mõtetega juba toimunut harutamas. “Kell 22.40 tuli Laasikule väljakutse, et siin lastakse. Võtsin Oja peale ja umbes kell 23.00 olime siin. Näete, maha on lastud Mängur, vabandust, Tanel Koit sünniaastaga 1969. Ta ei elanud siin, oli külas ühel naisterahval. Kohe ütlen, kellel, pagan, ei leia hetkel nime. Sündmus ise oli laias laastus nii, et Tanel Koit lahkus majast, teda tulistati kohe. Tehti mitu lasku. Kuul tabas vasakut poolt ja välja ei tulnud. BMWs on ka paar kuuli, need on läbi küljeukse läinud. Koit andis otsad enne kiirabi saabumist. Padrunikesti leidnud ei ole. Pime on. Esimesena jõudis kohale patrull. Hei, patrull, tulge siia! Kandke aseprefektile ette.” Minu poole jooksevad kaks kuulivestides noort politseinikku. Poisid on üsna ähmi täis ja tundub, et situatsiooni, mille üks osaline on laip, pole nende töises elus varem olnud. “Härra aseprefekt, kell 22.40 saime väljakutse juhtimiskeskusest sellele aadressile, et lastakse. Kui kohale jõudsime, oli kodanik juba surnud. Kohal oli kolm noormeest, kes ütlesid, et tulid pärast laskmist. Nende andmed on olemas.” Noorukid krabistavad püüdlikult märkmikulehti. “Öelge nimed,” püüan olla vähem ülemuslik, et mitte neid veelgi enam ähmi ajada. “Kohapeal olid Teodor Kuristik ja Igor Miškov. Aadressid panime kirja ja lasime nad minema. Polnud põhjust kinni pidada.” Poisid vaatavad mind küsivalt. “Kes kolmas oli?” Mehed lähevad selgelt närvi ja löövad pilgu maha. “Härra aseprefekt, kolmas oli ka, selline pikk, umbes 195 cm, aga ta haihtus kuidagi ja me ei jõudnud ta andmeid üles märkida.” Selle peale ei suuda ma ärritust tagasi hoida. “Haihtus! Ta lihtsalt läks minema, aga teie ei pööranud sellele tähelepanu. Kurat, mida teile seal Paikusel terve aasta õpetatakse. Olgu, kaduge mu silma alt. Minge kirjutage selle kohta raport, aga ärge kirjutage sellest, et keegi haihtus. Kirjutage, et magasime kolmanda maha.” Pööran poistele selja ja muigan omaette. Tamm popsutab naeru oma jope krae sisse. “Ja mida sina naerad. Kus sinu Oja on, mida ta latrab seal eksperdiga. Mingu rääkigu parem naabermajade omadega, kas keegi kuulis midagi. Homme hommikul punkt kell 10 tulge mõlemad minu juurde. Vaatame, mis edasi saab.”
Lohakusviga
Ilm on üsna vastik. Väljas on ka pime. Sain polkovnikult noormehe foto, kelle pean maha laskma. Ma tunnen seda kutti, olen teda linnas jõlkumas näinud. Kuulub Linnuvabriku grupeeringusse. Tema arvel peaks olema nii mõnigi tapmine, väljapressimine ja vägistamine. Ilmselt on ta kellelegi tähtsale varba peale astunud. Kurat, et see vihm ka üle ei jää. Päris niiskeks võtab. Nina juba löriseb. Kui ma polkovnikult pildi sain ja aadressi, kuhu Mängur pidi tulema, läksin koha peale olukorraga tutvuma. Vaatasin, kust oleks parem teda rünnata. Nüüd istungi siin aia taga ja silmitsen hoovi, millal Mängur tuleb ja kas ma saan teda kohe tulistada. Et ei peaks teine kord enam sama moodi sellise ilmaga passima. Kell on juba kümme läbi, aga Mängur istub ikka veel toas. Ah et kust ma seda tean? Mänguri BMW seisab hoovis vana koha peal. Mõni aeg hiljem avab keegi maja ukse ja mahe valgus täidab uksealuse. Äkki seisab uksel Mängur ja suundub oma BMW poole. Võtan põuetaskust relva ja tulistan teda mõned korrad. Huvitav, pauke kostis rohkem, kui arvasin ennast laskvat, aga ju oli see vist ainult kaja. Mängur kukub külili ja jääb vaikselt lamama. Nüüd on vaja kiiresti padrunikestad kokku korjata. Vaatan hoovi. Mängur lamab ikka külili, aga tema kohale kummarduvad mees ja naine. Kurat, kas tõesti jäi ellu? Leidsin üles kõigi nelja padruni kestad. Aga pean kontrollima, ega ta ellu jäänud. Kui jäi, siis pean ta ülesande lõpetamiseks ikka kuidagi ära tapma. Vigu ei saa endale lubada. Noormees Mänguri kõrval helistab meeleheitlikult kuhugi. Jälgin asjade käiku oma peiduurkast. Hoov täitub ajapikku inimestega. Hoovi sõidab veel üks auto, millest väljuvad kaks poissi. Nüüd on aias oma kümmekond inimest. Ka naabrid on hoovile tulnud. Lähen õige ja tutvun ka olukorraga. Liginen vaikides laibale. Uh, surnud on. Samal hetkel jõuab hoovi politseipatrull Suzukil. Kaks politseinikku tulevad masinast välja. Naabrid on selleks ajaks hoovilt lahkunud. On veel ainult maja perenaine, tema sõber ja hiljem saabunud kaks noormeest. Politseinikud paluvad kõigil kohtadele jääda ja tõmbavad politseilindi ümber sündmuskoha. Mul on aeg vaikselt jalga lasta. Hiilin pimedasse aianurka ja hopsti, olen üle aia. Ma ju tean, et läheduses koeri ei ole. Jooksen läbi aia, hüppan veel ühest aiast üle ja olengi kõrvaltänaval. Nüüd on vaja siit kiiresti kaduda, sest varsti saabuvad eksperdid ja muud politseinikud sündmuskohale. Istun oma autosse ja sõidan kodu poole. Nüüd on vaja veel püstolist lahti saada ja siis on kõik korras. Sõidan koju ringiga läbi Keila. Teen peatuse ja viskan relva Keila jõkke.
