Valged ööd. Ann Cleeves
Чтение книги онлайн.
Читать онлайн книгу Valged ööd - Ann Cleeves страница 1
Reisijad valgusid kruiisilaevalt kaldale. Nad kandsid kergeid jakke ja päikeseprille ning õlgade ümber seotud kampsuneid. Neid oli hoiatatud, et nii kaugel põhjas võib ilm olla väga muutlik. Laev oli nii suur, et kui sa seisid Morrisoni sadamasillal ja sealt ta poole üles vaatasid, kahanes taamal paistev inimasula pihutäieks päkapikumajadeks. Pikad akenderivid, igal oma rõdu, terve ujuv linn. Lerwickis oli keskpäev. Päike säras vastu siledalt veepinnalt ja hiiglaslik valge laevakere ergas nii heledalt, et seda pilguga mõõtes tõmbusid silmad kissi. Parkimisplatsil ootas trobikond busse, et viia turistid lõuna poole arheoloogilisi kaevamisi vaatama, merelindude kaljude juurde lunne pildistama ja giidide juhendusel hõbedatehasega tutvuma. Vahepeal kavatseti teha peatus Shetlandi teehetke nautimiseks.
Maabumistrepi juures ootas etleja. Liikuv kunstiteos, tänavateater. Kleenuke meesterahvas Pierrot’ kostüümis, nägu varjamas klounimask. Ta ei rääkinud, ainult etendas saabuvatele külalistele pantomiimi. Ta tegi liialdatult sügava kummarduse, üks käsi kõhul, teise sõrmed peaaegu maad riivamas. Turistid naeratasid. Nad lasksid ennast meelsasti lõbustada. See oli hoopis midagi muud kui ebamugavust tekitavad tülitamise juhtumid suurlinnas, kus leidub kerjuseid ja napakaid, keda kohates on targem kõrvale põigata ning vältida silmsidet. Aga nüüd olid nad Shetlandil. Kus saaks olla veel turvalisem? Nad lausa ootasid kohtumist kohalike elanikega. Sest kust sa muidu kogud värvikaid lugusid, mida hiljem kodustele jutustada?
Klounil oli punane litritega ülekülvatud sametkott. See sädeles tema liigutuste taktis. Ta kandis seda risti üle rinna, nii nagu tänavaröövleid kartvad vanad naised kannavad oma käekotte. Kloun võttis kotist pihutäie trükitud reklaamlehti ja asus neid laiali jagama.
Nüüd nad taipasid. See polnud siiski muud kui reklaamitrikk. See paik siin polnudki vist nii väga erinev Londonist, New Yorgist või Chicagost, kuid turistid ei lasknud sel oma head tuju rikkuda. Nad olid praegu puhkusel. Nad võtsid värvilise paberilehe vastu ja lugesid seda. Lerwickis oli neil terve õhtu vaba. Vahest on siin mõni etendus, mida tasub vaatama minna? Selles klounis oli midagi, mis neid kütkestas. Ta pani nad oma hirmuäratava maski kiuste naeratama.
Bussi peale minnes saatsid nad teda pilguga, kuni ta neil linna viival kitsal tänaval silmist kadus. Ta jagas tee peal ikka veel vastutulijatele oma flaiereid.
Esimene peatükk
Läbi linna sõites tabas Jimmy Perezi pilk klouni selga, kuid nähtu ei talletunud ta mällu. Ta mõtted olid mujal.
Ta oli pärast lühikest puhkust oma vanemate talus Fair Isle’il naasmas Tingwalli lennuväljalt. Kolm päeva ema hellitusi ja isa lõputut kurtmist lammaste hinna üle. Nagu alati pärast kodus käimist küsis ta endalt nüüd, miks nõuab isaga läbisaamine temalt nii suurt pingutust. Nad ei läinud kunagi vaidlema, nende vahel polnud vaenulikkust, kuid lahkudes jäi teda alati painama ärritav segu süümepiinadest ja küündimatuse tundest.
Ja siis veel töö. See paberivirn, mis nagunii ootab teda lauanurgal. Juba ainuüksi Sandy Wilsoni kuluaruanded neelavad terve tööpäeva. Ja prokurör tahab saada aruannet Lerwickis aset leidnud raskete tagajärgedega baarikaklusest.
Ja Fran. Ta oli lubanud naise kell pool kaheksa Ravenswickis peale võtta. Enne seda peab jõudma kodus duši all käia. See oli kohting, oli ju? Esimene päris kohting. Juba kuus kuud olid nad teineteise ümber tiirelnud, ainult sõbrad, aga nüüd oli Perez järsku erutatud nagu teismeline.
Ta jõudis Frani maja juurde täpselt kokkulepitud ajaks, juuksed veel märjad, ihul ebamugav tunne uuest särgist, mis oli kuidagi kange, justkui tärgeldatud, ees keskel pakendist jäänud voltimisjoon. Rõivavalik tegi ta alati närviliseks. Kuidas riietuda peo jaoks, millega tähistatakse kunstinäituse avamist? Eriti veel siis, kui kunstnik on naine, kes kummitab su unedes ja häirib päevasel ajal su keskendumist ning kui sa loodad temaga täna öösel voodisse jõuda?
