href="#n32" type="note">32 Õuduskirjanduse meister Stephen King töötas seitse aastat pärast esimese jutustuse kirjutamist õpetaja, majahoidja ja tanklateenindajana ning loobus palgatööst alles aasta pärast oma esimese romaani „Carrie“ avaldamist.33 „Dilberti“ autor Scott Adams töötas telekommunikatsioonifirmas Pacific Bell veel seitse aastat pärast seda, kui tema esimene koomiks ajalehtedes laineid lõi.34
Miks mängisid kõik need originaalsed isiksused turvalist mängu ega riskinud kõigega?
Poolsada aastat tagasi töötas Michigani ülikooli psühholoog Clyde Coombs välja uudse riskiteooria. Kui teete aktsiaturul mõne riskantse investeeringu, saate te end kaitsta, kui hoolitsete, et teie teised investeeringud oleksid turvalised. Coombs väitis, et edukad inimesed käituvad ka igapäevaelus riskidega samamoodi, tasakaalustades neid oma portfellis. Kui me satume ühes valdkonnas ohtu, maandame üldist riskitaset teises valdkonnas ettevaatlikult tegutsedes. Kui kavatsed blackjack’is agressiivselt panustada, tasub kasiinosse sõita aeglasemini, kui kiirusepiirang ette näeb.35
Riskiportfellid seletavad, miks inimesed muutuvad tihti ühes eluvaldkonnas originaalseks, ent käituvad teistel aladel üpris tavapäraselt. Pesapalliettevõtja Branch Rickey avas ukse esimesele mustanahalisele profile Jackie Robinsonile, kuid hoidus kiivalt pühapäeviti mänguplatsil käimisest, ropendamisest ja alkoholi joomisest.36 T. S. Elioti tuntuim teos „Ahermaa“ arvatakse 20. sajandi tähelepanuväärseimate poeemide sekka. Pärast seda, kui see 1922. aastal avaldati, töötas Eliot 1925. aastani ühes Londoni pangas ja keeldus kõike oma loomeandele panustamast. Nagu märkis romaanikirjanik Aldous Huxley, kui oli tema kontoris käinud: „Eliot oli kõigist kõige pangaametnikulikum.“ Kui Eliot lõpuks ametist lahkus, ei jäänud ta siiski enda peale lootma. Järgmised 40 aastat töötas ta ühes kirjastuses, et kindlustada endale püsiv sissetulek, ning kirjutas luuletusi töö kõrvalt.37 Nagu märkis firma Polaroid asutaja Edwin Land: „Keegi ei saa olla ühes valdkonnas originaalne, kui ta ei hoia kõigis teistes valdkondades kümne küünega kinni emotsionaalsest ja sotsiaalsest stabiilsusest, mida võimaldavad kindlalt paika pandud hoiakud.“38
Kas aga palgatöö ei takista siiski meid tegemast oma parimat tööd? Terve mõistus ütleb, et loomingulised võimed ei saa õide puhkeda ilma suurte aja- ja energiakulutusteta ning firmad ei saa edeneda ilma tõsiste pingutusteta. Need oletused jätavad kahe silma vahele tasakaalustatud riskiportfelli keskse kasuteguri: ühes valdkonnas end turvalisena tundes on meil vabadus teises originaalne olla. Kui oleme oma põhilised rahalised vajadused rahuldanud, pääseme survest avaldada pooltooreid raamatuid, müüa viletsat kunsti või algatada läbiproovimata äriprojekte. Kui Pierre Omidyar rajas eBay, oli see lihtsalt ta hobi. Ta töötas veel üheksa kuud programmeerijana edasi ja lahkus ametist alles siis, kui veebiturg tõi talle palgatööst suuremat tulu.39 „Parimad ettevõtjad ei ole maksimaalsed riskijad,“ ütleb oma kogemuste põhjal Endeavori kaasasutaja ja tegevjuht Linda Rottenberg, kes on aastakümneid koolitanud maailma parimaid ettevõtjaid. „Nad võtavad riske ilma riskimata.“40
Riskiportfelli tasakaalustatud juhtimine ei tähenda ainult mõõdukate riskide võtmist ja ühtlaselt spektri keskkohas hõljumist. Originaalsed inimesed saavutavad edu sellega, et võtavad ühes valdkonnas äärmuslikke riske ja tasakaalustavad neid teises valdkonnas äärmise ettevaatlikkusega. Sara Blakely tuli 27aastasena välja uudse ideega – leiutas ilma jalalaba osata sukkpüksid – ja võttis suure riski, investeerides sellesse projekti kõik oma 5000 säästetud dollarit. Riskiportfelli tasakaalustamiseks tegi ta veel kaks aastat faksimasinaid müües palgatööd ning tegeles leiutise prototüübiga öösiti ja nädalavahetuseti. Kokkuhoiu mõttes kirjutas patendiavalduse ise, mitte ei palganud selleks juristi. Pärast seda, kui ta lõpuks Spanxi turule oli toonud, sai temast maailma noorim isehakanud miljardär.41 Sada aastat varem rajas Henry Ford oma autoimpeeriumi, töötades samal ajal Thomas Edisoni peainsenerina – see andis Fordile turvatunde, mille najal ta katsetas oma uusi leiutisi. Ta töötas Edisoni alluvuses veel kaks aastat pärast karburaatori leiutamist ja aasta pärast sellele patendi saamist.42
