onu, lähme põhja!” lausus Ian kiirelt, enne kui Jamie vastata jõudis. Ta pühkis õllevuntsi varrukaga ära. „Teekond võib olla ohtlik, üks lisamees julgestuseks kulub ju ära, eks?”
Jamie peitis näo õllekannu, kuid ma istusin piisavalt lähedal, et tajuda vabinat, mis läbi ta keha kandus. Jamie oli oma õepoega tõepoolest väga kiindunud. Kuid paraku kuulus Ian nende inimeste seltsi, kellega pidevalt midagi juhtub. Tavaliselt mitte tema enda süü läbi, aga ometigi – juhtub.
Aasta tagasi röövisid poisi mereröövlid ja just vajadus ta vabastada oli meid keerulisi ning sageli ohtlikke teid mööda Ameerikasse toonud. Viimasel ajal ei olnud midagi hullu juhtunud, aga ma teadsin, et Jamie tahaks oma viieteistkümneaastase sugulase iga hinna eest tagasi Šotimaale ja ema juurde saata, enne kui siiski juhtub.
„Nooh … seda kindlasti, Ian,” sõnas Jamie kannu alla lastes. Ta vältis püüdlikult mu pilku, kuid ma võinuks kihla vedada, et ta suunurk võbeleb. „Sinust oleks palju abi, kindel see, aga …”
„Meid võivad rünnata punanahad!” ütles Ian silmi pärani ajades. Ta nägu, päikesest juba niigi roosakaspruun, hõõgus nüüd ootusärevuse punas. „Või metsloomad! Doktor Stern rääkis, et Carolina kõnnumaad kubisevad kiskjaist: karudest ja metskassidest ja kurjadest pantritest – ja siis veel see kole elajas, keda indiaanlased nimetavad skunksiks!”
Tõmbasin õlut kurku.
„Kõik korras, tädi?” küsis Ian murelikult ja kummardus üle laua minu poole.
„Korras,” kõõksatasin, pühkides rätikuga leemendavat nägu. Tupsutasin rüpest õlletilgad, tõmmates seda tehes riiet veidi ihust eemale, lootuses end natuke õhutada.
Siis märkasin Jamie nägu, mille vaoshoitud lõbusus oli asendunud vaevumärgatava murekortsuga.
„Skunksid ei ole ohtlikud,” pomisesin ma ja panin käe ta põlvele. Olles küll osav ja kartmatu kütt kodustes Šoti mägedes, suhtus Jamie Uue Maailma tundmatusse loomariiki ettevaatlikult.
„Mm-hmh.” Ta laup silenes, kuid ninajuurele jäi korts alles. „Ütleme, et see on nii, aga kuidas jääb ülejäänuga? Ma ei saa öelda, et mulle meeldiks kohtumine karu või metslastekarjaga, kui mul pole muud relva kui see.” Ta patsutas vööl rippuvat tuppe laiateralise noaga.
Relvapuudus oli Jamiet vaevanud juba Georgiast siia tulekul ja Iani märkused indiaanlaste ning metsloomade kohta olid selle mure ta mõtteis taas esiplaanile toonud. Jamiel oli suur nuga, Fergusel väiksem, millega võis nööre läbi lõigata või oksaraagudest tulehakatist kaksata. Ja see oli kogu meie arsenal – Olivieridel ei olnud meile anda ei püsse ega mõõku.
Georgiast Charlestoni olime reisinud koos seltskonna riisi- ja indigokasvatajatega – kõik nugade, püstolite ja musketitega hambuni relvastatud –, kes vedasid oma saadusi sadamaisse, kust need põhja Pennsylvaniasse ja New Yorki veeti. Kui hakkame nüüd Cape Feari poole liikuma, oleme üksi, relvitud, ja kõige ees, mis paksudest laantest välja võib ilmuda, täiesti kaitsetud.
Samal ajal leidus mõjuvaid põhjusi, miks ikkagi minna, ja meie kapitalipuudus oli üks neist. Cape Fear oli šoti mägilaste suurim koondumiskoht Ameerika kolooniais, seal oli mitu linna, mille elanikud olid viimase kahekümne aasta jooksul, pärast Cullodeni-järgset terrorit Šotimaalt siia rännanud. Ning nende immigrantide hulgas oli Jamie sugulasi, kellest ma teadsin, et nad meile kindlasti pelgupaika pakuvad: peavarju, aset ja aega, et ennast Uues Maailmas sisse seada.
Jamie võttis lonksu õlut ja noogutas Duncanile.
„Pean ütlema, et kaldun sinuga nõustuma, Duncan.” Ta naaldus kõrtsitoa seina vastu ja lasi pilgul täiskiilutud ruumis ringi ekselda. „Kas sina ka tunned, et keegi meid vaatab?”