Ka Fran oli närviline. Ta mõistis seda kohe, kui naine autosse istus. Fran kandis midagi liibuvat ja musta, ta jättis šiki ja erudeeritud mulje, mis tegi ta Perezi silmis tema jaoks kättesaamatuks. Ja siis kinkis Fran mehele oma erilise naeratuse ning see pani tal kõhus keerama, nagu oleks ta just astunud maha The Good Shepheri pealt pärast kolme tundi läänetuules loksumist. Ta pigistas naise kätt. Ta oleks tahtnud öelda, kui vapustav Fran välja näeb, kuid ei leidnud sõnu, mis poleks kõlanud labaselt või üleolevalt, ja nii nad sõitsidki terve tee Biddistasse täielikus vaikuses.
Galerii nimi oli Herring House – „Heeringamaja” –, sest kunagi oli seal kalu kuivatatud. Maja asus läänekaldal madala oru serval otse vee ääres. Sealt veidi eemal rannas võis näha lühikest kividest muuli, mille ääres olid sildunud kalapaadid, mis varasematel aegadel olid käinud seal oma saaki maale laadimas; nüüdki lebas veel rannal mõne mehe paat. Galerii uksest välja astujat tervitas adru ja soola lõhn. Bella Sinclair rääkis, et kui tema selle ehitise üle võttis, uhkasid seinad veel kerget heeringahõngu.
Bella oli selle näituse teine kunstnik. Perez teadis teda, nii nagu teadsid teda peaaegu kõik Shetlandil. Enamasti niipalju, et peol ligi astuda juttu puhuma, kuid eelkõige teati teda siiski teiste tuttavate kaudu ja nende juttude järgi, mis liikusid suust suhu. Bella oli põline shetlandlane, Biddistas sündinud ja kasvanud. Tal oli tormiline noorus, nagu räägiti, kuid nüüd oli ta kõrgivõitu olekuga ja aukartust äratav. Ja rikas.
Lennureisi erutus polnud veel lahtunud, ühtlasi tegi teda ärevaks aimus, et täna on tema ainus võimalus Fran endale saada. Ta oli teiste inimeste tunnete suhtes nii kohmakas. Mis siis, kui ta on millestki valesti aru saanud? Bellale tervituseks kätt sirutades märkas Perez, et käsi väriseb. Ka Frani mure oma maalide vastuvõtu pärast võis olla talle üle kandunud. Kui nad hakkasid külaliste seas ringi liikuma, silmitsema paljastele seintele väljapandud töid, tundis ta, kuidas pinge veelgi kasvab. Ta ei suutnud ümberringi toimuvat õieti tajuda. Ta vestles Franiga, noogutas tuttavatele, kuid oleks viibinud justkui kusagil mujal. Ta tundis laubal painavat survet. Nagu rasket õhku palaval päeval enne äikesetormi. Alles siis, kui neile saabus esinema Roddy Sinclair, suutis ta ennast veidigi lõdvaks lasta. Justkui vihmasadu oleks viimaks ometi alanud.
Roddy seisis ruumi keskel, valgusest raamitud. Kell oli üheksa õhtul, kuid ikka veel tungisid kõrgesse viilkatusesse lõigatud akendest sisse päikesekiired. Valgus peegeldus vastu poonitud puupõrandalt ja lubjatud seintelt ning selle kuma langes Roddy näole. Noormees seisis mõnda aega liikumatult, suu kõrvuni, ootas, et külastajad pöörduksid teda vaatama, vankumatult kindel, et saab nende jäägitu tähelepanu osaliseks. Vestlused vaibusid, maad võttis vaikus. Ta vahetas pilgu oma tädiga, kes kinkis talle naeratuse, mis oli ühteaegu soosiv ja tänulik. Roddy tõstis viiuli, surus selle otsa lõua alla ja ootas veel viivu. Tekkis haudvaikne hetk ja ta alustas mängu.
Nad teadsid juba ette, mida temalt võib oodata, ja ta ei valmistanud neile pettumust. Ta mängis nagu maniakk. Selle poolest teda tuntigi. See oli terve etendus. Ja siis veel muusika. Shetlandi viiulimuusikat, mis oli mingi ime läbi massidele meeldima hakanud, võis kuulda nüüd raadiost, seda ülistati teleri vestlussaadetes. Uskumatu, aga tõsi: kollane press kirjutas Shetlandi poisist, kes jõi šampanjat ja kurameeris teismeliste näitlejannadega. Kuulsus oli saabunud ootamatult. Üks rokkstaar oli nimetanud Roddyt oma lemmikartistiks ja pärast seda figureeris ta juba igal pool – ajalehtedes, teleris, staarikultusele pühendatud klantsajakirjades.
Roddy hüppas ja kargas ning väärikas keskealine publik, lõunast pärit kunstikriitik ja need vähesed kohalikud suurkujud, kes olid vaevunud Lerwickist veel põhja poole sõitma – kõik nad panid klaasid käest ja hakkasid rütmi kaasa plaksutama. Roddy langes põlvili, painutas keha aeglaselt üha enam taha, kuni lamas pikali põrandal, jätkates mängimist ilma ühegi veata, kargas siis püsti, endiselt mängu katkestamata. Galerii ühes nurgas oli vanapaar tantsima hakanud, üllatavalt kergejalgselt, teineteise käevangus.
Ta mängis nii ägedalt, et tema sõrmede liikumist ei jõudnud pilguga jälgida. Ja siis järsku muusika vaikis. Noormees kummardas. Publik hõiskas. Perez oli näinud tema etteastet mitu korda varemgi, kuid see liigutas teda nüüdki veel, ta tundis