mul oleks rüütlitest rohkem kasu?” Selmy õpetas Dany jaoks välja rüütleid, harjutades orjade poegi võitlema Westerose viisil piigi ja mõõgaga… kuid mis kasu oleks piikidest argpükside vastu, kes tapsid pimeduse varjus?
„Selles suhtes mitte,” möönas vanamees. „Ja Teie Kõrguse ainuke rüütel olen mina. Nendest poistest saab asja alles mitme aasta pärast.”
„Kes siis veel, kui mitte Rikkumatud? Dothrakidest oleks veelgi vähem asja.” Dothrakid võitlesid ratsa. Ratsanikest oli rohkem kasu avaral väljal või küngastel kui linna kitsastel tänavatel ja kujadel. Teisel pool Meereeni värvikirevaid telliskivimüüre oli Dany võim üpris nõrk. Tuhanded orjad rügasid endiselt mägedes suurtes mõisates, kasvatades nisu ja oliive, karjatades lambaid ja kitsi ning kaevandades soola ja vaske. Meereeni kaubaladudes oli hoiul suur hulk vilja, õli, oliive, kuivatatud puuvilju ja soolaliha, kuid need varud olid kahanemas. Selle pärast oli Dany saatnud oma khalasar’i, mida juhtisid tema kolm ratsavenda, alistama sisemaad, Pruun Ben Plumm aga oli läinud oma Teiste Poegadega lõunasse, tõrjuma yunkailaste rüüsteretki.
Kõige tähtsama ülesande oli Dany usaldanud Daario Naharisele – mesikeelsele Daariole, kellel oli kuldhammas ja kolmeharuline habe ja riivatu naeratus purpurkarva vuntside all. Idapoolsete küngastike taga asusid ümarate liivakivist mägede ahelik, Khyzai kuru ja Lhazar. Kui Daariol õnnestuks lasareenlasi veenda, et nad maismaal kulgevad kaubateed jälle avaksid, saaks häda korral vilja kohale vedada mööda jõge või üle mägede… kuid lambarahval polnud mingit põhjust Meereeni hästi suhtuda. „Kui Tormivaresed Lhazarist tagasi jõuavad, saan ma ehk neid tänavatel kasutada,” sõnas Dany ser Barristanile, „kuid senikaua pole mul peale Rikkumatute kedagi.” Ta tõusis püsti. „Ma pean teist lahkuma, ser. Kaebajad on varsti mu värava ees. Ma pean lontkõrvad pähe panema ja jälle nende kuningannaks hakkama. Kutsuge Reznak ja Paljaspea minu juurde. Ma võtan nad vastu, kui olen riietunud.”
„Nagu Teie Kõrgus käsib.” Selmy kummardas.
Kaheksasaja jala kõrgune Suur Püramiid küündis oma tohutust nelinurksest jalamist kuni taevasse pürgiva tipuni, kus asusid kuninganna eluruumid, mida ümbritsesid rohelus ja aromaatsed basseinid. Jahe sinine koidik lõi linna kohal hahetama, kui Dany välja terrassile läks. Läänes lõkendas päike Armuliste templi kuldsetel kuplitel ja uurendas suursuguste astmikpüramiidide taha tumedaid varje. Mõnes sellises püramiidis sepitsevad Harpüia Pojad just praegu uusi veretöid ja ma ei suuda kuidagi neid takistada.
Viserion tajus tema ärevust. Valge lohe lamas pirnipuu ümber põimunult, pea sabale toetatud. Kui Dany temast möödus, avas lohe silmad, mis olid kui kaks sulakulla allikat. Ka tema sarved ja soomused, mis jooksid peast sabani üle ta selja, olid kullakarva. „Sa oled laisk,” sõnas Dany lohele ja sügas teda lõua alt. Viserioni soomused olid katsudes tulised nagu liiga kauaks päikese kätte jäetud soomusrüü. Lohed on kehastunud tuli. Dany oli seda lugenud ühest raamatust, mille ser Jorah oli talle pulmadeks kinkinud. „Sa peaksid koos vendadega jahti pidama. Kas sa oled jälle Drogoniga kakelnud?” Tema lohed kippusid viimasel ajal ülekäte minema. Rhaegal oli Irrit kähvanud ja Viserion oli Reznaki tokar’i põlema süüdanud, kui õukondlane viimati Dany juures käis. Ma olen jätnud nad liiga omapead, aga kust ma peaksin nende jaoks aega leidma?
Viserioni saba peksles ja mütsatas nii kõvasti vastu puutüve, et üks pirn alla sadas ja Dany jalgade ette maandus. Lohe ajas tiivad laiali ja pooleldi lendas, pooleldi hüppas müüririnnatisele. Ta kasvab, mõtles Dany, kui Viserion taevasse sööstis. Nad kõik kolm kasvavad. Varsti on nad juba nii suured, et mind oma turjal kanda. Siis lendab ta nii, nagu oli lennanud Aegon Vallutaja, ikka kõrgemale ja kõrgemale, kuni Meereen on nii väike, et ta võib selle pöidlaga kinni katta.
