seda olukorda kahtluse alla seadma, trotsima, vältima või muutma.“
Selle kummalise nähtuse seletuseks töötas Josti meeskond välja süsteemi õigustamise teooria. Teooria põhiidee seisneb selles, et inimestel on motivatsioon mõtestada status quo’d legitiimsena, isegi kui see on nende huvidega otseselt vastuolus. Ühes uurimuses jälgiti USA demokraatidest ja vabariiklastest valijaid enne 2000. aasta presidendivalimisi. Kui George W. Bush küsitlustel poolehoidjaid juurde võitis, hindasid vabariiklased teda kõrgemalt, kuid sama tegid ka demokraadid, kes otsisid juba eeldatavale status quo’le õigustusi. Sama asi juhtus siis, kui kasvas Al Gore’i valituks osutumise tõenäosus: kohe suhtusid temasse soosivamalt nii demokraadid kui ka vabariiklased. Poliitilisest ideoloogiast sõltumata meeldis see kandidaat, kes näis olevat võitma määratud. Kui tema šansid kahanesid, meeldis ta kõigile vähem.7
Etteantud süsteemi õigustamisel on leevendav funktsioon. See on emotsionaalne valuvaigisti: kui maailm peab selline olema, pole meil vaja sellega rahulolematu olla. Samal ajal aga jätab leplikkus meid siiski ilma moraalsest nördimusest, et võidelda ebaõiglusega, ja loovast tahtest, et kaaluda teisi võimalusi, kuidas maailm võiks toimida.
Originaalsusele on iseloomulik trotsida etteantud olukordi ja otsida paremaid võimalusi. Ma olen seda üle kümne aasta uurinud ja avastanud, et see pole sugugi nii raske, kui ma arvasin.
Kõik saab alguse uudishimust, juurdlemisest selle üle, miks see etteantud olukord üldse olemas on. Meil tekib tung seada etteantut kahtluse alla siis, kui kogeme déjà-vu vastandit vuja-de’d. Déjà-vu leiab aset siis, kui kohtame midagi uut, kuid meile tundub, nagu oleksime seda juba varem näinud. Vuja-de käib vastupidi – me kogeme midagi tuttavat, kuid näeme seda värskest vaatenurgast, mis laseb meil leida vanadele probleemidele uusi lahendusi.8
Ilma vuja-de-kogemuseta poleks Warby Parkerit loodud. Kui selle asutajad istusid firma väljahaudumise ööl arvutilaboris, olid nad ühtekokku kuuskümmend aastat prille kandnud. See kaup oli alati olnud arutult kallis. Aga selle hetkeni olid nad võtnud status quo’d paratamatusena ega olnud etteantud hinda kahtluse alla seadnud. „See mõte polnud mulle iialgi pähe tulnud,“ ütleb üks asutajaist, Dave Gilboa. „Ma olin prille alati pidanud meditsiiniliseks vahendiks. Eeldasin loomuldasa, et kui seda müüb mulle arst, siis on hinnal kindlasti mingi õigustus.“
Oodates hiljuti Apple Store’i järjekorras, et endale iPhone’i osta, oli ta leidnud end neid kahte toodet võrdlemas. Prillid olid olnud inimelu lahutamatu osa peaaegu tuhat aastat ega olnud tema vanaisa noorpõlvest peale peaaegu üldse muutunud. Esimest korda elus imestas Dave, miks prillide eest nii prisket hinda nõutakse. Miks maksab nii ürgne ja lihtne toode rohkem kui keerukas nutitelefon?