Mul jooksis mööda selgroogu alla külmavärin, mis sest, et higinire tegi sedasama. Duncani silmad läksid hetkeks suureks, seejärel ahenesid taas, kuid ta ei vaadanud üle õla.
„Aa,” ütles ta.
„Kes see on?” küsisin närviliselt ringi vaadates. Ma ei märganud, et keegi oleks meid eriliselt silmitsenud, ehkki vargsi võis seda teha kes tahes; trahter oli täis alkoholist läbi imbunud inimeseloomi ja jutukära küllalt vali, et matta enda alla kõik peale lähima naabri sõnade.
„Ükskõik kes, inglismann,” kostis Jamie. Ta heitis mulle kõrvalpilgu ja muigas. „Äran’d nii ähmi mine, eks? Pole siin mingit ohtu. Siin mitte.”
„Veel mitte,” lausus Innes. Ta nõjatus ettepoole, et endale uus kannutäis õlut valada. „Mac Dubh hüüdis poomise ajal Gavinit, eks? Ja keegi kindlasti jättis meelde – ahaa, see väike vennike seal on Mac Dubh,” lisas ta kuivalt.
„Ja need farmerid, kes meiega koos Georgiast tulid, on oma kauba nüüdseks maha müünud ja lustivad mõnes sellises kohas nagu see,” lisas Jamie, olles pealtnäha süvenenud oma õllekannu mustri uurimisse. „Nad on kõik ausad mehed – aga nad räägivad, inglismann. Hea lugu ju? Inimestest, kelle orkaan kaldale ajas? Ja millised on võimalused, et mõni neist teab, mis meil kaasas on?”
„Aa, saan aru,” pomisesin ma ja saingi. Olime näidanud avalikkuse ees välja oma seotust kriminaalkurjategijaga ega saanud seetõttu enam esineda tähtsusetute ränduritena. Kui ostja leidmine peaks aega võtma, oli tõenäoline, et meid varitseb oht langeda südametunnistuseta isikute röövkallaletungi ohvriks, või siis hakkavad Inglise võimud meid uurima. Kumbki väljavaade ei olnud meelitav.
Jamie tõstis kannu, võttis mehise sõõmu ja pani kannu ohates lauale tagasi.
„Ei. Ma mõtlen, et pole vist tark linnas passida. Me laseme Gavini ausalt maha matta ja siis otsime kuskil linna taga metsas ohutu ööbimispaiga. Homme otsustame, kas minna või jääda.”
Mõte veeta veel mitu ööd metsas – on seal siis skunkse või mitte – polnud just ahvatlev. Ma polnud kaheksa päeva kleiti seljast saanud, piirdudes oma anatoomia väljaulatuvate osade loputamisega, kui juhtusime mõne oja läheduses peatuma.
Olin nii oodanud päris voodit, isegi kui see on kirpe täis, ja võimalust kraapida ihult nädalase reisi mustus. Aga Jamie jutus oli iva. Ohkasin ja silmitsesin kaeblikul pilgul oma varrukaserva, mis oli kauasest kandmisest hall ja määrdunud.
Sel hetkel paiskus kõrtsiuks valla, äratades mind mu mõtisklustest, ja rahvarohkesse kõrtsituppa marssis sisse neli punakuuelist sõdurit. Nad olid täies mundris, musketid käes ja täägid otsas, ning päris ilmselt ei tulnud nad mitte õlut jooma ega täringut mängima.
Kaks sõdurit tegid toale kiiresti ringi peale, vaadates ka laudade alla, kolmas kadus kööki. Neljas jäi uksele valvesse ja pilgutas kõrtsilisi vaadates oma heledaid silmi. Ta pilk jõudis meieni, peatus hetkeks juurdlevalt, kuid libises siis midagi otsides edasi.
Jamie oli väliselt rahulik ja rüüpas hajameelsel moel õlut, kuid ma nägin kuidas ta süles lebav käsi aeglaselt rusikasse tõmbus. Duncan, kes ei olnud tunnete varjamises nii tugev, lasi näoilme peitmiseks pea alla. Kumbki neist ei saanud punakuue juuresolekul ennast vabalt tunda, ja seda põhjusega.
Kõrtsilised ei lasknud ennast sõdurite juuresolekust eriti segada. Väike laulumeeste seltskond korstnanurgas jätkas lõputu „Täitke kõik klaasid” jorisemist, perenaise ja paari kunde vahel puhkes käre vaidlus.
Sõdur tuli köögist tagasi ja oli näha, et ta ei leidnud sealt midagi. Ta marssis kolde ees täringuid mängivate meeste vahelt jõhkralt
