muuta seadusi endid. Neist saavad õpetajad, kes valmistavad ette haaravaid algebratunde, aga ei küsi endalt, kas nende õpilastel on algebraõpet üldse vaja. Kuigi me usaldame nende hoolde maailma sujuva kulgemise, jookseme nende pärast ise oravarattas.
Imelapsi takistab saavutusjanu. Õnnestumisiha arvel on paljud maailma suurimaist saavutusist. Kui me tahame tingimata parimad olla, on meil jaksu rohkem, kauem ja nutikamalt töötada. Ehkki kõik kultuurid kubisevad saavutustest, jäetakse originaalsus siiski üha enam väheste spetsialistide hooleks.14
Kui saavutusjanu tippu tõuseb, võib see originaalsuse minema tõrjuda – mida rohkem hindad saavutust, seda enam pelgad nurjumist. Tugev õnnestumisiha ei aita meil pürgida ainulaadsete saavutuste, vaid garanteeritud edu poole. Nagu ütlevad psühholoogid Todd Lubart ja Robert Sternberg: „Niipea kui inimese saavutusvajadus ületab mõõduka taseme, väheneb tegelikult nende loovus.“15
Saavutusjanu ja sellega kaasnev läbikukkumishirm on hoidnud tagasi mõndagi kõigi aegade suurimaist loojaist ja uuendajaist. Stabiilsuse säilitamise ja traditsiooniliste saavutusteni jõudmise pärast muretsedes pole nad raatsinud originaalsust taga ajada. Selle asemel et julgustada neid täiskäigul edasi põrutama, on neid õhutatud, veendud või meelitatud paigale jääma. Kuigi nad võisid pealtnäha olla juhiks sündinud, tõstsid tegelikult neid esile kujundlikult öeldes (ja vahel ka sõna-sõnalt) jüngrid ja kaaslased.16 Kui käputäit inimesi poleks keelitatud originaalselt tegutsema, poleks Ameerika Ühendriike olemas, kodanikuõiguste liikumine oleks ikka veel kõigest unistus, Sixtuse kabeli lagi oleks lage, me usuksime ikka veel, et Päike tiirleb ümber Maa, ning personaalarvuti poleks rahvani jõudnudki.
Meie praegusest vaatevinklist paistab USA iseseisvusdeklaratsioon iseenesestmõistetav, kuid see oleks peamiste revolutsionääride tõrksuse tõttu peaaegu sündimata jäänud. „Mehi, kes võtsid enda peale Ameerika revolutsiooni juhtimise, poleks keegi osanud pidada revolutsionäärideks,“ kirjutab Pulitzeri preemia võitnud ajaloolane Jack Rakove. „Neist said revolutsionäärid neist endist hoolimata.“17 Sõjale eelnenud aastail kartis John Adams brittide kättemaksu ega tahtnud loobuda paljutõotavast juristikarjäärist. Sündmustesse sekkus ta alles pärast seda, kui ta oli valitud Esimese kontinentaalkongressi saadikuks. George Washington oli seni ajanud oma nisu-, jahu-, kala- ja hobusearetusäri ning liitus revolutsiooniga alles siis, kui Adams oli nimetanud ta sõjaväe ülemjuhatajaks. „Ma kasutasin selle vältimiseks kõiki oma võimuses olnud vahendeid,“ kirjutas Washington.