Iga inimene võinuks esitada neid küsimusi ja saada sama vastuse, mille sai Warby Parkeri meeskond. Niipea kui neis tekkis huvi nii kopsaka hinna põhjuse vastu, hakkasid nad prillitööstust lähemalt uurima. Just siis said nad teada, et prilliturgu valitseb Euroopa firma Luxottica, mis oli möödunud aastal kraapinud kokku seitsme miljardi dollarise kasumi. „Mõistes, et samale firmale kuuluvad Lens-Crafters ja Pearle Vision, Ray-Ban ja Oakley ning Chaneli ja Prada prilliraamide ja päikeseprillide litsentsid, sai mulle äkitselt selgeks, miks prillid nii kallid on,“ ütleb Dave. „Seda hinda ei õigustanud mingi tootmiskulu.“ Monopoolset seisundit ära kasutades küsis Luxottica kuludest kakskümmend korda kõrgemat hinda. See etteantud olukord ei olnud olemuselt õigustatud, vaid üht firmat esindava seltskonna valitud. Ja see tähendas, et iga teine seltskond võib teha teistsuguse valiku. „Me võisime asju teisiti teha,“ mõistis Dave äkki. „Me taipasime, et võime oma saatust ise kujundada, oma hindu ise kujundada.“
Kui meis tekib huvi maailmas kehtivate, aga meid mitterahuldavate etteantud asjade vastu, hakkame aru saama, et enamikul neist on sotsiaalne päritolu: reeglid ja süsteemid on inimeste kehtestatud. Ja see tõdemus annab meile julguse juurelda, kuidas me saaksime neid muuta. Enne kui naised said Ameerika Ühendriikides valimisõiguse, „ei pidanud paljud oma alandatud seisust millekski muuks kui loomulikuks“, märgib ajaloolane Jean Baker. Kui naisõiguslaste liikumine hoo sisse sai, „hakkas üha suurem hulk naisi nägema, et tavad, usulised ettekirjutused ja seadused on õigupoolest inimeste loodud ning seega tühistatavad“.9
Etteantuga leppimiseks avaldatav surve saab alguse palju varem, kui me isegi aru saame. Kui mõtlete nende inimeste peale, kes kasvavad suureks ja loovad universumis midagi uut, siis küllap meenuvad teile esimese rühmana imelapsed. Need geeniused õpivad kaheaastasena lugema, mängivad nelja-aastasena Bachi, tunnevad kuuesena läbi ja lõhki algebrat ning räägivad seitsmesena vabalt seitset keelt. Nende klassikaaslased on kadedusest rohelised ja nende vanemad rõõmustavad süllekukkunud lotovõidu üle. Aga T. S. Eliotti parafraseerides: nende karjäär lõpeb tihti mitte paugu, vaid ohkega.
Selgub, et tegelikult muudavad imelapsed väga harva maailma. Kui psühholoogid uurivad kõigi aegade väljapaistvaimaid ja mõjukaimaid inimesi, avastavad nad, et paljud neist polnudki lapsena ebaharilikult andekad. Ja kui moodustada imelastest suur rühm ja jälgida neid terve elu vältel, tuleb välja, et nad ei säragi sarnastest peredest pärit, kuid hilisema arenguga eakaaslastest kirkamalt. 10
Vaistlikult on see mõistetav. Me eeldame, et tugeva akadeemilise hariduse kõrval jääb andekail lastel puudu elukoolist. Kui nad on intellektuaalselt tipptasemel, on neil kindlasti vajaka ühiskonnas toime tulemiseks tarvilikest sotsiaalsetest, emotsionaalsetest ja praktilistest oskustest. Tõenditele otsa vaadates aga näeme, et see selgitus ei klapi: sotsiaalsete ja emotsionaalsete probleemide käes kannatab alla neljandiku andekaist lastest. Suur enamik on ühiskonnaga hästi kohanenud ning naudib kokteilipidusid samavõrd kui vaimseid proovilepanekuid.
Ehkki imelastel on tihtipeale rohkesti nii annet kui ka saavutusjanu, takistab neil maailma muutmast see, et nad ei õpi olema originaalsed. Kui nad esinevad Carnegie Hallis, võidavad füüsikaolümpiaadi või saavad maletšempioniks, juhtub midagi traagilist: harjutamine teeb meistriks, aga see ei tee midagi uut. Andekad lapsed õpivad mängima Mozarti võrratuid viise ja Beethoveni kauneid sümfooniaid, kuid ei loo ise ühtki algupärast teost. Nad pühendavad oma energia olemasolevate teadmiste omandamisele ja mitte uute avastuste tegemisele. Nad muganduvad väljakujunenud mängude kirjapandud reeglitega, mitte ei leiuta uusi reegleid või uusi mänge. Nad üritavad iga hinna eest pälvida oma vanemate tunnustust ja õpetajate imetlust.
