Öö oli vaikne, kuid siin valitses selline lõõgastunud meeleolu, nagu soojas merevees hulpides. Ranna läheduses oli taevas selge ja tähed särasid mu pea kohal nagu teemandid, heites teravat, eredat valgust.
Vaikne sulpsatus sundis mind jõe poole vaatama. Veepinnal polnud näha muud kui tähistaeva õrna sädelust, mis nägi välja nagu ämblikuvõrku takerdunud jaaniussid.
Kuid siis nägin, kuidas jõe keskel kerkis veepinnale suur pea, vesi nõrgumas suurelt koonult. Rollo lõugade vahel siputas kala; korraks vilksatasid tema hõbedased soomused, kui koer ägedalt peaga rapsas, et murda kala selgroog. Siis ujus tohutu krants aeglaselt vastaskaldale, raputas kasukast vee välja ja lonkis minema, sätendav õhtusöök lõdvalt lõugade vahel rippumas.
Siis peatus koer veel korraks, vaatas mulle otsa ja karvakrae raamis tema kollasid silmi ning säravat kala. Nagu mingi primitivistlik maal, mõtlesin ma; midagi Rousseau’lt, kaasa arvatud kontrast metsiku looduse ja täieliku vaikuse vahel.
Seejärel krants kadus ja vastaskaldal polnud enam muud näha kui puud, mille taga võis peituda mis tahes. Aga mis seal tegelikult on? küsisin endalt. Järgmised puud, vastas see ajusagar, kus peitus loogika.
„Ja palju muudki,” pomisesin salapärasesse pimedusse vaadates. Tsivilisatsioon – isegi see primitiivne tsivilisatsioon, millega olin harjuda jõudnud – ei olnud enamat kui peenike viirg mandri serval. Kahesaja miili kaugusel mererannast polnud ei linnu ega talusid. Ja sealt edasi tuli kolm tuhat miili … mida? Metsikut maad loomulikult, ja ohte. Ja seiklusi – ning vabadust.
See oli lõpuks vaba maailm, vaba hirmust ja täis rõõmu, sest nüüd me olime Jamiega koos kogu eluks, mis meile veel antud. Lahkumised ja kurbus olid seljataga. Isegi mõte Briannale ei tekitanud ülemäärast kahetsust – ma igatsesin ta järele väga ja mõtlesin ta peale pidevalt, kuid teadsin, et ta on turvaliselt omas ajas ja see teadmine aitas taluda tema puudumist.
Lasin end tagasi kivile, sinna lõksu jäänud soojus kiirgas mu kehasse, tundsin rõõmu lihtsalt elus olemisest. Veetilgad rindadel kuivasid mu pilgu all, taandudes kõigepealt niisketeks laikudeks ja haihtudes seejärel hoopiski.
Vee kohal sõelusid kihulaseparved; ma ei näinud neid, kuid teadsin kalade lupsulöömise järgi, kes neid õhust püüda üritasid, et nad on seal.
Putukad olid meid piinanud kõik see aeg. Uurisin Jamie ihu igal hommikul üksipulgi läbi, korjates kortsudest aplaid puuke ja sametlesti, ning võidsin mehi rohke purustatud mündi- ja tubakalehtede mahlaga. Tänu sellele ei õginud poolvarjulise metsa all varitsevad sääskede, kihulaste ja parmude parved neid elusalt, kuid see ei päästnud mehi pealetükkivate putukahordide käest, kes pidevalt kõrva, silma, ninna ja suhu tükkides nad peaaegu hulluks ajasid.
Kummaline küll, aga mind jättis enamik satikaid puutumata. Ian narritas mind, et see on ravimtaimede lehk, mis neid eemale peletab, aga minu arvates oli põhjus sügavamal, sest isegi vahetult pärast suplust ei ilmutanud nad soovi mind tülitada.
Mõtlesin, et tegemist on ehk evolutsioonilise kõrvalekaldega – oletuslikult –, mis kaitseb mind siin ka külmetus- ja muude kergemate haiguste eest. Verejanulised mikroobid evolutsioneeruvad koos inimesega ja on tundlikud oma peremeesorganismide kõige peenemate keemiliste signaalide suhtes. Tulles teisest ajastust, ei olnud mu signaalid enam täpselt need, ja järelikult ei pidanud satikad mind enam oma saakloomaks.
„Aga võib-olla on Ianil õigus ja ma lihtsalt haisen koledasti,” ütlesin valjusti. Kastsin sõrmed vette ja raputasin veetilku kivil puhkava kiili peale, kellest polnud värve neelava hämaruse käes näha rohkem kui läbipaistev vari.
