see kuramuse päästja?”
„Lohe.” Juustukaupmees nägi ilmet kääbuse näol ja naeris. „Kolmepäine lohe.”
DAENERYS
Ta kuulis, kuidas surnud mees trepist üles tuli. Mehe ees liikus aeglane mõõdetud sammukõla, mis kajas saali purpurkarva sammaste vahel. Daenerys Targaryen ootas teda eebenipuust pingil, mille ta oli võtnud endale trooniks. Tema silmad olid unest ähmased, tema plaatinakarva juuksed üleni sassis.
„Teie Majesteet, teil pole tarvis seda näha,” sõnas ser Barristan Selmy, tema Kaitskonna ülempealik.
„Ta suri minu eest.” Dany surus oma lõvinaha vastu rinda. Selle all kattis teda poolde reide ulatuv valge linane särk. Ta oli näinud und punase uksega majast, kui Missandei ta äratas. Riietumiseks polnud mahti jäänud.
„Khaleesi,” sosistas Irri, „te ei tohi surnud meest puudutada. Surnu puudutamine toob õnnetust.”
„Kui sa pole teda ise tapnud.” Jhiqui oli suurema kondiga kui Irri ning tal olid laiad puusad ja lopsakad rinnad. „Seda teavad kõik.”
„Seda teavad kõik,” nõustus Irri.
Hobuste koha pealt olid dothrakid targad, kuid peaaegu kõige muu suhtes võisid nad olla ülimalt rumalad. Pealegi on nad alles tüdrukud. Dany ümmardajad olid temaga samaealised – pealtnäha küpsed naised oma mustade juuste, vasekarva naha ja mandlikujuliste silmadega, kuid siiski vaid tüdrukud. Nad olid talle antud siis, kui ta naitus khaal Drogoga. Drogo oli talle andnud ka selle karviku, mida ta kandis – hrakkar’i, Dothraki mere valge lõvi, pea ja naha. See oli tema jaoks liiga suur ja lõhnas kopituse järele, kuid see tekitas temas tunde nagu oleks tema päike-ja-tähed nüüdki tema läheduses.
Kõige esimesena ilmus trepi ülaotsa Hall Tõuk, tõrvik käes. Tema pronkskiivri harjal oli kolm kida. Talle järgnesid neli tema Rikkumatut, kes kandsid surnut oma õlgadel. Nende kiivritel oli vaid üks kida ja nende näod olid nii ilmetud, nagu oleksid needki pronksist valatud. Nad asetasid surnukeha Dany jalge ette. Ser Barristan kergitas vereplekilist surnulina. Hall Tõuk langetas tõrviku, et Dany saaks näha.
Surnud mehe nägu oli sile ja karvutu, kuid tema põsed olid kõrvuni lõhki lõigatud. Ta oli olnud pikk mees, siniste silmade ja ilusa näoga. Mõni laps Lysist või Vana-Volantisest, kelle mereröövlid mõnelt laevalt kinni nabisid ja punasesse Astapori orjusesse müüsid. Kuigi mehe silmad olid lahti, nutsid vaid tema haavad. Neid oli rohkem kui Dany kokku lugeda jõudis.
„Teie Majesteet,” ütles ser Barristan, „tänaval, kust ta leiti, oli sillutisele joonistatud harpüia…”
„Verega joonistatud.” Daenerys teadis nüüd juba seda kommet. Harpüia Pojad sooritasid oma veretööd öösiti ja jätsid iga tapetu juurde maha oma märgi. „Hall Tõuk, miks oli see mees üksi? Kas tal polnud paarimeest?” Tema käsul käisid Rikkumatud alati kahekaupa, kui nad öösiti Meereeni tänavatel liikusid.
„Mu kuninganna,” vastas pealik, „teie teener Tugev Kilp ei olnud sel ööl teenistuses. Ta oli läinud… ühte kohta… et juua ja seltsi otsida.”
„Ühte kohta? Mida sa silmas pead?”
„Lõbumaja, Teie Kõrgus.”
Lõbumaja. Pooled Dany vabakslastutest olid Yunkaist, mille Targad Isandad olid tuntud kui voodiorjade väljaõpetajad. Seitsme ohke kunst. Lõbumajad olid Meereenis vohama hakanud nagu seened. Muud nad ju ei oska. Nad peavad millestki elama. Toit läks iga päevaga kallimaks, ihu hind aga odavamaks. Daenerys teadis, et Meereeni orjapidajatest ülikute astmikpüramiidide vahel, vaesemates linnajagudes, asusid pordumajad, kus rahuldati kõikvõimalikke armuihasid. Sellegipoolest… „Mida oli ühel eunuhhil lõbumajja asja?”