Ja kuidas on lood Bill Gatesiga, kes Microsofti asutamiseks teatavasti Harvardi pooleli jättis? Kui Gates oli teise kursuse tudengina maha müünud uue omaloodud tarkvaraprogrammi, ootas ta veel aasta otsa, enne kui koolist lahkus. Ka siis ei kukkunud ta mitte välja, vaid tasakaalustas oma riskiportfelli sellega, et taotles akadeemilist puhkust, mille ülikool ametlikult kinnitas, ja lasi oma vanematel end rahastada. „Bill Gates pole kaugeltki maailma suurimate riskijate seas,“ märgib ettevõtja Rick Smith, „Pigem võiks teda pidada üheks maailma suurimaist riskimaandajaist.“43
Just seesugune riskimaandamine pani aluse Warby Parkeri läbimurdele. Kahest kaasasutajast, Neil Blumenthalist ja Dave Gilboast, said võrdsetel alustel firma tegevjuhid. Nad ei võtnud kuulda soovitust kohanduda normiga, mille järgi firmal on üksainus juht, sest pidasid turvalisemaks kahte eestvedajat. Ja tõepoolest, tõendid näitavad, et kahe tegevjuhi olemasolu tingib turul positiivseid reaktsioone ja edendab firma mainet.44 Algusest peale oli nende peamine prioriteet riski vähendamine. „Warby Parker ei olnud korv, kuhu ma oleksin tahtnud kõik oma munad panna,“ ütleb Dave. Pärast firma asutamist uuris ta ikka teisigi ärivõimalusi ning kaalus, milliseid ülikoolis tehtud teadusavastusi saaks äris ära kasutada. Tagavaraplaanide olemasolu andis asutajaile julguse rajada oma äri tõestamata oletusele, et inimesed tahavad internetist prille osta. Nad mitte üksnes ei tunnistanud seda ebakindlust, vaid töötasid agaralt selle vähendamise nimel. „Me rääkisime pidevalt sellest, kuidas äris riske vähendada,“ ütleb Neil. „Kogu see teekond oli pikk otsustamise jada, mida võtta ja mida jätta. Kontrollisime ja tasakaalustasime kõike igal sammul algusest lõpuni.“
Riskide vähendamiseks läksid neli sõpra üheskoos ettevõtluskoolitusele ja lihvisid oma äriplaani mitu kuud. Lihtsustamaks klientide kohanemist harjumatu mõttega, et internetist võiks prille osta, otsustasid nad välja pakkuda toodete tasuta tagastamise võimaluse. Küsitlused ja fookusrühma uuringud näitasid aga, et inimesed kipuvad siiski veebist prillide ostmises kahtlema. „Paljud lihtsalt keeldusid seda tegemast. Nemad panid meid tõepoolest kogu äri mõttes kahtlema,“ meenutab Neil. „See oli hetk, mil me tõsiselt endis kahtlesime. See pani meid uuesti kogu plaani läbi vaatama.“
Arutanud selle probleemi üle pikalt ja põhjalikult, leidis tiim lahenduse: kodus raamide tasuta proovimise programmi. Kliendid võisid prilliraame tellida ilma mingi rahalise kohustuseta ja lihtsalt tagasi saata, kui need ei sobi või ei meeldi. See osutus tegelikult vähem kulukaks kui prillide tasuta tagastamine. Kui klient oleks raamid koos klaasidega ostnud ja need siis tagastanud, oleks Warby Parker palju raha kaotanud, sest klaasid tehakse igale ostjale unikaalsed. Kui kliendid proovisid ainult raame ja saatsid need tagasi, sai firma neid uuesti kasutada. Nüüdseks oli Dave juba enesekindel ja veendunud: „Selleks ajaks olime valmis äri alustama ning ma pidin tegema otsuse, et oleme valmis firmat täiskohaga juhtima, sest see ei tundunud enam riskantne. Mul polnud tunnet, et hüppan pea ees tundmatusse.“ Kodus tasuta proovimise programm oli niivõrd menukas, et Warby Parker pidi selle kaks ööpäeva pärast äri alustamist ajutiselt peatama.