Koju jõudes ootab mind laual Martelli pudel. Joon suure klaasi konjakit ja ronin duši alla. Kurat võtku! Mul oli ju teine püstol TT tagavaraks kaasas. Kus see nüüd on? Keravälguna pladistan vannitoast tuppa, sobran kõik riided läbi, kuid relva ei ole. Nii, kuhu ma selle kaotasin? Ilmselt kukkus siis taskust välja, kui üle aia hüppasin. Seda ei saa sealt kätte ka. Ohtlik on minna võõrasse aeda püstolit otsima. Olen alati arvanud, et vanad tegijad hakkavad lohakaks muutudes vigu tegema, aga et nii olulisi. Tuleb ootama jääda, mis juhtub. Sellel kaotatud relval on number küll maha viilitud, aga sõrmejäljed on peal. Kurat, kas minu sõrmejäljed võivad politsei kartoteegis olla? Kuidas seda teada saada? Iseenesest relva järgi ei tohiks mendid midagi kindlaks teha. Kuigi see relv on olnud ilmselt Venemaal kusagil sõjaväes arvel. Aga miks nad peaksid seda relva sealt otsima? Vaevalt, et nad Venemaa versiooniga üldse välja tulevad. Operatsiooni käigus olid mul kindad kogu aeg käes. Aga enne seda käperdasin ma TTd ilma kinnasteta, nii et sõrmejälgede fragmente võib relvalt ikka leida. Midagi ei tohi välja tulla. Aga jama on selles, et krimkat juhib Mändmaa. Vot teda tuleb karta. Joon veel ühe Martelli ja süütan punase Marlboro.
Maffiasõda
Äratuskell pläriseb täpselt kell seitse. Vajutan kella kinni ja kooserdan vannituppa. Akna taga valitseb pimedus ja somp. Vihm trummeldab vastu aknaplekke ja teeb päris kõva lärmi. Muidugi tahaksin veel magada. Pagan, see eilne tapmine. Nüüd tuleb sellel vähe silma peal hoida. Päti tapmine on ju meediasündmus. Kohe hakkavad ajakirjanikud helistama. Ajalehes ilmuvad pealkirjad: “Maffiasõda jätkub” või siis “Politsei on maffia ees võimetu”. Olgu, hakkan jälle ajakirjanikega maid jagama. Käsi vääratab ja tõmban žiletiteraga enesele sisse. Pagan! Väikesest haavast näos tuleb alati suhteliselt palju verd ja seda ei saa kuidagi kinni. Loputan nägu külma veega ja panen plaastri näole. “Issi, ma tulen sinuga, jätan oma auto koju. Pärast kooli tuleb üks kutt mulle järele ja me läheme kinno,” kuulen tütre häält teiselt korruselt. Ei, peab ikka vist kirvega ümber maja käima hakkama, sest poisse tõmbab see maja ligi. Näed, üks juba ongi ja elab päriselt siin. Vanema tütrega. Vähemalt on poiss korralik, teeb sporti ja töötab pangas juristina. Aga nooremal on kavalere igasuguseid. Kõige hullemaid hoiab mu üsna tuntud nimi eemal.
“Kes see peika sul siis on?” püüan seltskondlik olla. “Ah, üks sinu kolleeg,” kostab tütre rõhutatult ükskõikne hääl. “Mida tonti, kes see molkus on, et julgeb sulle ligi tikkuda?” Kehastan kurja isa pigem selleks, et mitte tütrel üle pea kasvada lasta, mitte et ma tegelikult ta peale vihastada suudaks. “Ära närveeri. Üks liikluspolitseinik. Mulle vajalik inimene.” Tüdruk tuleb teiselt korruselt alla, tema sabas Efrusiine, sama pai kassi nägu peas. “Kas sina, peletis, tahad süüa, mine püüa parem hiiri, va täissöönud kõuts.” Kass ei lase ennast samuti minu jutust segada. Valan talle ohates piima ja panen suure käntsaka kassitoitu. “Sellega pead õhtuni elama, ega lapsed sind ei toida. Tänu mulle ja emmele sa üldse elad, nii et arvesta sellega.” Kass asub matsutades toidu kallale. Nüüd peab koerale söögi ette panema. Tema sööb päeva jooksul tohutult suure kausi toitu ära. Seal on kondita kanaliha, herkulopuder, piim, hapukoor ja muud pererahvast üle jäänud asjad. Panen raadio mängima. Kuku raadios juba räägivadki maffiasõjast. Tütar väljub kooli juures. Mina sõidan edasi Lubja tänava poole.
Kell on kümme, kui kabineti uksele koputatakse. Sisse astuvad süngete nägudega Elmar Tamm ja Risto Oja ning veel kaks kriminaaljälituse töötajat. “Noh, kaardivägi, miks nii hapude nägudega, kas ilm ei meeldi või pidasite öösel pidu? Rääkige, kuidas maffiasõjas asjad edenevad, ma loodan, et teil on kurjategija juba käes. Näed, Ojal on ordeni auk juba pluusi sisse tehtud.” Oja põrnitseb oma särgi rinnaesist ja seal on tõepoolest imepisike auguke,
