suurem ja tähenduslikum.“
Tao töötab teie eest ja teiega koos, nii et sellele pole vaja tuletada meelde, kui midagi ihaldate või kui arvate, et see on mõne teie soovi unustanud. Usaldage Tao harmoonilisust. See hoolitses kõige eest, mida läks vaja teie loomisel ja teie olemasolu üheksa esimese kuu jooksul, ilma mingi teie abita, täiesti sõltumatult teie soovidest. Tao teeb seda ka edaspidi, kui seda usaldate ning harjutate mittetegemist.
Vaadake oma ihad üle ning andke need üle nimetamatule. Jah, andke need ära; teil pole vaja teha muud, kui vaid usaldada. Samal ajal kuulake ja vaadake, kuhu teid juhatatakse, ning ühendage end täiusliku energiaga, mis saadab vajamineva teie ellu. Teie (ehk teie ego) ei pea tegema midagi. Laske Tao igavesel täiuslikkusel teie kaudu töötada. See on Laozi sõnum meie praegusele maailmale.
Henry David Thoreau tegi 19. sajandi keskel Waldeni tiigi ääres kirjutades järgmise tähelepaneku, mis võiks minu arvates hästi iseloomustada Daodejingi kolmandat värssi.
Veetkem üksainus päev sama ruttamata kui Loodus, laskmata end rööpast välja lüüa igal teele sattunud pähklikoorekesel või sääsetiival … Undab masinavile – laskem tal unnata, kuni tal jääb hääl pingutusest kähedaks. Heliseb kell – milleks joosta? … Ma olen alati kahetsenud, et ma pole sama tark nagu siis, kui ma sündisin.3
Usaldage oma sisemist pühameest. Ärge laske ihadel häirida oma igavest sidet Taoga.
Üritage täna panna tähele, kas teil on kavas midagi osta. Valige Tao harjutamise tee ning kuulake, mida see ütleb. Olge tänulik, et teil on vahendid ostu sooritada, kuid harjutage iseenda kuulamist ja mittetegemist. Tao näitab teile sel hetkel teed teie tunnete kaudu. Usaldage seda. Vahest soovitatakse teil see asi osta ning selle üle tänulikkust tunda, või siis see kellelegi annetada, või muretseda üks endale ja teine kellelegi teisele või ostmise asemel raha hoopis heategevuseks annetada või lihtsalt ostmisest loobuda.
Harjutage Taod igapäevastes olukordades, sest õpite nõnda tundma sügavamat rahulolu. Nagu värsis öeldud: „Kui tegu on puhas ja isetu, asub kõik oma täiuslikule kohale.“ Ma leian, et rahulolu oleks raske paremini kirjeldada!
Tao on tühi,
kuid ammendamatu,
põhjatu,
kõige esiisa.
Nüristab endas teravad servad;
harutab lahti sassis sõlmed;
päike ei kõrveta läbi pilve;
tolm vajub maha.
Olles peidetud, kuid alati kohal,
ei tea ma, kes ta sünnitas.
Ta on kõigi ühine esivanem, kõigi asjade isa.
Elades igavesti
Tao on kogu elu Allikas, kuid tühi ja piirideta; seda ei saa kitsendada, määratleda ega mõõta. Eluandev loovuse energia on ühtlasi sügava rõõmu allikas, mis on ligipääsetav igas hetkes. Kui elada igavesest perspektiivist lähtudes, siis loobute ideest, et teie ainus identiteet on füüsiline keha, milles liigute sünnist surmani. Oma totaalsuses olete igavene olend, kes on maskeeritud isiksuse vormi „teravate servade“ ja „sassis sõlmede“ maailmas, millele see värss viitab. Kuid teie sees ja teie ümber pulbitseb pidevalt Tao nähtamatu eluandev jõud. See on ammendamatu. Põhjatu. Seda ei saa ära tarvitada.
Neljas värss kutsub teid üles mõtestama ümber oma enesekäsitlust. See näib ütlevat, et kui arendate teadlikkust oma igavesest mõõtmest, pääsete ligi loova energia piiramatu Allikani, mis teist läbi voolab. Näiteks võite soovida parandada teist õnnetumate inimeste igapäevast elujärge, kuid ei usu, et teil oleks piisavalt aega ja energiat, kuna olete hetkel niisugune isik, kes on ametis naasuguste asjadega. Aga kui vähendate klammerdumist idee külge endast kui oma ametist või eluviisist ning lähenete piiritule loovale energiale, mis on samuti osa teist, siis leiate ka vajamineva aja ja energia.