Üha kasvav tõendite hulk näitab, et ettevõtjatele ei meeldi riskida rohkem kui ülejäänud inimestele, ning see on üks neid haruldasi järeldusi, milles on ühel meelel paljud majandusteadlased, sotsioloogid ja psühholoogidki. Ühe esindusliku uuringu raames paluti USAs üle 800 ettevõtjal ja palgatöötajal valida, millist kolmest alljärgnevast
Lucas Reilly, „How Stephen King’s Wife Saved „Carrie“ and Launched His Career“, Mental Floss, 17. oktoober 2013, http://mentalfloss.com/article/53235/how-stephen-kings-wife-saved-carrie-and-launched-his-career.
Scott Adams, Dilbert 2.0: 20 Years of Dilbert (Kansas City, MO: Andrews McMeel Publishing, 2008).
Clyde H. Coombs ja Lily Huang, „Tests of a Portfolio Theory of Risk Preference“, Journal of Experimental Psychology 85 (1970): 23–29; Clyde H. Coombs ja James Bowen, „Additivity of Risk in Portfolios“, Perception & Psychophysics 10 (1971): 43–46, ja „Test of the Between Property of Expected Utility“, Journal of Mathematical Psychology 13 (323–37).
Lee Lowenfish, Branch Rickey: Baseball’s Ferocious Gentleman (Lincoln: University of Nebraska Press, 2009).
Paul Collins, „Ezra Pound’s Kickstarter Plan for T. S. Eliot“, Mental Floss, 8. detsember 2013, http://mentalfloss.com/article/54098/ezra-pounds-kickstarter-plan-ts-eliot.
Victor K. McElheny, Insisting on the Impossible: The Life of Edwin Land (New York: Basic Books, 1999).
Adam Cohen, The Perfect Store: Inside eBay (New York: Little, Brown, 2008).
Jane Bianchi, „The Power of Zigging: Why Everyone Needs to Channel Their Inner Entrepreneur“, LearnVest, 22. oktoober 2014, http://www.learnvest.com/2014/10/crazy-is-a-compliment-the-power-of-zigging-when-everyone-else-zags/; Marco della Cava, „Linda Rottenberg’s Tips for ‘Crazy’ Entrepreneurs“, USA Today, 15. oktoober 2014, www.usatoday.com/story/tech/2014/10/02/ linda-rottenberg-crazy-is-a-compliment-book/16551377; „Myths About Entrepreneurship“, Harvard Business Review, IdeaCast, oktoober 2010, https://hbr.org/2014/10/myths-about-entrepreneurship; Linda Rottenberg, Crazy Is a Compliment: The Power of Zigging When Everyone Else Zags (New York: Portfolio, 2014).
Clare O’Connor, „Top Five Startup Tips from Spanx Billionaire Sara Blakely“, Forbes, 2. aprill 2012, www.forbes.com/sites/clareoconnor/2012/04/02/top-five-startup-tips-from-spanx-billionaire-sara-blakely/.
„Henry Ford Leaves Edison to Start Automobile Company“, History.com, www.history.com/this-day-in-history/henry-ford-leaves-edison-to-start-automobile-company.
Rick Smith, The Leap: How 3 Simple Changes Can Propel Your Career from Good to Great (New York: Penguin, 2009).
Matteo P. Arena, Stephen P. Ferris ja Emre Unlu, „It Takes Two: The Incidence and Effectiveness of Co-CEOs“, The Financial Review 46 (2011): 385–412; vt ka Ryan Krause, Richard Priem ja Leonard Love, „Who’s in Charge Here? Co-CEOs, Power Gaps, and Firm Performance“, Strategic Management Journal (2015)