Lootsin, et Jamie teeb kiiresti. Olin päevade kaupa tema kõrval pukis istunud, jälginud ta vaevumärgatavaid liigutusi hobuseid juhtides, näinud valguse mängu ta näol, kui ta rääkis või naeratas, ja sellest piisas, et panna mu peopesi kihelema suurest soovist teda puudutada. Me ei olnud mitu päeva seksinud, sest Charlestoni jõudmisega oli kiire ja teiseks segas mind teadmine, et kuuldekaugusel on tosinkond meest.
Mu keha silitas soe tuulehoog ja ihukarvad tõusid selle puudutusest püsti. Nüüd ei ole kiiret ja keegi ei kuule. Lükkasin käega üle pehme kõhu ja veel pehmema naha reite sisekülgedel, kus veri pulseeris ühes taktis südamega. Tegin peo kausiks ja tundsin painava iha paisunud ning niisket valu.
Sulgesin silmad ja hõõrusin end kergelt, nautides tugevnevat seksinälga.
„Ja kus sina oled, Jamie Fraser?” pomisesin ma.
„Siin,” kõlas kähe vastus.
Lõin silmad ehmunult lahti. Ta seisis jões, must kuue jala kaugusel, poolde reide ulatuvas vees, meheriist kahvatult kumava keha taustal mustav ja kange. Juuksed rippusid lahtiselt õlgadel, raamistades helevalget nägu, pilkumatuis silmis ainitine pilk nagu meie hunt-koeral. Ülim metsikus, ülim liikumatus.
Siis ta liigahtas ja hakkas minu poole tulema, olles endiselt süvenenud, kuid mitte enam liikumatu. Mind puudutades olid ta reied külmad nagu jõevesi, kuid soojenesid mõne hetkega ja läksid kuumaks. Kõik kohad mu kehal, mis tundsid tema paitust, hakkasid higistama ja kuuma niiskuse laine voogas taas läbi mu rindade, muutes nad tema tugeva rinna vastas ümmargusteks ja kleepuvateks.
Siis jõudis ta suu minu omani ja ma sulasin – peaaegu sõna otseses mõttes – temasse. Ma ei hoolinud palavusest, mind ei huvitanud, kas niiskus mu nahal on minu või tema higi. Isegi putukaparved kaotasid tähtsuse. Kergitasin puusi ja ta sisenes minusse, libeda ja kõvana, ning tema viimnegi jahedusevari haihtus mu palavuses, nagu oleks külm mõõgatera torgatud kuuma vere sisse.
Mu käed liuglesid üle ta seljakumerusi katva niiskuskihi, mu rinnad värisesid ta rinna vastas ja nende vahelt nõrisev nire õlitas kõhu ja reite hõõrdekohti.
„Issand, su suu on libe ja soolane nagu vitt,” pomises ta ja ajas keele välja, et maitsta soolaterakesi mu näol ning kortsukesi meelekohtades ja silmalaugudel.
Vaevalt tajusin kõva kivi enda all. Päeva jooksul kogunenud soojus kerkis sealt läbi minu, kare kivipind kraapis mu selga ja tuharaid, kuid ma ei pannud seda tähele.
„Ma ei suuda oodata,” ütles ta hingetult mulle kõrva.
„Pole vajagi,” vastasin ma ja klammerdasin jalad kõvasti ta puusade ümber, nii et kaks ihu kiires lõppmängus üheks said.
„Olen kuulnud kire kätte sulamisest,” ütlesin kergelt hingeldades, „aga see siin on hoopis hull.”
Ta tõstis pea mu rinnalt ja kui ta põsk lahti tuli, kostis vaikne kleepuv lupsatus. Jamie hakkas naerma ja keeras end aeglaselt küljele.
„Jumal, kui palav!” ütles ta. Ta heitis higist niisked juuksed laubalt ja hingas välja, rind pingutusest alles lainetamas. „Kuidas inimesed niisuguse kuumaga seda üldse teevad?”
„Sama moodi nagu meie,” tähendasin ma. Ka mina hingeldasin.
„Ei ole võimalik,” teatas Jamie veendunult. „Vähemalt mitte kogu aeg. Nad sureksid ära.”
„No võib-olla nad teevad seda aeglasemalt,” ütlesin. „Või vee all. Või ootavad kuni sügiseni.”
„Sügiseni?” kordas ta. „ Ma vist siiski ei tahaks elada lõunas. Kas Bostonis on palav?”
„Praegusel aastaajal küll,” kinnitasin talle. „Ja hullupööra külm talvel. Olen kindel, et sa harjud selle kuumaga ära. Ja putukatega.”
Ta