Peaaegu kaks sajandit hiljem hoidus Martin Luther King kodanikuõiguste liikumisest eemale, sest tema unistus oli olla pastor ja ülikoolijuht. Kui 1955. aastal mõisteti kohut Rosa Parksi üle, kes oli keeldunud bussi eesmises osas istet loovutamast, kogunes salk kodanikuõiguslasi arutama, kuidas toimunule reageerida. Nad leppisid kokku, et asutavad Montgomery Edendamise Ühingu ja korraldavad bussiboikoti, ning üks osalejaist esitas Kingi ühingu juhi kandidaadiks. „See käis nii kähku, et mul polnud aega seda läbigi mõelda. Järele mõeldes oleksin tõenäoliselt keeldunud kandideerimast,“ meenutas King. Üksnes kolm nädalat varem oli King oma abikaasale lubanud, et ei võta endale ühtki tõsist ühiskondlikku ülesannet, sest oli äsja väitekirja lõpetanud ja pidi kirikutööle rohkem tähelepanu pöörama. Ta valiti boikotti juhtima ühel häälel. Mõistes, et ta peab samal õhtul kogukonnale kõnega esinema, oli King enda sõnul hirmust halvatud. Siiski sai ta oma hirmust üsna ruttu üle, nii et 1963. aastal sütitas tema kõuekõminal kõlanud hääl kogu rahvas vabadusiha. See aga juhtus üksnes tänu ühele kolleegile, kes oli teinud ettepaneku, et King peaks märtsis Washingtoni protestimarsil lõpukõne, ja innustanud liikumise juhte tema toetuseks sõna võtma.18
Kui paavst volitas Michelangelo Sixtuse kabeli lakke freskot maalima, polnud kunstnik sellest huvitatud. Tema ei pidanud end maalikunstnikuks, vaid kujuriks, ning oli ülesandest niivõrd heidutatud, et pages Firenzesse. Möödus kaks aastat, enne kui ta paavsti nõudmisel projekti kallal tööd alustas.19 Ja astronoomias valitses mitukümmend aastat seisak, sest Mikołaj Kopernik keeldus avaldamast oma originaalset avastust, et Maa tiirleb ümber Päikese. Põlastamist ja naeruvääristamist peljates püsis ta 22 aastat vakka ning jagas oma avastust üksnes sõpradega. Viimaks kuulis avastusest üks mõjukas kardinal ning julgustas kirja teel Kopernikut seda avaldama. Ja ikkagi tõrkus Kopernik veel neli aastat. Tema suurteos nägi päevavalgust alles siis, kui üks noor matemaatikaprofessor võttis asja käsile ja andis selle kirjastada.20
Peaaegu pool tuhat aastat hiljem, 1977. aastal, kui üks ingelinvestor pakkus Steve Jobsile ja Steve Wozniakile Apple’i rahastamiseks 250 000 dollarit, kaasnes sellega ultimaatum: Wozniak pidi Hewlett-Packardist ära tulema. Tema keeldus esialgu sellest. „Ma tahtsin igavesti selles firmas töötada,“ meenutab Wozniak. „Minu psühholoogiline blokk seisnes selles, et ma ei tahtnud oma firmat rajada. Sest mul oli lihtsalt hirm,“ tunnistab ta. Wozniak muutis meelt alles pärast seda, kui Jobs, paljud sõbrad ja ta enda vanemad olid teda julgustanud.21
Me võime vaid ette kujutada, kui paljud Wozniakid, Michelangelod ja Kingid ongi jätnud oma originaalsed ideed arendamata, avaldamata ja edendamata, sest keegi ei vedanud ega tõuganud neid rambivalgusse. Kuigi me kõik ei ihka tingimata rajada oma firmat, luua mõnd meistriteost, muuta läänelikku mõtteviisi ega juhtida kodanikuõiguste liikumist, on meil ideid oma töökoha, kooli ja kogukonna edendamiseks. Nagu majandusteadlane Joseph Schumpeter teraselt märkis: „Originaalsus on loova lõhkumise akt.“22 Uute süsteemide eest seismine nõuab tihti vana tegutsemisviisi hävitamist ning sellest me hoidume seepärast, et kardame paati kõigutada. Üle 40 protsendi peaaegu tuhandest USA Toidu- ja Ravimiameti teadlasest kartsid, et neid tabab kättemaks, kui nad räägivad avalikult ohutust puudutavatest probleemidest. Ühe tehnoloogifirma 40 000 töötajast leidsid pooled, et töö juures pole ohutu väljendada eriarvamusi. Kui küsitleti konsulteerimis-, finantsteenindus-, meedia-, ravimi- ja reklaamifirmade töötajaid, tunnistas 85 protsenti neist, et jätavad olulise probleemi pigem enda teada, kui räägivad sellest ülemusele.23
Mida tegite teie viimase originaalse ideega, mis teile pähe kargas? Ehkki USA on individuaalse ja ainulaadse eneseväljenduse kodu, eelistab enamik meist tipptulemusi püüeldes ja läbikukkumist peljates sõnavõtmisele vaikimist. „Stiiliküsimustes ujuge pärivoolu,“ soovitas väidetavalt Thomas Jefferson, „kuid põhimõttelistes küsimustes seiske kindlalt kui kalju.“ Saavutamistarvidus paneb meid vastupidi käituma. Me leiame pinnapealseid viise, kuidas jätta endast originaalne mulje – kanname kikilipsu või erepunaseid kingi –, ent ei riski olla tõeliselt originaalne. Kui asi puudutab meie peas võrsunud võimsaid ideid või südames sündinud olulisi tundeid, hakkame iseennast tsenseerima. „Elus on nii vähe originaalseid ideid,“ ütleb tunnustatud tippjuht Mellody Hobson, „sest inimesed kardavad sõna võtta ja esile astuda.“24 Millised harjumused on inimestel, kelle originaalsus ulatub välimusest kaugemale ja tulemusrikaste tegudeni?