Kui kujutate end ette teisi aitamas, saades juhatust oma igavesest mõõtmest, loob see käitumisviisi ja teod, mis saavad innustust Taost kui „kõigi ühisest esiisast“. Lõpptulemusena muutute absoluutselt veendunuks, et kogu abi, mida vajate, on siin ja praegu juba olemas – teie ees, teie taga, teie kohal ja all. Tühi, aga vägagi kohal. Nagu Laozi tuletab teile meelde, on see „ammendamatu, põhjatu, kõige esiisa.“
Tao kõikjaloleku teadvustamine tähendab, et te ei mõtle millegi vähesuse või puudumise peale. Te ei arva enam: „Midagi sellist kindlasti ei juhtu“, „See pole mu saatus“ või „Minu vedamist arvestades ei saa sellest asja“. Selle asemel leiate, et oodatu pole mitte vaid tulemas – see on juba kohal! Teie uus enesepilt põhineb nähtamatu Tao abistaval kohaolul, mis toob teie ellu uut innustust – tegutsete sellega „ühes vaimus“, Tao lõputus embuses. Kui elate igaveses mõõtmes, on vaevatasuks rahulik rõõm, kuna teate, et kõik on kõige paremas korras.
Mulle tundub, et Laozi muistsed sõnad võiksid moodsa maailma jaoks kõlada nõnda.
Kui usume, et meil on midagi puudu, siis on aeg mõelda Tao ehk ammendamatu allika peale. Just nagu kõike muud meie planeedil, leidub ka raha piiramatult. Seda teades võite saada ühendust põhjatu allikaga. Tehke seda esmalt oma meeles, kinnitades: Kõik, mida praegu vajan, on siin. Küllusest mõtlemine on otsekui energeetiline juhend, millega pääseb ligi oma lõputule olemusele, ning teod järgnevad mõtetele.
Võtke sama suhtumine – Taoga kooskõlas püsimine – abiks kõigi oma probleemide puhul, sest teie kaaslane on kõikehõlmav heaolu Allikas. Ärge andke energiat haigustele või kujutluslikule ebaõnnele, vaid jääge püsima Tao juurde. Jääge sellega, mis on kõigi asjade esiisa, kõige loov allikas. See töötab koos teiega ja teie eest, kuni see väljendub mõtetes, tunnetes ja viimaks ka tegudes.
Mure on mööduv, kui seda tunnistada muutuse märgina – see on vaid muutumise maailma osa. Kui vaatlete oma elu igaviku seisukohalt, hajuvad kõik mured, kartused ja hädad lõpmatusse. Ajatust vaatekohast lähtudes võib kujutada ette, kui tähtsad on kõik need asjad, mille pärast oleme masenduses praegu, näiteks saja, tuhande, miljoni või lugematute aastate pärast. Pidage meeles, et teie, nagu ka igavene Tao, millest pärinete, olete osa igavesest tõelusest.
Korrastage oma mõtted ümber, et need läheksid kokku Taoga. Igavese Tao abiga lihvitakse elu valusad nurgad maha, sõlmed harunevad lahti ning tolm laskub maha. Proovige seda!
Valige täna mingi olukord (ükskõik milline) ning ärge reageerige sellele sõnade kaudu, vaid vaikige ning kuulake oma mõtteid. Viibides näiteks mõnel seltskondlikul üritusel või töökohtumisel, otsustage leida vaikuses leiduv tühjus, et võiksite saada teadlikuks oma lõputust olemusest. Laske sel endale teatada, millal ja kuidas reageerida. Kui märkate, et teie maine ego tahab tõlgendada või hinnanguid anda, siis vaid jälgige seda, ilma kritiseerimata või vahele segamata. Leiate aina enam olukordi, kus rahulikumaks ja rõõmsamaks viisiks on mitte reageerida … püsides lõpmatuses, mis on peidetud, kuid alati kohal.
Vahest võiksite lähtuda mu õpetaja Nisargadatta Maharadži nõuandest ning see koguni kuhugi üles riputada, et see jääks iga päev silme ette:
Tarkus on teadmine, et ma pole miski,
armastus on teadmine, et olen kõik,
nende kahe vahel liigub mu elu.
Erkki Sivoneni tõlge. Henry David Thoreau. Walden ehk Elu metsas. Hortus Literarum, 1994, lk 116–118.