„Ka neil, kellel pole mehe suguosi, on endiselt mehe süda, Teie Kõrgus,” sõnas Hall Tõuk. „Seesinasele räägiti, et teie teener Tugev Kilp maksis vahel lõbumaja naistele raha selle eest, et nad temaga voodisse heidaksid ja teda embaksid.”
Kes on lohe verd, ei vala pisaraid. „Tugev Kilp,” sõnas Dany kuivade silmadega. „Oli see tema nimi?”
„Teie Kõrguse lahkel loal.”
„See on uhke nimi.” Astapori Head Isandad ei olnud lubanud oma orisõduritele isegi nimesid. Mõned tema Rikkumatutest oli pärast seda, kui ta nad vabaks lasi, võtnud endale oma vanad sünninimed, teised aga valisid endale ise uued. „Kas on teada, mitmekesi nad Tugevale Kilbile kallale tungisid?”
„Seesinane ei tea seda. Neid oli palju.”
„Kuus või rohkem,” sõnas ser Barristan. „Tema haavade järgi otsustades rünnati teda igast küljest. Tema mõõgatupp oli tühi, kui ta leiti. Võib-olla haavas ta mõnda ründajat.”
Dany palvetas mõttes, et mõni Harpüia Poegadest oleks sel hetkel kusagil suremas, käed kõhule surutud ja valust väänlemas. „Miks nad ta põsed sedasi lõhki lõikasid?”
„Õilis kuninganna,” ütles Hall Tõuk, „need, kes tapsid teie teenri Tugeva Kilbi, toppisid talle kurku siku suguosad. Seesinane võttis need välja, enne kui ta siia toodi.”
Nad ei saanud talle tema enda suguosi suhu toppida. Astaporlased ei jätnud talle nendest midagi alles. „Need Pojad lähevad julgemaks,” nentis Dany. Seni olid nende rünnakud piirdunud relvitute vabakslastutega, keda nad tänavatel surnuks raiusid või siis murdsid pimeduse katte all nende majadesse ja surmasid nad une pealt. „See on minu sõduritest esimene, kelle nad tapsid.”
„Esimene, kuid mitte viimane,” hoiatas ser Barristan.
Ma olen ikka veel sõjas, mõistis Dany, ainult et ma sõdin nüüd varjudega. Ta oli lootnud hingetõmbeaega tapatööst, mis lubaks kosuda ja haavu parandada.
Ta lükkas lõvinaha õlgadelt, laskus surnukeha kõrvale põlvili ja sulges koolnu silmad, Jhiqui ahhetusest välja tegemata. „Tugevat Kilpi ei unustata. Laske ta puhtaks pesta ja lahingurüüsse panna ja matke ta koos kiivri ja kilbi ja odadega.”
„Teie Kõrguse käsk saab täidetud,” ütles Hall Tõuk.
„Saatke mehed Armuliste templisse ja küsige, kas Siniste Armuliste juures on käinud mõni mõõgahaavaga mees. Ja levitage sõna, et me maksame palju kulda Tugeva Kilbi mõõga eest. Küsige lihunike ja karjuste käest ning uurige, kes on hiljuti sikke kohitsenud.” Mõni kitsekarjus võis ehk midagi tunnistada. „Nüüdsest peale ärgu liikugu ükski mu meestest pärast pimeduse saabumist üksinda.”
„Needsinased kuulavad käsku.”
Daenerys lükkas juuksed seljale. „Otsige need argpüksid üles. Otsige nad üles, et ma saaksin Harpüia Poegadele näidata, mida tähendab lohe raev.”
Hall Tõuk andis talle au. Tema Rikkumatud tõmbasid surilina tagasi peale, tõstsid surnu oma õlgadele ja kandsid ta saalist välja. Ser Barristan Selmy jäi paigale. Tema juuksed olid valged ja tema helesiniste silmade nurkades paistsid kanavarbad. Kuid tema selg oli endiselt sirge ja vanus ei olnud talt veel võitlusoskust röövinud. „Teie Kõrgus,” ütles ta, „ma kardan, et teie eunuhhid ei sobi hästi täitma neid ülesandeid, mis te neile andsite.”
Dany istus oma pingile ja tõmbas lõvinaha uuesti õlgadele. „Rikkumatud on mu parimad sõdalased.”
„Sõdurid,