Et originaalne olla, peab võtma radikaalseid riske. See uskumus on meie kultuuriteadvuses nii sügavale imbunud, et me enamasti ei mõtlegi selle peale. Me imetleme Neil Armstrongi ja Sally Ride’i suguseid kosmonaute seepärast, et nemad on „õigest puust“ – neil oli julgust lahkuda ainsalt planeedilt, millel inimesed on kunagi elanud, ja tungida vapralt kosmosesse. Me ülistame Mahatma Gandhi ja Martin Luther Kingi sarnaseid sangareid, kel jätkus veendumust, et riskida endale kallite moraalipõhimõtete nimel eluga. Me jumaldame Steve Jobsi ja Bill Gatesi tüüpi kuulsusi, sest neil jätkus jultumust koolist välja kukkuda ning kõike mängu pannes garaažis konutada ja üritada oma tehnoloogilisi
Dean Keith Simonton, „Creative Cultures, Nations, and Civilizations: Strategies and Results“, Group Creativity: Innovation Through Collaboration, toim. Paul B. Paulus ja Bernard A. Nijstad (New York: Oxford University Press, 2013).
Robert J. Sternberg ja Todd I. Lubart, Defying the Crowd: Simple Solutions to the Most Common Relationship Problems (New York: Simon & Schuster, 2002); vt ka John W. Atkinson, „Motivational Determinants of Risk-Taking Behavior“, Psychological Review 64 (1997): 359–72.
Jane M. Howell ja Boas Shamir, „The Role of Followers in the Charismatic Leadership Process: Relationships and Their Consequences“, Academy of Management Review 30 (2005): 96–112; J. Mark Weber ja Celia Moore, „Squires: Key Followers and the Social Facilitation of Charismatic Leadership“, Organizational Psychology Review 4 (2014): 199–227.
Jack Rakove, Revolutionaries: A New History of the Invention of America (New York: Houghton Mifflin, 2010); Ron Chernow, Washington: A Life (New York: Penguin, 2011).
Martin Luther King, Jr., The Autobiography of Martin Luther King, Jr. (New York: Warner Books, 1998); vt ka Howell Raines, My Soul Is Rested: Movement Days in the Deep South Remembered (New York: Penguin, 1983).
Giorgio Vasari, Lives of the Most Excellent Painters, Sculptors, and Architects, from Cimabue to Our Times (New York: Modern Library Classics, 1568/2006).
Frank J. Sulloway, Born to Rebel: Birth Order, Family Dynamics, and Creative Lives (New York: Vintage, 1997).
Livingston, Founders at Work, 42, 45.
Joseph A. Schumpeter, Capitalism, Socialism & Democracy (New York: Harper Perennial Modern Classics, 1942/2008).
Jennifer J. Kish-Gephart, James R. Detert, Linda Klebe Treviño ja Amy C. Edmondson, „Silenced by Fear: The Nature, Sources, and Consequences of Fear at Work“, Research in Organizational Behavior 29 (2009): 163–93; „Politics Threaten Science at FDA“, National Coalition Against Censorship, 22. juuli 2006, http://ncac.org/update/politics-threaten-science-at-fda; Frances J. Milliken, Elizabeth W. Morrison ja Patricia F. Hewlin, „An Exploratory Study of Employee Silence: Issues That Employees Don’t Communicate Upward and Why“, Journal of Management Studies 40 (2003): 1453–76.
Isiklik intervjuu Mellody Hobsoniga 12. mail 2015 ja Hobsoni 19. mail 2015 Lõuna-California ülikoolis peetud kõne, http://time.com/3889937/mellody-hobson-graduation-speech-usc/.