Uuringud näitavad, et kõige loovamatest lastest saavad kõige harvemini õpetajate lemmikud. Ühe uurimuse käigus panid põhikooliõpetajad kirja oma lemmikõpilased ja kõige vastumeelsemad õpilased ning hindasid siis mõlemat rühma teatud kriteeriumide alusel. Kõige vastumeelsemad õpilased olid mittekonformistid, kes mõtlesid ise reegleid välja.11 Õpetajad kipuvad väga loovaid õpilasi diskrimineerima ja murelasteks tembeldama. Seepeale õpivad paljud lapsed ruttu programmiga kaasa minema ja originaalseid ideid enda teada jätma. Esseist William Deresiewiczi sõnul saavad neist maailma kõige eeskujulikumad lambukesed.12
Täiseas saavad paljudest imelastest oma valdkonna eksperdid ja organisatsioonide juhid. Ja ometi saavad üksnes murdosast andekaist lastest lõpuks revolutsioonilised täiskasvanud loojad,“ kahetseb psühholoog Ellen Winner. „Need, kel see õnnestub, teevad läbi valuliku ülemineku lapsest, kes omandab väljakujunenud valdkonda kiiresti ja ladusalt, täiskasvanuks, kes kujundab lõpuks valdkonna ümber.“13 Enamik imelapsi ei astu seda sammu. Nad rakendavad oma erilisi võimeid tavalisel moel ja teevad oma tööd hästi, etteantus kahtlemata ja laineid löömata. Igal alal, kus nad kaasa löövad, tegutsevad nad tasa ja targu ning
John T. Jost, Brett W. Pelham, Oliver Sheldon ja Bilian Ni Sullivan, „Social Inequality and the Reduction of Ideological Dissonance on Behalf of the System: Evidence of Enhanced System Justification Among the Disadvantaged“, European Journal of Social Psychology 33 (2003): 13–36; John T. Jost, Vagelis Chaikalis-Petritsis, Dominic Abrams, Jim Sidanius, Jojanneke van der Toorn ja Christopher Bratt, „Why Men (and Women) Do and Don’t Rebel: Effects of System Justification on Willingness to Protest“, Personality and Social Psychology Bulletin 38 (2012): 197–208; Cheryl J. Wakslak, John T. Jost, Tom R. Tyler ja Emmeline S. Chen, „Moral Outrage Mediates the Dampening Effect of System Justification on Support for Redistributive Social Policies“, Psychological Science 18 (2007): 267–74; John T. Jost, Mahzarin R. Banaji ja Brian A. Nosek, „A Decade of System Justification Theory: Accumulated Evidence of Conscious and Unconscious Bolstering of the Status Quo“, Political Psychology 25 (2004): 881–919.
Karl E. Weick, „The Collapse of Sensemaking in Organizations: The Mann Gulch Disaster“, Administrative Science Quarterly 38 (1993): 628–52; vt ka Robert I. Sutton, Weird Ideas That Work: 11½ Practices for Promoting, Managing, and Sustaining Innovation (New York: Simon & Schuster, 2001).
Jean H. Baker, Sisters: The Lives of America’s Suffragists (New York: Hill and Wang, 2006).
Ellen Winner, „Child Prodigies and Adult Genius: A Weak Link“, teoses: The Wiley Handbook of Genius, ed. Dean Keith Simonton (Hoboken, NJ: Wiley-Blackwell, 2014).
Erik L. Westby ja V. L. Dawson, „Creativity: Asset or Burden in the Classroom“, Creativity Research Journal 8 (1995): 1–10.
William Deresiewicz, Excellent Sheep: The Miseducation of the American Elite and the Way to a Meaningful Life (New York: Free Press, 2014).
Ellen Winner, „Child Prodigies and Adult Genius: A Weak Link“, teoses: The Wiley Handbook of Genius, toim. Dean Keith Simonton (Hoboken, NJ: Wiley-Blackwell, 2014).
