esimene mängija
0000
Iga minuvanune mäletab, kus ta oli ja mida tegi, kui võistlusest esimest korda kuulis. Mina istusin oma urkas ja vahtisin multikaid, kui mu videovoogu lõiganud uudis teatas, et James Halliday oli öösel surnud.
Muidugi olin ma Hallidayst kuulnud. Igaüks oli. Ta oli arvutimängudisainer, kes oli loonud OASISe – ajapikku ülemaailmseks virtuaalreaalsuseks arenenud veebirollimängu, mis oli nüüdseks tuttav suuremale osale inimkonnast. Tänu OASISe enneolematule edule oli Halliday üks rikkamaid inimesi maamunal.
Alguses ei saanud ma aru, miks meedia miljardäri surmast nii suure numbri tegi. Lõppeks oli Maa elanikel ju muidki muresid. Jätkuv energiakriis. Katastroofiline kliimamuutus. Massiline nälg, vaesus ja haigused. Pool tosinat sõda. Teate küll: „Kassid-koerad üheskoos… Massihüsteeria!“ Tavaliselt ei seganud uudistesaated inimestel komöödiasarjade ja seebiooperite vaatamist, kui just ei juhtunud midagi tõeliselt hullu. Uue tapjaviiruse puhang, järjekordne suurlinn tuumaseenes õhku haihtumas. Seda sorti hiigeljamad. Olgu Halliday nii kuulus kui tahes, piisanud oleks lühikesest surmateatest õhtustes uudistes, et pesemata rahvamass saaks kadedusest pead vangutada, kui kuuleb, milline ilgelt suur summa rikkuri pärijatele sülle langeb.
Aga selles konks oligi. James Hallidayl polnud pärijaid.
Ta suri kuuekümne seitsme aastaselt poissmehena, tal polnud ainustki elus sugulast ja näis, et ka mitte ühtki sõpra. Elu viimased viisteist aastat oli ta veetnud vabatahtlikus eraldatuses, mille vältel oli – kui uskuda kuulujutte – ta täielikult segi pööranud.
Nii et tolle jaanuarihommiku tõeliselt jahmatav uudis, mis pani kõik Torontost Tokyoni hommikuhelbeid käest pillama, puudutas Halliday testamendi sisu ja tema hiigelvaranduse saatust.
Halliday oli valmistanud ette lühikese videosõnumi, mis tuli saata pärast tema surma kogu maailma väljaannetele. Sama video oli sel hommikul saadetud ka igale OASISe kasutajale. Mäletan tänaseni tuttavat kõlli, kui sõnum mu postkasti jõudis, vaid mõni sekund enne kõige esimest uudistesaadet.
See videosõnum oli tegelikult hoolikalt läbi mõeldud lühifilm pealkirjaga „Anoraki kutse“. Halliday oli kuulus veidrik ja eluaeg painasid teda 1980ndad, mil ta oli olnud teismeline, nii et „Anoraki kutse“ oli paksult täis arusaamatuid viiteid 1980ndate popkultuurile, millest ma filmi esimest korda nähes midagi ei jaganud.
Kogu video kestis napilt üle viie minuti ning järgnenud päevadel ja nädalatel sai sellest maailma enim uuritud filmijupp, mis võeti kaaderhaaval lahti ja analüüsiti põhjalikumalt läbi kui Zapruderi filmikatke president Kennedy tapmisest. Terve minu põlvkond teadis iga sekundit Halliday sõnumist peast.
„Anoraki kutse“ algab trompetihelidega vanast laulust „Dead Man’s Party“.
Esimestel sekunditel on ekraan laulu taustal must, siis liituvad trompetitega kitarrid ning ilmub nähtavale Halliday. Ent ta ei ole ajast ja haigusest räsitud kuuekümne seitsme aastane mees. Ta näeb välja täpselt samasugune nagu 2014. aastal ajakirja Time kaanel: pikk kõhn terve mees varastes neljakümnendates eluaastates, juuksed sassis ja ees talle nii iseloomulikud sarvraamidega prillid. Ka rõivad on samad kui Time’i kaanefotol: kulunud teksad ja arvutimängu „Space Invaders“ pildiga muistne T-särk.
Halliday on keskkooli tantsupeol, mis toimub suures võimlas. Teda ümbritsevad teismelised, kelle riided, soengud ja tants viitavad 1980ndate lõpule. (Stseeni hoolikas analüüs näitab, et kõik lapsed Halliday selja taga on tegelikult John Hughesi noortefilmide kõrvalosalised, digitaalselt videosse kleebitud.) Ka Halliday tantsib, kuigi keegi pole teda päriselus tantsimas näinud. Hullumeelselt irvitades teeb ta kiireid pöördeid, vehib käte ja peaga laulu taktis ning sooritab eksimatult 1980ndate tantsuliigutusi. Kuid Hallidayl ei ole partnerit. Ta tantsib, nagu öeldakse, iseendaga.
Korraks ilmuvad ekraani alumisse vasakusse nurka kirjaread, kus on bändi nimi, laulu pealkiri, plaadikompanii ja väljalaskeaasta, justkui oleks tegu vana MTV muusikavideoga: Oingo Boingo, „Dead Man’s Party“, MCA Records, 1985.
