See on mu haigus, mu nõrkus, minu narkots, mida Kenzo keelata ei saa. Ma armastan äikest ja mul on tunne, et kui ta ka kõik ümberringi põlema süütaks, ei puutuks ta mind. Vaata, sellised asjad nagu surm, äike või pimedus – nad on justkui olendid – neid tuleb austada, mitte karta.”
„Danger,” püüdsin ma talle ettevaatlikult avaldada oma arvamust. „ Me seisame siin künka otsas. Tont teab, mitmeid kordi on välk siia varemetesse sisse löönud. Mind ei võlu sugugi, et võin saada paartuhat volti keresse mitte millegi eest! Kas sa, mees, ei taipa üldse füüsikast midagi?”
„Ma pole just palju koolis käinud, jah, aga sinu füüsika ei klapi minu enesetundega praegu üldsegi kokku. Kas sa ise ei tunne, nagu oleksid hetk tagasi puhastustulest läbi käinud? Ma ütlen sulle, et kui Jumal on üldse kusagil olemas, siis on ta just nimelt neis pilvedes! Vaata ringi – kõik maailm rõkkab pärast äikesetormi! Kõik lõhnab ja särab! Kõik on nii puhas – ja rtitsikad laulavad hoopis rõõmsamalt kui enne. Maailm on juba kord niiviisi loodud, et millegi loomiseks peab midagi hävitama. Ära pea mind idikaks, aga mul on praegu tunne, et võiksin käia sajast lahingust läbi ja seejuures ikkagi ellu jääda. Ma olen kuulikindel, Hüdra! Põhiline on, et ma seda usun ja tulen iga äikese ajaks siia, kui vähegi saan. See siin on minu tempel! Sulle see värk vist ei meeldi, eks ole?” vajus ta järsku näost ära.
„Vabandust, ma… ma hakkasin kartma.” tunnistasin ausalt oma argust. „ Muidu oli küll äge, jah!”
„Ta aimab su hirmu. Hirm tõmbab alati õnnetust ligi. Järgmine kord usalda end tema kätte, ole temaga koos niisamuti kui sa oled minuga, nagu sa usaldad Funkie´t… See on nagu orgasm, hull tunne, millele ei pea vastu hakkama.”
„Ei, Bill, sa oled tõega segane!” turtsatasin nördinult.
Bill irvitas naerda, silmitses pilve tagant äsja väljunud kullakarva kuud.
„Ütle mulle, Hüdra, miks ma tookord ellu jäin, kui need tõprad mulle noa selga lõid?”
„Sest Funkie päästis su ära, jobu!” nähvasin tüdinult.
„Ei, sest ma olin ka siis laetud. Ja olen koguaeg laetud. Vaata Dannyt, tal pole ainsatki noast saadud armi. Mina aga trehvan koguaeg justkui meelega noameestega kokku. Ma olen haavu täis, kuid surma ei saa. Ma tean, et seesama välgunooltega Jumal kaitseb mind. See on minu oma usk ja muud ma ei vaja. Ma ei taha preestrit ega kirikut ega voodood. Mulle jätkub täiega sellest, et äike mind kaitseb, kuigi… kui ma kord lähen, siis jällegi tema süü läbi. Ma lihtsalt tean seda. See on siis tasu selle eest, et ta mul praegu elada laseb.”
„Sa oled talle, niisiis, nagu Saatanale, hinge maha müünud, eks ole,” tõdesin süngelt.
„ Võib-olla küll, kuid valikut pole. Ma ammutan jõudu või suren noahoobi läbi. Esialgu eelistan igatahes esimest.” Danger jäi mõttesse. Seisis mu kõrval – pikk ja tugev, eneses alati nii kindel. Ma ei saanud kahelda tema tunnetes. Sulasin hetkeks kokku tema mälestustega, nii nagu kord varem olin tunnetanud Slipi omi. Nägin nägusin enese bümber, tüli ja karjumist. Ma võitlesin… Löök selga, külm valu, pimedus vajub peale… Kukkumine… Ma võpatasin end ärkvele. On mul tõesti seitsmes meel, et tunda teiste elu jubedamaid hetki?
„Vaata, Hüdra!” Billy käsi on ette sirutatud otse poolümmarguse kuu suunas ja sellest mööduvad tumedad varjud, mis öise taeva taustal hoopis vaevu märgatavad. Tasa- tasa kostab mu kõrvu üks unine „kruu…” Mõni neist piiksub.
„Mis need on?” küsin sosinal.
