Lähenesin neile vaikselt ja ettevaatlikult ning silla nagisevad lauad ei reetnud mind. Imestasin, mida õde Nummel seal teeb. Õde Veerki ülesanne ongi kaluritega asju ajada, kuid õde Nummel tegeleb hoopis väikeste noviitsidega.
„Kas seda Ema nägigi ette?” küsis õde Nummel kätt silmade kohale varjuks tõstes.
„Võib küll olla,” vastas õde Veerk. Tema ei taha kunagi rääkida asjust, milles ta kindel ei ole.
„Ma loodan, et mitte. Ema transis öeldud sõnu oli raske tõlgendada, aga sõnum oli selge.” Õde Nummel kohendas oma pearätikut. „Oht. Suur oht.”
Üks plank mu jala all kriuksus. Õed pöörasid ümber. Õde Nummel kortsutas laupa.
„Maresi. Mida sina siin teed? Minu teada töötad sa täna Koldemajas.”
„Jah.” Ma venitasin vastusega. „Ma tulin karpe korjama, aga siis nägin laeva.”
Õde Veerk osutas käega. „Näe, nad langetavad purjed.”
Me silmitsesime vaikides, kuidas meeskond laeva manööverdas ja silla juures randus. Meeskonnaliikmeid oli kummaliselt vähe. Habeme ja sinise tuunikaga vana mees vööris pidi olema kapten. Peale tema nägin veel vaid kolme meest, kõigil näoilmed kinnised ja mornid. Kapten tuli esimesena kaldale ja õde Veerk läks temaga rääkima. Kui ma püüdsin lähemale hiilida, et kuulda, millest nad räägivad, võttis õde Nummel mul kõvasti käsivarrest kinni. Mõne aja pärast tuli õde Veerk meie juurde tagasi ja sosistas midagi õde Nummelile, kes hakkas otsekohe mind sadamasillalt minema tirima.
Ma läksin küll sõnakuulelikult õde Nummeliga kaasa, kuid ei suutnud oma uudishimu ohjeldada. Tahtsin olla see, kes teistele noviitsidele uudist teatab. Pöörasin ja käänasin pead ning jõudsin näha, kuidas kapten aitas kellegi laeva sisemusest välja. Üks väike kuju, heledad sassis juuksed kosena õblukestel õlgadel. Tüdrukul oli seljas sirge pruun varrukateta särk ja selle all alussärk, mis võis kunagi valge olla. Tema riided olid kulunud ja kui ta liigutas, siis nägin, et särk ei olnud raskest siidist, nagu ma alguses olin arvanud, vaid mustusest jäik. Tüdruku nägu ma ei näinud, sest ta vaatas ainiti maha, nagu peaks igat oma sammu jälgima. Nagu kardaks, et ei saa jalgealust maapinda usaldada. See oli Jai, ehkki siis ma seda veel ei teadnud.
Ma ei mõista, miks õde Nummelil oli ilmtingimata vaja mind sadamasillalt minema talutada. Hiljem samal päeval ilmus Jai meie sekka Noviitside majja. Siis olid tema pikad juuksed kammitud ja siledad, kuigi endiselt räpased, ja tal olid seljas samasugused riided kui meil: pruunid pikad aluspüksid, valge särk ja valge pearätik. Juba tema saabumise hetkest teadsin ma, et temas on midagi ebatavalist.
Jai sai voodikoha minu kõrvale. Uued noviitsid paigutatakse tavaliselt väikeste noviitside magamistuppa, aga enamik neist on tulles ka väikesed tüdrukud. Jai oli piisavalt vana, et meie, suuremate juures magada. Mulle tundus, et ta oli minust, kes ma olen kolmteist, üks või kaks aastat vanem.
Koht minu voodi kõrval vanemate noviitside magamistoas oli vaba, sest Joem oli just Koldemajja kolinud, et hakata õde Ersi noviitsiks. Tema noviitsid on ainsad, kes ei maga Noviitside majas. Nad peavad valvama Kolde tuld, mis ei tohi kunagi kustuda, ning ohverdama Havvale täpselt ettenähtud ajal. Joem peab ennast nii eriliseks, et saab Kolde teenriks hakata. Ma tean, ta arvab, et kõik kadestavad teda. Kui ma alguses siia saarele tulin, ei osanud ka mina tahta midagi paremat