Kui laulja alustab, laulab Halliday hääletult kaasa, ise endiselt keerutades: „Olen ilusti riides, aga minna pole kuhugi. Kõnnin õlg õla kõrval surnud mehega. Ära põgene, see olen ju mina…“1
Äkitselt lõpetab ta tantsimise ning peatab järsu käeviipega muusika. Samal hetkel haihtuvad tantsijad ja võimla ning ümbrus muutuvad.
Nüüd seisab Halliday matusekontori ees avatud kirstu kõrval. (Õigupoolest pärineb tema taust ühest 1989. aasta filmi „Heatherid“ stseenist. Näib, et Halliday on matusekontori sisustuse digitaalselt taasloonud ning ennast selle keskele paigutanud.) Teine, palju vanem Halliday lamab kirstus, keha kõhetu ja vähist rüüstatud. Tema laugudel lebavad säravad veeranddollarilised mündid. (Kõrgresolutsiooniga vaatlusel selgub, et mõlemad mündid on vermitud 1984. aastal.)
Noorem Halliday vaatab oma vanema mina laipa teeseldud kurbusega ja pöördub siis leinajate poole. (Leinajad on tegelikult näitlejad samast „Heatherite“ matusestseenist. Publiku seas on selgelt äratuntavad Winona Ryder ja Christian Slater, kes istuvad tagareas.) Halliday laseb sõrmedega nipsu ja ta paremasse kätte ilmub kirjarull. Ta avab selle uhke žestiga, nii et rull keerdub lahti põrandale ja veereb alla tema ees olevasse vahekäiku. Vaatajate poole pöördudes lõhub Halliday nii-öelda neljanda seina ning hakkab lugema:
„Mina, James Donovan Halliday, olles teadvusel ja täie mõistuse juures, teen teatavaks oma viimase soovi ja tahtmise, tühistades sellega kõik oma eelnevad testamendid, mille olen enne tänast päeva…“ Ta loeb üha kiiremini, uhades läbi veel mitmest paragrahvist, kuni tempo tõuseb sääraseks, et sõnad pole enam arusaadavad. Siis järsku ta peatub. „Unustage ära,“ ütleb ta. „Isegi sellel kiirusel läheks mul terve kuu, enne kui kogu selle värgi loetud saan. Kahju küll, aga mul lihtsalt pole selleks aega.“ Ta laseb kirjarullil maha kukkuda ning see pudeneb kuldseks tolmuks. „Las ma räägin teile ainult põhilisest.“
Matusekontor haihtub ja ümbruskond muutub veel kord. Nüüd seisab Halliday tohutu pangaseifi ukse ees. „Kogu mu pärandus, sealhulgas põhiosa mu firma Gregarious Simulation Systems aktsiatest, pannakse senikauaks tagatisfondi, kuni on täidetud ainus tingimus, mille oma testamendis kehtestasin. Esimene inimene, kes selle tingimuse täidab, pärib kogu mu varanduse, mille suurust hinnatakse praegu enam kui 240 miljardile dollarile.“
Seifiuks avaneb ja Halliday astub sisse. Seif on hiigelsuur ning selles on määratu, ligikaudu suure maja mõõtu kuhi kullakange. „See on see nutsuhunnik, mille välja käin,“ lausub Halliday laia irve saatel. „No mida kuradit, ma ei saa seda ju kaasa võtta, ega?“
Ta toetub vastu kullakangide virna ja kaamera suumib talle näkku. „Nüüd te kindlasti mõtlete, mismoodi te kogu selle kama endale saaksite? Noh, lapsed, pidage hoogu. Kohe jõuan ka selle juurde…“ Ta teeb dramaatilise pausi, endal nägu nagu lapsel, kes paljastab kohe tohutu saladuse.
Halliday lööb sõrmedega nipsu ja pangaseif kaob. Samal hetkel ta kahaneb ja muutub väikeseks poisiks, kellel on jalas pruunid velvetpüksid ja seljas „Muppet Show“ luitunud T-särk. (Nüüd näeb ta välja täpselt nagu 1980. aasta koolifotol, mil ta oli kaheksa-aastane.) Noor Halliday seisab täistuubitud elutoas oranžil pleekinud vaibal, taustal puutahveldisega seinad ja kitšimaiguline 1970ndate lõpu sisustus. Nurgas kükitab 21tollise ekraaniga Zenithi telekas, mille taha on haagitud Atari 2600 mängukonsool.
„See oli minu kõige esimene arvutimängusüsteem,“ ütleb Halliday lapsehäälel. „Atari 2600. Ma sain selle 1979. aasta jõuluks.“ Ta potsatab Atari ette istuma, haarab juhtkangi ning asub mängima. „See oli minu lemmikmäng,“ lausub ta ja noogutab telekaekraani suunas, kus väike ruuduke liigub läbi lihtsate labürintide. „Selle nimi oli „Adventure“.
Orig „All dressed up with nowhere to go. Walking with a dead man over my shoulder. Don’t run away, it’s only me.“ (Siin ja edaspidi toimetaja märkused kui ei ole märgitud teisiti.)