„Sookured,” sosistab Bill vastu. „Kesköised kured. Ilmselt näed sa neid üksainus kord elus.”
„Miks nii?”
„Mõtle nüüd ruttu oma suurima salasoovi peale. Võib-olla nad kuulevad sind ja täidavad selle?”
Ma hoidsin kõvasti tema käest kinni ning mõtlesin ise tegelikult hoopis teisele. Ma mõtlesin Lance Jasonile, et ta tuleks peagi tagasi, et temaga oleks kõik korras ja et ta ikka hooliks veel minust.
Bill mõtles samal ajal oma soovidele, kuni kurgede vaiksed hääled kauguses musta öhe lõplikult kadusid.
Danger ohkas kurvalt, hoides ikka veel mu kätt oma peos. Niisamuti vaikides läksime varemetest ka ära. Juba olles uksest väljas, leides end lageda taeva alt, kumeralt künkanõlvalt, sõnas ta mulle tõsiselt:
„Nad täidavad su soovi.”
„Aga sinu?” küsisin kohe vastu. Ma pole iialgi olnud ei usklik ega ka ebausklik, minu arvates oli see lihtsalt üks kena mäng, mida tahtsin praegu Dangeriga kaasa mängida.
„Minu soov oli liiga keeruline. See käib neil vist üle jõu…” ütles ta nukralt.
Ma muigasin skeptiliselt. Uskumatu, et Bill võtab neid muinasjutte nii tõsiselt, mida iseenda jaoks välja mõtleb!
„Kust sa tead, et nad minu soovi täidavad, aga sinu oma mitte?”
„Ma tundsin või… kuulsin – nad vastasid sulle.”
„Ja sulle ei vastanud?”
Pearaputus.
See lõi mu küll pahviks. Kuidagi ebamugav hakkas. Kas ma pean eluaeg hulludega kurameerima või? Lance sai kõvasti põrutada, Funkie on lihtsalt idioot, Bill on kah kiiksuga… ülejäänud kõik muidu perverdid. Kas maailmas üldse ongi veel kuskil alles ajudega meest? Ma ütlesin alandlikult:
„Need kured on ainult linnud. Nad ei räägi. See kõik on sinu fantaasia.”
Danger peatus poolel teel künkast alla ning istus sealsamas lihtsalt rohu sisse maha. Me olime niigi juba vihmast läbimärjad, seega ei teinud rohi meid hullemaks. Siit võisime näha linnaserva parki, selle suuri vanu puid ja pargi taga majade tulukesi kui jaadimardikaid öös. Kenzo maadest olime kaunis kaugel, ikka mitu head kvartalit ja nime poolest hoopis teine linnaosa. Mul polnud varem aimugi, et Bill siin nii tihti käib. Just nii tihti, kui ilmateade äikest lubab.
„Ma vist väljendusin ebaselgelt,” taipas Bill omast tarkusest. Sügas siis tükk aega pead ning lõi siis hooletult käega. „O.K., ma ütlen seda teisiti: ma lihtsalt tean, et nad täidavad su soovi. Loomulikult linnud ei räägi, ära nüüd mind sellepärast päris maha kah kanna, eks. Ma püüan sulle siis oma mõtet selgeks teha. Vaata, kui sa juhtud öösel kureparve nägema, võid neile soovida oma soovi. See ei tohi olla midagi suvalist. See soov peab tulema otse südamest, muidu ei võta nad seda kuulda. Lindudel on võime läbi käia maailmaga, kus on kõikide mõtted ja soovid. Nimeta seda Soovide Täitumise Maaks, kui tahad. Meie sinna ei pääse, ainult meie unistused ja mõtted, sest see pole mingi materiaalne maailm. Needsamad kured viivad su unistuse sinna ja kui see on nende arvates vaeva väärt, toovad sealt ka vastuse. Ainult see soov peab olema hea, puhas, ilma inimliku vihata.”
„Miks sa arvad, et nad sinu soovi ei täida?” Tegelikult hakkas mulle täitsa meeldima muinasjutuline idee Soovide Täitumise Maast.
„Enese arvates ei soovinud ma midagi võimatut, kuid…” Bill nokitses rohukõrrega maad. Tema hääl kõlas kurvalt. „Nad ei saa muuta inimeste tundeid. See kõik on inimeste endi teha. Sinu soov oli tähtsam, selgem, nad said sellest aru. Aga las mina unistan veel, ega ma nii lihtsalt ei loobu…”
Mul oli natuke kõhe. Tahtsin kontrollida oma kahtlusi ning küsisin tasa:
„Sa siis