Ta vaatas, kuidas Viserion üha laiemaid ringe tehes kõrgemale tõusis ja kadus lõpuks teisel pool Skahazadhani mudast voolu silmist. Alles siis läks ta tagasi püramiidi, kus Irri ja Jhiqui juba ootasid, et tal juustest pusad välja kammida ja rõivastada ta giskaarlaste tokar’isse nagu Meereeni kuningannale kohane.
See oli üks tülikas riietusese – pikk lotakas vormitu palakas, mis tuli mässida ümber puusade ja kaenla alt läbi ja üle õla, nii et selle ripnevad narmad piinliku hoolega pealistikku ja nähtavale jääksid. Kui see mähiti liiga lõdvalt, võis see seljast maha kukkuda; kui liiga tihedalt, siis läks see sassi, ajas komistama ja kammitses. Ka siis, kui see oli õigesti mähitud, pidi tokar’i kandja seda vasaku käega kinni hoidma. Sellega kõndimine nõudis lühikesi tippivaid samme ja oivalist tasakaalu, et mitte nende raskete lohisevate narmaste otsa komistada. See rõivaese polnud ette nähtud ühegi töötegija jaoks. Tokar oli isanda rõivas, rikkuse ja võimu tunnusmärk.
Pärast Meereeni vallutamist oli Dany tahtnud tokar’i kandmise ära keelata, kuid tema nõuandjad veensid ta ümber. „Lohede Ema peab kandma tokar’it, muidu hakatakse teda igavesti vihkama,” hoiatas teda Galazza Galare, Roheline Armuline. „Westerose villases rüüs või Myri pitsist kleidis jääks Teie Hiilgus meie seas alati võõraks, kentsakaks muulaseks, barbarist vallutajaks. Meereeni kuninganna peab olema Vana-Ghisi daam.” Pruun Ben Plumm, Teiste Poegade pealik, oli selle veel tabavamalt sõnastanud. „Sellel, kes tahab olla jäneste kuningas, tuleks kanda lontkõrvu.”
Need lontkõrvad, mida Dany täna kandis, olid tehtud puhtast valgest linasest riidest ja palistatud kuldsete tupsudega. Jhiqui abiga mähkis ta kolmandal katsel tokar’i endale õigesti ümber. Irri tõi talle tema krooni, mis oli sepistatud tema koja kolmepäise lohe kujuliseks. Selle keerud olid kullast, tiivad hõbedast, kolm pead vandlist, oonüksist ja nefriidist. Dany teadis, et tema kael ja turi jäävad enne päeva lõppu selle raskusest kangeks ja valusaks. Krooni kanda ei peagi olema kerge. Nii oli kord öelnud üks tema kuninglikest esivanematest. Keegi Aegonitest, aga milline neist? Westerose Seitset Kuningriiki olid valitsenud viis Aegonit. Oleks võinud olla ka kuues, ent Anastaja penid olid mõrvanud Dany vennapoja, kui ta oli veel rinnalaps. Kui ta oleks ellu jäänud, oleksin ma ehk temaga abiellunud. Aegoniga oleks mul olnud väiksem vanusevahe kui Viserysega. Dany oli alles äsja eostatud, kui Aegon ja tema õde tapeti. Nende isa, Dany vend Rhaegar, hukkus veelgi varem Anastaja käe läbi Kolmjõel. Tema vend Viserys oli kisendades surnud Vaes Dothrakis, sulakullast kroon peas. Nad surmavad ka minu, kui ma lasen sellel sündida. Pussid, mis tapsid mu Tugeva Kilbi, olid mõeldud minu jaoks.
Dany ei olnud unustanud neid orjalapsi, kelle Vägevad Isandad olid Yunkai tee äärde üles naelutanud. Neid oli kokku sada kuuskümmend kolm, üks laps iga penikoorma järel, naelutatud teepostide külge, üks käsi välja sirutatud, et talle teed näidata. Pärast Meereeni langemist oli Dany lasknud samasuguse hulga Vägevaid Isandaid üles naelutada. Nende aeglast kõngemist saatsid kärbeste parved ja lehk oli väljakule kauaks püsima jäänud. Ometi tekkis Danyl vahel kahtlus, et ta ei olnud küllalt kaugele läinud. Need meereenlased olid kaval ja kangekaelne rahvas, kes talle igas asjas vastu tõrkus. Jah, nad olid oma orjad küll vabaks lasknud… kuid nad kohe teenritena tagasi tööle võtnud nii näruse palga eest, et enamik sai sellest vaevu söönuks. Need, kes olid nii vanad või nii noored, et neist polnud kasu, kihutati koos põdurate ja santidega tänavale. Ja Vägevad Isandad kogunesid endiselt oma kõrgete püramiidide tippudes ning nurisesid selle üle, kuidas lohekuninganna oli täitnud nende suursuguse linna pesemata kerjuste, varaste ja libude hordidega.
Et Meereeni valitseda, pean ma meereenlased enda poole võitma, kui väga ma ka neid ei põlgaks. „Ma olen valmis,” sõnas Dany Irrile.
Reznak ja Skahaz ootasid marmortrepi ülaotsa juures. „Õilis kuninganna,” kuulutas Reznak mo Reznak, „te olete täna nii hiilgav, et ma pelgan teid vaadata.” Õukonnaülem kandis kastanpruuni kuldse palistusega siid-tokar’it. See norgus mehike lõhnas nii, nagu oleks ta lõhnaõlis kümmelnud ja kõneles
